22-07-2012, 09:51 AM
Sel plaaditähiku teemal ma vaidlema ei hakka. Sest eks ole ka plaadil ja plaadil vahe ning sellest johtuvalt omad iseärasused. Kes kiidab Oregoni, kes jonsu, husgu või üldse mõne teise kirjaga toodangut. Kogemused on need, mis kõnealused objektid tegelikult paika panevad.
Käsisae kohapealt mul erilisi kogemusi pole (paar korda aastas küttepuid tükeldada pole minu jaoks miskine kogemus), aga harveriga on tööd tehtud ja kokku puututud igapäevaselt aastast 1999.
Sae ketiõli laagrit ei määri. See on mul ammu selge. Ta võib sinna sattuda küll aga seda ainult siis, kui kett ringi ei käi ja sedagi vaid juba eelnimetatud tingimuse juures - tähiku laagrini peab alates keti soonest teekond puhas olema. Teine tingimus - õli peab tulema peale nii piisaval määral, et keti seiskudes jääks soon (juht-tee) täidetuks.
Juhtsoon ei ole korralikul plaadil iialgi nii madala süvisega, et ta saepuru, puutolmu või liiva-porisegu sinna ei koguks. Sellises soones me õli voolamisest suurt rääkida ei saa. Õli on seal küll olemas, aga tema voolamiseks otsatähiku laagrini peab mittetöötav saag olema vertikaalasendis, plaat otsaga allapoole suunatud. Kui palju säärast asendit meil tööpäeva jooksul ette tuleb?
Kui plaat on kulunud säärase astmeni, et keti veohambad juhtsoone põhja puutuma hakkavad ehk siis see põhi meile kenasti vastu läikima hakkab, on aeg plaat välja vahetada. vastasel juhul hävivad ka keti veohammaste tipud ning see omakorda hakkab hävitama veotähikut.
Õlist kah.
Õlil on kaks ülesannet.
*Määrida ketti, juhtsoont ja otsatähikut (tähiku ketiga kokkupuutuvat pinda ja külgi).
*Jahutada ketti, juhtsoont ja otsatähikut (tähikut ja läbi selle ka laagrit).
Kui ta suudaks määrida ka laagrit, oleksime lausa või sees, aga vaat seda ta just ei tee. Tsentrifugaaljõuga lendab õli üle plaadi otsa minema enne, kui üldse laagrini jõuab.
Seepärast soovitan sinna laagrisse alati määret litsuda, kui käsil puhkepaus, keti teritusmoment või sae tankimine. Paha ta ei tee.
Pikk jutt sai, aga ehk oli abiks.
Kui nüüd tekkis kellelgi küsimus, et kas ma käin harveri plaadil ka laagrit käsitsi määrimas, siis vastus on eitav.
Selle masina juures pole minu silmad veel näinud mitte ühtegi säärast plaadi-isendit, millel tähiku laagrit oleks võimalik käsitsi määrida. Saab, aga selleks tuleb plaadi ots õli sisse kasta, mida aeg-ajalt ka praktiseeritakse. Ja tegelikult on harvesterile mõeldud plaatide juures kasutatud ka hoopis kangemaid materjale, kui tavalise käsisaagidele toodetute seas. Tähtis on, et tähik saaks jahutatud ja vastavalt sellele timmitakse ka pealetuleva õli kogus üsna ohtraks.
Ja muidugi veel väga oluline asi siia lõppu.
Kasutada tuleks õiget saeketile mõeldud õli. Ka neil on omad viskoossusastmed, suvised ja talvised.
Mingid mootoriõlid jäägu heaga kõrvale. Sillaõlid (transmissioon) määrivad ka kuidagimoodi, aga kõige parem on ikkagi see kleepuv-veniv ila, mis tuntud ketiõli nimetuse all.
Õli pealetuleku kogusega koonerdada pole mõtet. Plaat ei tohi värvi muuta ja kett peab tühjalt tuuritades märguma (tilkumiseni pole mõtet timmikat punnitada).
Neid siniseks lastud plaate küll ja küll nähtud ja peab mainima, et sellise toodangu autorid on enamasti kottivormitud dressides "saemehed".
