Auto põhja kaitsmisest
#1

Tervist,

Otsingu peale leidsin küll suhteliselt palju informatsiooni, aga päris seda, mida tahtnuks leida, ikka ei leidnud.

Räägiks algatuseks ära situatsiooni - tekkis minu hoovi peale mitte just võib-olla kõige haruldasem ja vanem auto, aga meie tingimustes siiski toob kõrvaltvaatajale ning ka rooli taga istujale naeratuse näole. Tegu siis just äsja täisikka jõudnud Pontiac Firebirdiga, toodud ðveitsist, oma vanuse kohta suhteliselt heas korras, aga põhja alla vaadates näinud ka aeg-ajalt sealset talve.

Eesmärk oleks tekitada autost mõnus suvesõiduk, hoida seda tipp-topp korras ning sõita. Ehk siis mitte ehitada kroomist ja edevast värvist kiiskavat treilerikuningannat. Hetkel tahakski tähelepanu pöörata olemasolevate roostekahjustuste võimalikult tõhusale eemaldamisele-konserveerimisele. Läbivat roostet tõstuki peal põhja vaadeldes ei tuvastanud, kahes tüüpilises kohas oli küll suhteliselt tugevat pinnaroostet (värvkate hõõrdub läbi rataste alt paiskuva sopa käes ning ka vastu põhja paiknev väljalasketorustik pole just parim roostetamise eest kaitsja) ning terve põhi on kaetud suhteliselt hõredate roostetäppidega. Auto on tehasest tulnud mastiksita, mis on minu silmis ainult positiivne, kuna valge põhjavärv näitab kõik kahjustused suurepäraselt välja. Võimalusel tahaks nii ka säilitada.

Ehk siis oodatud oleks hüva nõu, mida sellise asjaga peale hakata? Enda sõjaplaan oleks olnud selline - need rohkem roostes kohad täiesti haljaks käiata, kui osutuvad pehmeteks, keevitada uued paigad sisse, roostesurm, uuesti hari, võimalikult palju eemaldada ka neid täpikesi, mingi reaktiivkrunt (soovitusi?), sellele epokrunt, epokrundi peale laeva põhjavärv (enamik nn mürkvärve peaks olema suhteliselt tihked ning soppa hülgavad), rohkem kulumist saavatele kohtadele mingi suht läbipaistvaks jääv kaitsekiht veel otsa (jällegi soovitusi?), kirjut tulemust ei tahaks. Poolraamidest ning tugevdusribidest üritaks võimalikult palju saasta survepesu ning mehhaanilise torkimise abil eemaldada ning laseks sisse mingit hea ronimis-imbumisvõimega keemiat (dinitroli letist, kas ML või HS, kumba soovitate?).

Kas on kellelgi teadmist selle kohta, millise värviga on kaetud tehases näiteks vanemate Toyota Corollade põhi? Tegu on mingi halli ning ülikõva ja mustust hülgava kattega, olen kiiganud just äsja väga poriselt kruusateelt tulnud auto alla ning ainus, mis ma sealt tilkumas nägin, oli vesi - polnud jälgegi porist ega muust saastast. Ning - hoolimata sellest, et autol polnud praktiliselt olemas ei tiivaservi, ega karpe - oli põhi nagu tehasest tulnu, roostetäppe oli ainult sillakinnituste läheduses ning sealgi hõredalt.

Kuna talve ilmselt see auto meiemail enam eriti ei näe - võib-olla külma ja kuiva ilmaga korraks liigutamine välja arvata, siis soola eest kaitsmine polegi kõige suurem probleem, pigem kevad-suvi-sügis oludes pinnale sattuva vee ja pori vastu.

Ehk siis oleksin tänulik igasuguse hea ning praktilise nõu eest. Kõike päris pulkadeni laiali harutama ning liivapritsi saatma ei tahaks hakata, kuna selle tööga suveks valmis ei jõuaks ning ka eelarvele see väga hästi ei mõjuks. Aga päris iga aasta auto all mõkerdada, vana roostet maha nühkida ning keemiat peale määrida ka ei tahaks Smile

