23-07-2008, 19:06 PM
Kõigepealt müts maha ja sügav kummardus inimestele, kes seda veavad ja aitavad. Peab hingega asja juures olema, et seda teha.Kahjuks on asjal minu silmis ka mõned puudused, mis kahjuks on " force majore"
Kõigepealt tehnika olemine lageda taeva all, mis meie kliimas tähendab pöördumatult läbiroostetamist ja mitte enam taastatavat tehnikat ka võib-olla paari aastaga. Otse loomulikult ei ole varjupaigal võimalik oma jõududega hoonet ehitada. Kahjuks enamustele inimestele on see ka " hunnik vanarauda", nii et sellisele projektile on raske kuskilt raha saada. Pealegi on meil veel Maanteemuuseum....
Kas poleks võimalik panna varjupaika panna käima "ringina". Mõnedele eksponaatidele otsida "kodud " ja üritada neid "resotsioliseerida ". Muidugi mitte igale gaasilõikur käes tüübile ja tasuta. Kuna need asjad on saadud enamasti tasuta või metalli hinnaga, siis kellelegi, kes huvituks kindlast asjast, müüa neid kordategemiseks vanarauast vähe kõrgema hinnaga, mis välistaks müüki viimise. Samas on tehtav kirjalik leping, mis seab poolte kohustused, nt kui aasta jooksul pole midagi tehtud, siis inimene kaotab oma õiguse esemele ja maksab ka tranpordikulud tagasi varjupaika. Tehnika müügist tulevat raha saaks kasutada fondina uue "vanaraua " soetamiseks.
Kui inimene on teinud tehnika korda ja taastanud võimalikult algupäraselt (ma ei räägi nn musta nr taotlemisest, vaid korda visuaalselt( aga miks mitte ka must nr) ), siis saaks ta ka selle Arkis arvele varjupaiga tõendiga, mis tõestaks soetamist ja hilisemat registreerimist.
Arvan, et kõik võidaksid sellest. Kahjuks " kolhoosivara " pole kunagi hästi säilinud ja pealegi oleks asjal konkreetne omanik, kes teab, et see kuulub talle ja oleks huvi ka tegeleda. Miinuseks on muidugi teadmine, et iga asi ei ole platsil ja vaadeldav igal hetkel, kuid alati jääb võimalus tehnika deponeerimiseks võimaluste korral ja teadmine, et asja ei ole lihtsalt maa omastanud, vaid ta on korras ja võib-olla ka kunagi liikluses nähtav!
Kõigepealt tehnika olemine lageda taeva all, mis meie kliimas tähendab pöördumatult läbiroostetamist ja mitte enam taastatavat tehnikat ka võib-olla paari aastaga. Otse loomulikult ei ole varjupaigal võimalik oma jõududega hoonet ehitada. Kahjuks enamustele inimestele on see ka " hunnik vanarauda", nii et sellisele projektile on raske kuskilt raha saada. Pealegi on meil veel Maanteemuuseum....
peeterpaul Kirjutas:Varjupaik peaks tähendama kohta, kuhu miskit saab varjule panna.Ärge nüüd kõvasti tümitage aga mõte on selline:
Semantiliselt tähendab see ajutist asüüli.
Kas poleks võimalik panna varjupaika panna käima "ringina". Mõnedele eksponaatidele otsida "kodud " ja üritada neid "resotsioliseerida ". Muidugi mitte igale gaasilõikur käes tüübile ja tasuta. Kuna need asjad on saadud enamasti tasuta või metalli hinnaga, siis kellelegi, kes huvituks kindlast asjast, müüa neid kordategemiseks vanarauast vähe kõrgema hinnaga, mis välistaks müüki viimise. Samas on tehtav kirjalik leping, mis seab poolte kohustused, nt kui aasta jooksul pole midagi tehtud, siis inimene kaotab oma õiguse esemele ja maksab ka tranpordikulud tagasi varjupaika. Tehnika müügist tulevat raha saaks kasutada fondina uue "vanaraua " soetamiseks.
Kui inimene on teinud tehnika korda ja taastanud võimalikult algupäraselt (ma ei räägi nn musta nr taotlemisest, vaid korda visuaalselt( aga miks mitte ka must nr) ), siis saaks ta ka selle Arkis arvele varjupaiga tõendiga, mis tõestaks soetamist ja hilisemat registreerimist.
Arvan, et kõik võidaksid sellest. Kahjuks " kolhoosivara " pole kunagi hästi säilinud ja pealegi oleks asjal konkreetne omanik, kes teab, et see kuulub talle ja oleks huvi ka tegeleda. Miinuseks on muidugi teadmine, et iga asi ei ole platsil ja vaadeldav igal hetkel, kuid alati jääb võimalus tehnika deponeerimiseks võimaluste korral ja teadmine, et asja ei ole lihtsalt maa omastanud, vaid ta on korras ja võib-olla ka kunagi liikluses nähtav!
Sõidame suurtega...