[valdo]

Rebane TTÜ-s, elektriajamid ja jõuelektroonika. Praegu veel suht lebo - 3 päeva koolis, 4 vaba, nädalavahetus algab juba kolmapäeval kell 20:00

Sohh, või "tipikool" kaasajal nii lõdvaks läinud? Mäletan oma õpinguaegadest, et esimesel kursusel olid loengud/harjutused/laborid KUUEL päeval nädalas (sh laupäeval) ning paljudes ainetes oli kohalkäimise kohustus, vähemalt esimesel kursusel. Noh, vahel harva pääses mõnest asjast sellega, et tegid miskid laborid/harjutused teistest kiiremini ja varem valmis ning said seetõttu mõned päevad sellest asjast eemal olla. Samas ei saanud väga lulli lüüa - kui mingid laborid olid tegemata, siis arvestust ei saanud ja kui arvestusi polnud sessi ajaks saadud, siis eksamitele ei pääsenud.

Muidugi, kaasajal võimaldab esmakursuslastele ehk pisinatukene lahedamat elu see, et kõik neli kuud saab õppetööle pühenduda. Meie olime septembris ja oktoobri esimesel poolel viis nädalat kolhoosis kartuleid võtmas... Hiljem oli kohati näha, et programm tuli veidi kiiremini läbi võtta,

[geooon]

Rebane TTÜ-s, elektriajamid ja jõuelektroonika. Praegu veel suht lebo - 3 päeva koolis, 4 vaba, nädalavahetus algab juba kolmapäeval kell 20:00

Sohh, või "tipikool" kaasajal nii lõdvaks läinud? Mäletan oma õpinguaegadest, et esimesel kursusel olid loengud/harjutused/laborid KUUEL päeval nädalas (sh laupäeval) ning paljudes ainetes oli kohalkäimise kohustus, vähemalt esimesel kursusel. Noh, vahel harva pääses mõnest asjast sellega, et tegid miskid laborid/harjutused teistest kiiremini ja varem valmis ning said seetõttu mõned päevad sellest asjast eemal olla. Samas ei saanud väga lulli lüüa - kui mingid laborid olid tegemata, siis arvestust ei saanud ja kui arvestusi polnud sessi ajaks saadud, siis eksamitele ei pääsenud.

Noh, ega kohalkäimise kohustus pole kusagile kadunud, harjutustes ning praktikumides kontroll küllaltki range, loengutes leebem. Aga jah, AAAB-11 rühmal on tõepoolest kolm päeva tunniplaani järgi. Teiste erialade tudengitel koolinädal pikem, kuid koolipäevad lühemad...

[Jesper]

Valdo, tipikoolis on tänapäeval süsteem, kus õpid nii kiiresti kui sobiv tundub.

Jesper@3 tundi kahe nädala jooksul koolis.

[pppp]

kus õpid nii kiiresti kui sobiv tundub.

Kas seda reeglit, et peale 2-kordset nominaalaega hakkavad varasemad saavutused "ära kustuma", kah enam pole?

[valdo]

Valdo, tipikoolis on tänapäeval süsteem, kus õpid nii kiiresti kui sobiv tundub.

Jesper@3 tundi kahe nädala jooksul koolis.

Seda ma usun, aga... siis läheb asi väga pikaks, isegi kuni 10-15 aastat.

Mäletan, et selline üsna tihe koormus kestis ikka enam-vähem kõik viis aastat. Kõrgematel kursustel niipalju auditoorset koormust polnud, aga oli palju iseseisvaid töid, asju jms, mis hõivasid ikka VÄGA palju aega. Ehk siis kui see kõik kahega jagada, st poole koorumusega võtta, siis saabki kümme aastat täis ju?

[jurkman]

Valdo, tipikoolis on tänapäeval süsteem, kus õpid nii kiiresti kui sobiv tundub.

Jesper@3 tundi kahe nädala jooksul koolis.

Seda ma usun, aga... siis läheb asi väga pikaks, isegi kuni 10-15 aastat.

Mäletan, et selline üsna tihe koormus kestis ikka enam-vähem kõik viis aastat. Kõrgematel kursustel niipalju auditoorset koormust polnud, aga oli palju iseseisvaid töid, asju jms, mis hõivasid ikka VÄGA palju aega. Ehk siis kui see kõik kahega jagada, st poole koorumusega võtta, siis saabki kümme aastat täis ju?