Tänud juba ette,
Rain
Vasta
#2

Hoolikas pesu ja torkimine on omal kohal. Peale kuivamist tuleks veel suruõhuga viimased liivaterad ja mustus välja lasta.
Rooste eemaldamisel ma harja kasutama ei hakkaks. Nagunii ei pääse vajalikesse kohtadesse ligi - põhiliselt on ohtlik rooste detailide liitekohtades. Kihistunud rooste (jutu järgi sul see puudub) lükkaks kruvikaga maha. Seejärel laseks liitekohad ja karbid mingi imbuva/roniva õliga (kasvõi tavaline Autool) üle. Teise etapina, peale imbuva õli äratilkumist, laseks üle mistahes firma ML seguga.
NB. ML segud ei roni ise detailide vahele. Samas jälle ronivad õlid ei kaitse nii hästi. Sellepärast ka töö kahes etapis.
Uksi pole vaja õlitada. Need on plastikust. Samuti osa kerepaneele.
Kui ML segu on tahenenud, siis laseks rattakoopad (ja veel kohad, mis saavad kõvasti "liivapritsi") üle veel mingi pigilaadse kattega. Pigi on ainult abrasiivseks kaitseks.
Vasta
#3

Hmm.. minu teada 3-s põlvkond peaks ikka suht täisterasest kerega olema. 4-dal peale tagatiibade ja kapoti kere katmikus plekki suurt ei esinenud minu teada. Muidugi pole jõudnud veel lähemalt uurida, äkki uksed tõesti on plastikust Rolleyes

Ahjaa, ega keegi oska komeenteerida neid tehasetoodangu põhjavärve, millega on tegu?
Vasta
#4

Üks hea soovitus: Ära sellist autot küll üle pea-kaela õlisse möksi, see ei ole VAZ.

Mina arvan, et käia rooste välja, soovitatavalt liivapaber ketastega, need võtavad paremini välja. Siis üleüldine põhja silikon-pesu. Üleüldine põhja karestus kui üleni vaid värvitud on (punase karukeelega nt). Silikon-pesu jällegi. Haljastele kohtadele happekrunt... paariteist minuti järel tavaline krunt selga. Kui see kompott kuivand võta karukeel ja karesta need krunditud kohad ära uuesti. Silikon pesu. Korralik pinnavärv selga auto oma. Pärast kuivamist karestus karukeelega jälle nt. ning mõni bituumen baasil mastiks peale kulumiskindluse andmiseks. Igasugustele karpidele ja õõnsustele lase sisse mastiksi püssi ja kõrre abil karbiõli (kerevaha mõnes kohas vms).

Pikk joru teksti sai, kui aga järjest põhjalikult läbi loed, peaks aru saama. Tegelikult see tegevus eriti kallis ei tulegi, KUI ISE TEHA. mastiksit peaks kogu põhjale maks 4 purki minema, karbiõlist peaks 1-hest piisama. happekrunt mõnikümmend grammi (kulub jube vähe).
Vasta
#5

See Tojota ülikõva ja hüdrofoobne kate on vast mõni epoksiid?
Suveauto antikorr on ikka suht lihtne võrreldes aastaringse kasutusega.
Nagu eelpool juba öeldud, siis on kaks teed. Lihtsam variant on õlised ja pigised möginad, nendega immutamine ja katmine (mis ei lase hiljem muidugi teha seda teist varianti).
Teine variant on alusvärvkatte ja mastiksi taastamine, mis on tunduvalt töömahukam ja eeldab korralikuks tegemiseks auto küllili ajamist...

Suvekasutuseks peaks mõlemast variandist piisama. Esimene eeldab aga tihedamat järelkontrolli ja täiendamist.

Restaureerijad ilmselt esimest variani ei seedi...
Vasta
#6

Esimene varjant vaid enese petmine ja rooste möksi alla ära peitmine... ning ootamine kuna ta nüüd uuesti tuleb, et uuesti peitu panna saaks.
Vasta
#7

Molotov51 Kirjutas:Üks hea soovitus: Ära sellist autot küll üle pea-kaela õlisse möksi, see ei ole VAZ.
....Igasugustele karpidele ja õõnsustele lase sisse mastiksi püssi ja kõrre abil karbiõli (kerevaha mõnes kohas vms).
... karbiõlist peaks 1-hest piisama.
Kaasfoorumlase Molotovi postituses on vasturääkivused. Ainuke pääsetee oleks see "üle pea-kaela". Keegi pole aga autot tahtnudki "kaelani" õlisse pista.
Roostel on päris ükspuha, millist rauda süüa. Olgu ta siis VAZ või Pontiac.
Kui Molotov nimetab rooste tõrjumist õliga, pelgalt rooste peitmiseks, siis kuidas nimetada seda värvimist? Mis lahendusega puhastatakse ja viiakse uus värv plekiliitekohtade vahele?
Ei maksa mulle rääkida Autorestauraatori lahendustest. Selle Pontiaci juures ei hakata kindlasti punktkeevitusi lahti puurima. Vähemalt praegu veel mitte. Toungue
Ühele "tulilinnule" tegin roostetõrjet. Vähemasti sellel olid uksed ja esitiivad plastist. Tagaluuk vist kah. Magnet aitab. Wink
Vasta
#8