Kasutan siinkohal juhust ka ühe mu arust päris lustaka kirja üleslinkimiseks, mille autoriks saemeeste brigaadi eestvedaja, hää sõber Prantsusmaa-päevilt, PärliRaks.
http://p2rlirax.blogspot.com/2011/10/kir...ehele.html
Käsisae kohapealt mul erilisi kogemusi pole (paar korda aastas küttepuid tükeldada pole minu jaoks miskine kogemus), aga harveriga on tööd tehtud ja kokku puututud igapäevaselt aastast 1999.
Sae ketiõli laagrit ei määri. See on mul ammu selge. Ta võib sinna sattuda küll aga seda ainult siis, kui kett ringi ei käi ja sedagi vaid juba eelnimetatud tingimuse juures - tähiku laagrini peab alates keti soonest teekond puhas olema. Teine tingimus - õli peab tulema peale nii piisaval määral, et keti seiskudes jääks soon (juht-tee) täidetuks.
Juhtsoon ei ole korralikul plaadil iialgi nii madala süvisega, et ta saepuru, puutolmu või liiva-porisegu sinna ei koguks. Sellises soones me õli voolamisest suurt rääkida ei saa. Õli on seal küll olemas, aga tema voolamiseks otsatähiku laagrini peab mittetöötav saag olema vertikaalasendis, plaat otsaga allapoole suunatud. Kui palju säärast asendit meil tööpäeva jooksul ette tuleb?
Kui plaat on kulunud säärase astmeni, et keti veohambad juhtsoone põhja puutuma hakkavad ehk siis see põhi meile kenasti vastu läikima hakkab, on aeg plaat välja vahetada. vastasel juhul hävivad ka keti veohammaste tipud ning see omakorda hakkab hävitama veotähikut.
Õlist kah.
Õlil on kaks ülesannet.
*Määrida ketti, juhtsoont ja otsatähikut (tähiku ketiga kokkupuutuvat pinda ja külgi).
*Jahutada ketti, juhtsoont ja otsatähikut (tähikut ja läbi selle ka laagrit).
Kui ta suudaks määrida ka laagrit, oleksime lausa või sees, aga vaat seda ta just ei tee. Tsentrifugaaljõuga lendab õli üle plaadi otsa minema enne, kui üldse laagrini jõuab.
Seepärast soovitan sinna laagrisse alati määret litsuda, kui käsil puhkepaus, keti teritusmoment või sae tankimine. Paha ta ei tee.
Pikk jutt sai, aga ehk oli abiks.
Kui nüüd tekkis kellelgi küsimus, et kas ma käin harveri plaadil ka laagrit käsitsi määrimas, siis vastus on eitav.
Selle masina juures pole minu silmad veel näinud mitte ühtegi säärast plaadi-isendit, millel tähiku laagrit oleks võimalik käsitsi määrida. Saab, aga selleks tuleb plaadi ots õli sisse kasta, mida aeg-ajalt ka praktiseeritakse. Ja tegelikult on harvesterile mõeldud plaatide juures kasutatud ka hoopis kangemaid materjale, kui tavalise käsisaagidele toodetute seas. Tähtis on, et tähik saaks jahutatud ja vastavalt sellele timmitakse ka pealetuleva õli kogus üsna ohtraks.
Ja muidugi veel väga oluline asi siia lõppu.
Kasutada tuleks õiget saeketile mõeldud õli. Ka neil on omad viskoossusastmed, suvised ja talvised.
Mingid mootoriõlid jäägu heaga kõrvale. Sillaõlid (transmissioon) määrivad ka kuidagimoodi, aga kõige parem on ikkagi see kleepuv-veniv ila, mis tuntud ketiõli nimetuse all.
Õli pealetuleku kogusega koonerdada pole mõtet. Plaat ei tohi värvi muuta ja kett peab tühjalt tuuritades märguma (tilkumiseni pole mõtet timmikat punnitada).
Neid siniseks lastud plaate küll ja küll nähtud ja peab mainima, et sellise toodangu autorid on enamasti kottivormitud dressides "saemehed".
Kasutan siinkohal juhust ka ühe mu arust päris lustaka kirja üleslinkimiseks, mille autoriks saemeeste brigaadi eestvedaja, hää sõber Prantsusmaa-päevilt, PärliRaks.
http://p2rlirax.blogspot.com/2011/10/kir...ehele.html