No see oli veneaegne haridussüsteem, kus tase oli väga kõrge, kandidaadikraad oli ikka väga kõva sõna, suurem osa praeguseid doktoreid on nii, et võta üks ja viska teist.
Paraku on kassiülikoolide haltuuraga kaasa läinud ka ülikoolid. Karise üleskutse seega täiesti omal kohal. Haridusehaltuura juba üle mõistuse kasvanud. Kui palju neid kutsekaid kõrgkoolideks ümber nimetatakse ja katteta papreid vorbitakse?

[Jesper]

kus õpid nii kiiresti kui sobiv tundub.

Kas seda reeglit, et peale 2-kordset nominaalaega hakkavad varasemad saavutused "ära kustuma", kah enam pole?

Ei ole jah.

Mis puudutab ülikoolisüsteemi kohta käivat kriitikat, siis selle tegemiseks on korrektne koht valimiskastide juures. Ma leian, et oma raha eest võin ma osta sellist haridusteenust ja sellises mahus, nagu ma ise tahan.

[autorestauraator]

Jesperil vist õigus jah!
Ka haridussüsteem on läinud turumajanduse radadele: kui maksad, siis lusti kuidas meeldib!

[kass]

Selline small-talki teema...Olen minagi omal ajal seal koolis 5 aastat tagumikku süganud, aga nagu kadunud ema vahel mainis - et kõrgkool matsi ei riku. Hulga auru läks sõjalise kateedrisse, KP-ajalugu ja teaduslik kommunism (minu vaimsed võimed lubasid mõlemaid eksameid sooritada hindele väga hea), mitmesugune poliitökonoomia millest ilmselt oleks midagi kasulikku ka kõrva taha panna olnud aga majandus ei huvita absoluutselt, teaduslik ateism ja midagi erialast oli vist ka - näit. ETA - elektrotehnika teoreetilised alused - energeetikute valus pähkel....Lõpetas meie grupist umbes pool.
Autorestauraatori repliigi kohta - juba kümmekond aastat tagasi tuttav läks soome keele kursustele, õpetaja kippus kogu aeg tüütama - rääkige nüüd teie ja öelge seda ja teist - kuni tuttav vihastas ja ütles, et tema on kursuse eest maksnud ja mis õpetaja tüütab kogu aeg, tema ei taha midagi rääkida

[jurkman]

kus õpid nii kiiresti kui sobiv tundub.

Kas seda reeglit, et peale 2-kordset nominaalaega hakkavad varasemad saavutused "ära kustuma", kah enam pole?

Ei ole jah.

Mis puudutab ülikoolisüsteemi kohta käivat kriitikat, siis selle tegemiseks on korrektne koht valimiskastide juures. Ma leian, et oma raha eest võin ma osta sellist haridusteenust ja sellises mahus, nagu ma ise tahan.

Väga vale arvamus! Mis need valimiskastid siia puutuvad.
Haridusest paraku suurem osa hädasid algavad (või lõpevad). Oli ju eesti suhtelise edu taga tugev nõukogude haridussüsteem.
See pole pelgalt probleem, et mõni debiilik endale diplomi ostab, ülikoolide muutumine mitteteadmiste keskusteks on üldist elukeskkonda demoraliseeriv nähe. Vähe sellest, et igalt poolt meid saastaga pommitatakse, toodame ise paska (liislassid, karolamadised, anusaagimid, tõehetked jne). Lisaks hävitame ka omamaise hariduse.
Haridussüsteemi hävitamine ning reaalalade asendamine humanitaarjuraga on ka Lääne huvides, eesti konkurentsivõime langeb.
Idaokupant oli palju heldem. Vaadake kasvõi nõukaaegseid keskkooli füüsikaõpikuid. Praegused kõlbavad paremal juhul debiilikute kooli.

Samas pole viimasel ajal ka haridusministritega vedanud. Savipätsi võimutsemise ajal asendati väga võimekas Kreitzberg hilpharakaga, praegune isamaalasest tasandusklassi õpilane on ka allpool igasugust arvestust. Loodetavasti võidab mõistus ja tulevikus kõrgkoolide arv ei ületa kümmet ning üliõpilaste arv kahaneb kümme korda. Tööandajad pelgavad praegu nagu tuld pretensioonikaid kassiülikooli paprega liputajaid.
Tööjõuturg on tasakaalust väljas, pirgitõigemeelid teevad püüne pääl koledat häält, aga pole, kes tänaval konisid korjaks.