Motamees, autoolil ja kerevahal/karbiõlil vahe selles, et üks hangub ära nagu mastiks sinna pooridesse, teine jääb vedelaks ja minema uhutavaks. Kerevaha võib leida tehase keredel ukse valsside vahele lastuna jne (sihuke kollakas kuldne ollus tavaliselt).
Vasta
#9

Tulilind ilmselt oli 1993 ja ülespoole toodetud, millele roostetõrjet tegid Wink

Ma arvan ka, et paarkümmend aastat noort autot, millega plaanis eelkõige ka veel sõita, ei hakkaks punkthaaval lahti puurima ning tehase katet õigete materjalidega ning kiht haaval taastama ja seejärel õiges järjekorras jälle kokku laduma. Oleks tegu näiteks esimese või teise generatsiooni F-Bodyga, siis juba mõtleks selle täiesti tehasekorda viimisele, mis erinevalt siinpool ookeani toodetud sõidukitest mulle jäänud mulje järgi suhteliselt lihtsamini teostatav on - klassikutele on jänkimaal peaaegu kõike uuest peast saada, ainult rahakott peab puuga seljas olema.

Hetkel piirduks siiski suhteliselt minimaalse demonteerimisega - sisust istmed-vaibad-polstrid peavad nagunii ajutiselt lahkuma - sealt alt võib veel igasugu toredaid üllatusi tulla - minu teada 3 generatsiooni autodel põhi oli veel tsinkimata ning tsingitud kerega igapäevaliikurgi üllatas mõningate roostetavate kohtadega, kui suvel vaiba alla vaatasin. Väike lootus on, et kuna tihendid peavad (plaan ned küll profülaktikaks välja vahetada) ning ehk on ka talve siiski suhteliselt vähe saanud, ei ole üllatus ehk väga suur. Ning kuna plaan veermikku pisut putitada, siis ilmselt saab ka kronsteinide jms kinnituskohtade aluse puhtaks.

Olekski pigem tänulik tsiviliseeritud kombel sellise töö teostamist abistavate nõuannete eest - õli karpidesse pritsimise peale suudan ka ise tulla. Miskipärast on mulje jäänud, et näiteks tagatiiva äärte tegemine on suhteliselt iga aastane toiming - värvkatet ei õnnestu hermeetiliseks saada ning varem või hiljem hakkab jälle serv roostetama. On keegi katsetanud näiteks seda lokari.de lehel müüdavat plastik- või kummiranti, mis määrdega täidetuna tiivaservale peale tõmmatakse. Enamikule tänapäevastest autodest miskipärast ei tehta tagakoobastesse logareid ning tiivaservad ja koopad on ühed hullemini roostetavad kohad.
Vasta
#10

motamees Kirjutas:...Mis lahendusega puhastatakse ja viiakse uus värv plekiliitekohtade vahele?
See küsimus jäi Sul vastamata vist sellepärast, et sel polegi muud lahendust, peale Autorestauraatori tehtu. Järelikult on värviga mällimine poolik töö.
Molotov51 Kirjutas:Motamees, autoolil ja kerevahal/karbiõlil vahe selles, ...
Tean seda. Smile Tean ka seda, et osa ML segusid baasnevad vahadel ja osa samal alusel, mis autoolgi. Toungue
Jätsid ka kahe silma vahele asjaolu, et soovitus oli teha kahes etapis. Roniv õli tilgub pea täielikult ära, kuna ta ei hangu. Samas ronib ta liidete vahele. Hilisem ML segu jääb katteks
Vasta
#11

motamees Kirjutas:See küsimus jäi Sul vastamata vist sellepärast, et sel polegi muud lahendust, peale Autorestauraatori tehtu. Järelikult on värviga mällimine poolik töö.

Võib juhtuda, et liidete vahele pole veel rooste jõudnud, kui tegu autoga millel põhi vaid värvitud ja kivitäketest tekkinud roosteplatsid seal vaid asetsevad (jah paljudel autodel on ka 2 pleki vahe mingi ime moodusega värvitud, isegi sierradel, venelased kahjuks sellist vannitamist teha ei osanud).

Üldjoontes on see vaid minu visioon asjast, kindlasti on nii paremaid kui halvemaid lahendusi, igalühel omad prioriteedid.
Vasta
#12

Eeldades, et auto soola eriti rohkem ei saa, siis ei tohiks olla hullu ka kusagile liitepindade vahele pugenud mõningase roostega. Tähtis on ju idee poolest tagada liitekoha hermeetilisus, et roostetamise jätkumiseks vajalik elekrtolüüt ning hapnik ligi ei pääseks? Ehk peale värvimist kanda keevitustele mingi paksem kiht kaitsvat möginat näiteks?
Vasta
#13

Värv ja teised jäigad, mittevoolavad-mittekontrakteeruvad katted ei jää roostele püsima. Rooste poorides leidub ikka niipalju keemiliselt aktiivseid aineid, et värvi pikema aja jooksul mehaaniliselt ülesse punnutada ja mikropragude kaudu avaneb uuesti ligpääs õhule ja niiskusele ja järgneb kiire roostetamine ning värvi koorumine. Õlide+ plastsete määrete hea omadus on see, et aja jooksul nad roomavad sõna otsese mõttes üha sügavamale pooridesse ja pragudesse ning kate ka tiheneb ja sellise katte omadused sageli aja jooksul isegi paranevad. Samuti ei moodustu neisse mikropragusid. Puuduseks on nende mõningane lahustuvus vees pideval uhamisel ja kihi piisava paksuse puudumisel ka aeglane gaaside difusioon läbi kattekihi.

Kokkuvõtvalt (minu arust), haljale metallile on vastupidavam korralik värvkate. Roostekahjustustega pinnale eelimmutus ja siis movili ja suurtükimäärde taolised möginad, mida igaastaselt üle vaadatakse ja vajadusel parandatakse.

Paksema rooste puhul peab arvestama sellega, et kui lasta immutuseks silikoone (minu arvates mitmed poldiavajad, univesaalmäärded märkusega tõrjub niiskust, jms.) Siis neil on omadus aja jooksul rooste pinnalt lahti lüüa ja nii võib esmasel korral nedega immutatud rooste koos pealmise "moviliga" u aasta pärast maha kooruda. Teistkordsel möksitamisel peaks juba püsiv kate moodustuma
Vasta
#14

Kas kellelgi on kogemusi selliste võõbetega nagu Por-15 või Chassis Saver. Kas jäävad sama hapraks nagu Hammerite (mis pole õige tehnoloogia kasutamise korral sugugi nii kergesti killuneva kelmega, nagu kirutakse) või on tegu elastsema kraamiga? Teiselpool ookeani on igatahes suur hulk mõlema tulihingelisi pooldajaid.

Kuidas suhtuda, paadipõhja mürkvärvidesse, vanal ajal on nendega vist isegi põhju võõbatud? Peaks ka ju tegu olema suhteliselt vett ja kleepuvat soppa hülgava kraamiga?
Vasta
#15

Hammeritega kogemus väga kehv. Kunagi värvisin ühed plekkveljed sellega ära ja kevadeks roostetasid juba. Võibolla otsesel roostel püsib üldse paremini.
Vasta
#16

Hammerite puhul olen avastanud kaht asja - esiteks tahab alla seda roosat spetskrunti ning pinda ei tohi puhastada hariliku nitrolahusti vms kraamiga, nende jäägid muudavad värvikile hapraks.
Vasta
#17

Nädalavahetusel sai pisut kraamimas käidud auto kallal ning juureldud ka põhja kallal toimetamise üle. Tundub, et mõistlikult põhja puhtaks saamiseks ning mögereerimiseks oleks vaja auto külili kallutada. Kuna sellist vajadust võib tulevikus ette tulla, siis oleks ilmselt mõistlik vastavad pukid endale teha. Äkki on mõni lahke inimene, kes jagaks jooniseid, mille järgi vastav abivahend valmistada?
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 1 külali(st)ne