Teatud asjade juures turg ei reguleeri või reguleerib valesti, see on nii ka haridussüsteemis, see on ka praegu selgelt näha panganduses, kus pangad käsi pikalt väljas riigilt raha manguvad. Smitistid ja fridmanistid võiksid maa pääle tulla.
Eesti häda ongi selles, et laaritaolised kanaajud on rakendanud ameerikalikku vabaturupoliitikat, mis aga eestisugusele amööbile ei sobi.
Praeguse ajuinvaliidi nööridega püstihoidmine kiirendab agooniat (meenutame kasvõi

[muhfff]

Kommenteeriks ka antud teemat. Taustaks niipalju, et alles hiljuti sain kätte TTÜst 4+2 tehnikateaduste magistrikraadi, seega kool veel värskelt meeles.

Eesti haridussüsteemi devalveerumisel näen mina kahte peamist põhjust: raha ja prioriteedid.

Et riigi-ülikoole rahastatakse riigieelarvest vastavalt peamaksule, on neil kasulik omada palju õpilasi ja palju lõpetajaid. Sest kui pole lõpetajaid, saab järgmine aasta vähem raha. Vähem raha saab ka siis, kui riigieelarvelised kohad jäävad täitmata. Ja vähem raha saab ka siis, kui lõpetajaid pole. Seega võetakse vastu kes iganes soovib õppida ja venitatakse ka kuidagi koolist läbi.

Teine probleem on valed prioriteedid. Kes vähegi andekam on, tahab kindlasti saada kas juristiks või ärijuhiks (mis eeldaks tulevikus oma firma loomist mitte palgatööliseks saamist). See toob endaga kaasa probleemi, kus tehnilised erialad jäävad kas täitmata või täidetakse vähemandeka kontingendiga.

Võin rääkida enda kogemustest. Kui ma keskkooli lõpetasin (aasta 2001) oli mul naiivne lootus astuda sisse kas ärijuhtimise või juura õppealadele. Õnneks ma sinna ei saanud, läksin hoopis TTÜsse arvuti- ja süsteemitehnikat õppima. Nüüd töötan tarkvarainsenerina ja teenin mitmekordset Eesti keskmist palka. Ei kahetse tagantjärgi üldse oma otsust.
Kuid noortel, kes praegu kooli lähevad, ei ole sellist tagantjärgi tarkust kuskilt võtta. Nendel on silme ees kõlav ametinimetus ja suured rahanumbrid. Reaalsus saab aga olema teine.

Mida muuta? Arvan et esiteks peaks proovima muuta pealetulevate õpilaste mõtlemist. Juba algkoolist peale peaks väärtustama inseneri ja oskustöölise elukutset ja tehnilisi erialasid.
Teiseks, paljud ei jõua tehnilistele erialadele ka seetõttu, et põhikoolis on olnud puudulik matemaatika-füüsika õpe või siis on tehtud need ained ebameeldivaks. Haridusministeerium peaks tõsiselt uurima kuidas neid aineid koolides õpetatakse ja tegema vastavad järeldused (minul õnneks oli enne ülikooli korralikul tasemel matemaatika ja füüsikaharidus).
Lisaks, (vast kõige olulisem), peaks muutma õpilaste suhtumist õppimisse. Õpitakse endale, mitte vanematele. Õpitakse selleks, et targaks saada, mitte et paberit omandada.

Lõpuks veel kaks remarki - esiteks, paber ei näita midagi. Inimesel võib olla kasvõi sada kraadi, kuid kui ta on need saavutanud spikerdades ja tuupides, siis ta erialases töös ikka hakkama ei saa.
Teiseks, kui on võimalus riigi raha eest ülikoolis õppida, siis ma soovitaks seda maksimaalselt kasutada. Kui on nädalas tunniplaani järgi kaks õppevaba päeva, tasuks need sisustada mõne muu kasuliku aine vabatahtliku õppimisega. Kõik oskused võivad kunagi kasuks tulla ja paraku peab nende oskuste omandamise eest hiljem enamasti ränka raha maksma.

Minu kaks senti...

[Jesper]

No jurkman, kui kõik kohad on laisku ja lolle täis siis on sinul kui õigel made in ussr inimesel võimalik ju nende arvelt peadpööritavat edu saavutada, milles probleem

Tänane haridussüsteem ongi täpselt nagu selver, pead ise mees olema, pakutavast hea valiku tegema ja siis oma valikuga elama. See, kui keegi piltlikult öeldes värske apelsini asemel mädand õunu näost sisse ajab, ei ole otseselt süsteemi viga. Kuigi parandamisruumi on süsteemis ka, tõsi, aga suurim erinevus tänapäeva ja mineviku vahel on ilmselt see, et tegelikult ei aja keegi enam sind kaikaga hariduse varasalvede juurde, asjade teada saamine on rohkem selline vabatahtlik värk

[Väravamehaanik]

Mäletan oma õpinguaegadest, et esimesel kursusel olid loengud/harjutused/laborid KUUEL päeval nädalas (sh laupäeval) ning paljudes ainetes oli kohalkäimise kohustus, vähemalt esimesel kursusel.

Meie olime septembris ja oktoobri esimesel poolel viis nädalat kolhoosis kartuleid võtmas...

Vaata see ongi hariduse edendamise põhiline hoovastik. Tänapäeval on internet ja väga palju raamatuid ning info hankimiseks ei pea ometigi kusagil koolis käima, tuleb lihtsalt google otsingusse õige sõna kirjutada. Parimat haridust aga omandatakse endistviisi grupiviisiliselt arutledes ja üksteist täiendades.
Hea ülikooli juurde kuulub möödapääsmatult ühikas õhtuti plännimine, igasugu projektides osalemine (vanasti asendas seda kartulivõtt), vabatahtlikuks olemine (vanasti nimetati seda malevaks) jne. Kõik see viib kokku sama asjaga tegelevad inimesed ja sealt tekib see sünergia, mis eeldatavasti viib mõtlemist uuele tasandile.
Ühe inimese aju ei suuda kunagi üksikuid ainepunkte kogudes jõuda arvestatavale tasemele. Selleks tulebki pidevalt kohal käia ja teiste omasugustega ja sama eriala inimestega samu pinke nühkida, protseduure läbida ja ühiseid lollusi teha.
Ülikool peaks andma taustsüsteemi asjade ja olukordade mõistmiseks, seda aga saavutavad ainult need, kes maksimaalselt kohal käivad ja protsessis osalevad. Lihtsalt punktide kogujaid ei võeta tulevases elus "seltskonda", kuigi diplom võib olla sama värvi.

Ehk siis TTÜ, ega mis tahes Eesti kõrgkool ei ole läinud kehvemaks, vaid majanduslikel ja rahvahariduslikel kaalutlustel peetakse nimekirjas ka neid, kes ise sellest maksimaalselt huvitatud ei ole, või kui, siis on huvitatud ainult diplomist (mida tegelikus elus eriti vaja ei ole).

Ise TTÜ-s käinud ei ole ja selles elus planeeritavalt ei lähe ka.

[gruppen]

khm-khm selle "ei ole halvemaks läinud" selle vastu vaidleks ikka üpris tugevalt. Kui eriala aineid õppekavas viimasel aastal valida ikka enam ei ole ja tuleb mingit suvalist saasta pähe taguda, et vajalikud punktid kätte saada, siis ma ütleks, et on ikka küll halvemaks läinud. Kui lisada, et osad ained jäävad saamata sellepärast, et lektoreid ei ole (ja näha on, et ei tule nagu ka) siis jah.. minu meelest läheb see süsteem nii peast kui sabast halvemuse poole.

[SarveMurdja]

Mina lõpetasin riiklikuülikooli alles hiljuti, käisin kohal üks kord nädalas kui hästi läks....Muide ka mõni eksam sai ka emaili teel tehtud, kell 7 saadeti küsimused, mis tuli 10-ks tagasi saata.

[41Degree]

Mina lõpetasin riiklikuülikooli alles hiljuti, käisin kohal üks kord nädalas kui hästi läks....Muide ka mõni eksam sai ka emaili teel tehtud, kell 7 saadeti küsimused, mis tuli 10-ks tagasi saata.

Mis erialal? Haldusjuhtimine?

Võtan ka siis natuke sõna, kuna ise viibin praegu viis päeva nädalas kindlasti TTÜ-s, kui kedagi huvitab, siis erialaks tehniline füüsika. Ma leian, et selle eriala koormus on mõistlik, täpselt-parajalt mõistlik. Kui ma oleks hoolas õpilane, siis piisaks mulle viiest päevast nädalas keskmiselt 8 tundi päevas õppimisest selleks, et olla kenasti järje peal. Paraku, nagu inimloomus juba on, plaanid ja teooria võib ilus olla, aga välja tuleb ikka nagu alati. Kui ma aga kuulen erinevaid arvamusi, et see pidada TTÜ kõige raskem eriala olema, siis võtab kukalt küll kratsima, et mida kurat siis mujal tehakse. Ma ei ole ühelgi teisel erialal õppinud ning ei tea võrrelda, kuid kuulates mõne teise eakaaslase juttu, siis jääb mulle tõesti selline mulje, et miks peab meid ikka niimoodi piitsutama. Samas, ma rõhutan veel kord, kui keskenduda õppimisele, on kõik täiesti normaalselt söödav. On siis teised erialad selle võrra lõdvemad? Mina kehitan õlgu, sest omal kogemused puuduvad. Selle kohta on täiesti risti vastukäivaid näiteid: üks ehitusteaduskonna õpilane kinnitab, et teeb öö otsa kõiki asju ja ikka valmis ei saa, teine sarnast asja õppiv tegelane ütleb, et huvitav, mis koolis ka uut, pole ammu käinud... Ja AP-sid saavad nad lõpuks sama palju.

Minu isiklikku arvamist mööda peaks hakkama "inseneride tootmine" (minul võtab alati suu muigele selline sõnakasutus) pihta sõna otseses mõttes lasteaiast. Kas või näiteks sellest, et laps avastaks selle, kuidas kolmnurkne klots läbi ruudukujulise ava mahub, nelinurkne klots läbi kolmnurkse ava aga mitte (õigete mõõtmete korral). Sealt edasi oleks minu nägemuses ideaalne koolisüsteem täis kõikvõimalikke katseid ja näiteid. Nende jaoks saaks sisuliselt üks-ühele kasutada TTÜ-s esimeses füüsika praktikumis kasutada olevaid seadmeid (a la inertsimoment, Newtoni teine seadus lihtsustatud kujul jms). Seda loomulikult mitte hirmkeeruliste valemite ja peenete sõnade kaudu, vaid lihtsate ja eakohaste seletuste abil näidete taga oleva füüsika selgitamine.

Selle koha pealt läks minul hästi: gümnaasiumis andis mulle füüsikat hr. Raimund Pundi (puhaku ta rahus, mina ja mu kolm sõpra jäime tema viimasteks õpilasteks) ning mina meenutan seda aega AINULT hea sõnaga. Viriseti küll, et nii keeruline ja raske jne (mis siin salata, mõni kord mina ka), aga nüüd ma tunnen, et see läks vähemalt 100% asja ette. Võrreldes mõne teisega sain ma ikka päris korraliku füüsikalismatemaatilise põhja alla, samuti avardus silmaring.

Ja veel tollest juristiks saamisest, mida muhfff mainis. Minu klassijuhataja, õppealajuhataja ja muidu tore õpetaja (kõik ühes isikus) oli võrdlemisi veendunud ning üritas ka mulle pärast gümnaasiumi lõppu selgeks teha, et ma peaks minema õigust õppima. Ei saa mainimata jätta, et olen alati olnud lahtise peaga ning kaheteist kooliaasta matemaatika, eesti keel ega ka midagi muud ei ole erilist pinget pakkunud, rääkimata raskuse valmistamisest. Sellest ja minu vaidlemishimust tulenevalt mulle ka juurat soovitati, aga läks teisiti. Ja mina ei kahetse, vaid iga päev toob selle valiku õigsusele ainult kinnitust. Nagu ma seda oma õpetajale põhjendasin: "Ma vaidlen nii hea meelega, et ma võin seda ka tasuta teha ".

No näed, läks väga pikaks heietamiseks, kusjuures rohkem kui pool jäi ikka kirja panemata. Ning selle ajaga oleksin jõudnud kaks tugevusõpetuse kodust ülesannet ära teha...

PS: mina reaalala inimesena lähen homme ühelt ärimehehakatiselt selgitust nõutama Amway skeemi toimimise kohta (sest see ju pidi nii hea olema ning kõigist miljonäri tegema) Nalja hakkab tõenäoliselt kõvasti saama

[jurkman]

Mina lõpetasin riiklikuülikooli alles hiljuti, käisin kohal üks kord nädalas kui hästi läks....Muide ka mõni eksam sai ka emaili teel tehtud, kell 7 saadeti küsimused, mis tuli 10-ks tagasi saata.

Mis erialal? Haldusjuhtimine?

Võtan ka siis natuke sõna, kuna ise viibin praegu viis päeva nädalas kindlasti TTÜ-s, kui kedagi huvitab, siis erialaks tehniline füüsika. Ma leian, et selle eriala koormus on mõistlik, täpselt-parajalt mõistlik. Kui ma oleks hoolas õpilane, siis piisaks mulle viiest päevast nädalas keskmiselt 8 tundi päevas õppimisest selleks, et olla kenasti järje peal.

Ise lõpetasin TÜ füüsika, haldusjuhtide kohta ei oska öelda, aga 8 tundi päevas õppimist on küll ilmselge liialdus. Meil esimene kursus oli lihtsalt selektsioon, et kes tahab tõsiselt õppida ja kes tuli mingi teise eelistusega ja kaob kohe (Heiti Kender näiteks). Vene õpikud olid nii kõvad, et 1. kursus kulus lihtsalt nende üle kordamiseks.

[41Degree]

Ise lõpetasin TÜ füüsika, haldusjuhtide kohta ei oska öelda, aga 8 tundi päevas õppimist on küll ilmselge liialdus.

Mesasi nüüd liialdus oli? TÜ füüsika kohta ma ei oska midagi öelda (s.t koormuse ja keerukuse kohta), aga ma leian, et ma ikka sellest saan aru, kui palju ma päevas õppima pean

Aga nõuka-aegsed füüsikaõpikud on kõvad küll, ei ole kedagi öelda. Saveljev on igale tipikale tuntud sõber

[miilits]

TPI lõpetatud aastal 1982 meh. teaduskond.
Vaatamata mõningatele jamadele ainetele oli üldine tase reaalainetes suht kõva. Koheselt tulevad ka meelde mõned õppejõud, kellede kompententsuses ei saa küll kahelda, nagu A.Humal, H.Lepikson, R.Sillat, T.Made ja palju teisi.
Meeles on H.Lepiksoni (R.Lepiksoni isa ) sõnad, et konspektist võite maha kirjutada, kuid kui te ei oska mulle seda seletada, siis ... Teine tema seisukoht oli, et asju pole mõtet pähe tuupida, vaid peab oskama neid leida ja reaalselt rakendada.
Ütleksin isegi, et tüütu sõjaline õpetus oli nii mõnelegi kasuks, kes õppis selle varal vene keele ära, või sai mingisuguse süsti distsipliini suhtes tunda, rääkimata teadmisi insenertehnikast ja lõhkamisest.
Noorematele "seltsimeestele" annaks nõu, et kui pole ise selle "supi" sees olnud, siis ei tasuks ka sellekohaselt sõna võtta negatiivses mõttes.

[künnimees]

..asju pole mõtet pähe tuupida, vaid peab oskama neid leida ja reaalselt rakendada.

Kuldsed sõnad!

Selles ongi tänapäeva TTÜ põhiline probleem - minu arvates.
Mõned (ka erialased) ained ei vii reaalse tulemuseni, tahaks rohkem ülesandeid, kursuseprojekte, laboreid, arvutuslikke näiteid, lülituste simuleerimist jne.

Koormusest:
minu peaaegu iga semester järgib kindlat mustrit - alguses jõuab huvitavaid aineid süvitsi õppida, seejärel tuleb semestri keskel kontrolltööde laine, siis laborite kaitsmine ning semestri lõpp kuni eksamiteni koosneb põhiliselt (vahel ka ööpäevaringsest) ,,tulekahju kustutamisest".

Esimese semestri muudab raskeks see, et keskkooliaegne põhjalikkus ei ole nominaalkoormuse juures mõistliku tööga saavutatav. Samuti puuduvad enamasti ainete programmidele vastavad õpikud - on kas liiga pealiskaudsed või liiga põhjalikud. Kui mõni loeng jääb vahele ja konspekti pole, siis õpikus paikneb ühele loengule vastav materjal mitmekümnel leheküljel ning eeldab ka eelnevate peatükkidega tutvumist. Kolmas probleem (vähemalt minu jaoks) oli matemaatilise aluse puudulikkus esimestel aastatel - Saveljevi õpikust Gaussi teoreemi uurides kulus ikka tunde nende määratud integraalide mõistmiseks (keskkoolis integraale enam ei õpita). Ja õppekavad võiksid ka terviklikumad olla, näiteks kompleksmuutuja funktsioone ei õpetata üheski ,,universaalses" matemaatika-aines, kuid kasutatakse süsteemiteoorias, sidudes, antenni-teemalistes ainetes - õnneks olen selle lünga iseseisvalt juba peaaegu täitnud.

Kõige raskem on ikkagi see reaalse kogemuse puudumine - teadmised ei seostu sageli tegelike rakendustega.