17-10-2013, 15:21 PM
(Seda postitust muudeti viimati: 17-10-2013, 16:19 PM ja muutjaks oli saarrand.)
(17-10-2013, 13:28 PM)Basilio Kirjutas: Jupitasin terve hommiku õues puid, kuni seljavaludeni, ja mõtisklesin oma pisikese peaga selle keti-plaadi-tähiku kestmise teema üle.
Paljugi on kinni kohtlemises. Minu tähelepanekud:
1) Teritus. Olen märganud, et bensusae omanikud ei viitsi õigeaegselt ketti teritada. Vajutatakse aga jõuga peale, laotakse "matte" ja võimas mootor teeb ägisedes asja ikkagi ära. Tagant lendab laastu asemel juba tolmu aga lastakse kuni puukärsakani välja. Elektrisael on väike võimsus ja kiirus. Kett peab olema terav, muidu ei võta. Olen veel märganud, et viiliga tihti ja vähe teritades kestab kett kordades kauem kui "nööriks lastud" ja siis suurt viilimist või käiamist vajav. Lisaks kuumeneb nüri kett üle ja hambad võivad pehmeks minna.
2) Pingutus. Ketti ei tohi looma moodi pingutada. See tapab nii latti, ketti, veohammakat kui tähikut. Sissekulunud soonega veohammakaga kipub aga pingutus ise muutuma. Kett hakkab oma suva järgi soonde ja soonest välja käima. Kui mingil hetkel keti maha viskab, siis väänatakse südametäiega pingutust peale ja hagu! Bensusae võimas mootor saab hakkama. Läheb tapmiseks.
Elektrika hääl muutub kohe ja vabajooks päästiku vabastamisel lüheneb tunduvalt. Kulunud veohammakas tuleb õigel ajal välja vahetada, tuleb odavam kui kogu krempel maha tappa. Peale pingutamist peab ketti käega veits ringi ajama ja siis uuesti pingutust kontrollima. Pingutus muutub ka lehe kuumenemisel.
3) Õlitus. Peale mainitud viskoossuse on veel tegureid, mis mõjutavad. Purukuiva puu pikemal lõikamisel tekib veohammaka ja õlituskanalite ümber ollus, mis õli väga edukalt ja suures koguses enda sisse imeb. Plaadile ei kipu suurt midagi jõudma. Nüri ketiga tekib seda peenikest massi jällegi rohkem kui teravaga. Elektrisael on keti kuivale jäämine kuuldav keti valjenenud sirina järgi. Bensukal ei kuule üle mürina loomulikult midagi. Ise olen sel puhul õli otse pudelist ketile peale valanud, kui muud üle ei jää. TAD püsib muide ketil palju paremini ega lahku sealt nii kergesti. Iseasi kas TAD ka kõigile tähikutele meeldib.
Õlipaaki täites kipub sinna ikka mõni puru sisse minema, mis peaks küll paagi põhjas olevasse svammi kinni jääma, aga vahel jõuab äravooluavani ja ummistab selle osaliselt. Jällegi kannatab ketiõlitus. (omad vitsad sellega)
4) Muld ja liiv. Hoolimatult ja kiiruga järgates lastakse kett va islamivaimuliku ehk mulla sisse. Teadagi, mida see teeb.
5) Kinni kiilumine. Kinnikiilutud saelehe päästmine ei lõpe selle puust kättesaamisega. Kui kett või tähik raskelt käib, peab sellega tegelema, mitte käega viskama, et küll ta jälle sisse kulub ja jõuga hagu andma.
Tähelepanekud on õiged, aga kui sellise suhtumisega, nagu kirjeldatud, tööd teha, siis peaks mina vist järelkäruga metsa minema, et varuosi jms kaasa võtta. See, et kett vajab teritamist, eriti peale seda kui on olnud kokkupuude emakese maaga, on siililegi selge. Samuti vajab aeg-ajalt kohendamist puruhamba kõrgus.
Seda, kui õli enam üldse peale ei jookse, on tunda juba vägagi hästi saagimise ajal, samuti on seda näha tankides, kui õlipaagist on kulunud oluliselt vähem kui tavaliselt. See peaks panema mõtlema, et midagi võib olla viga, enamasti on veaks plaadi ummistunud õlikanal.
Keti pingutamine on selline tunde küsimus, see peab lihtsalt käe sees olema, palju sa pingutad. Liiga pingul kett hakkab vinguma ja peaks koheselt peas väikese tulukese süütama, et veidi palju sai. Õigesti pingutatud kett käib plaadil ilusti ringi, samas ei ripu juba niisama tühjalt allapoole ning on kergelt käega plaadilt eemale sikutatav.
Ohutut saagimist!
Aitan seadmete monteerimis ja demonteerimistöödel ning konstruktsioonide ehitamisel
www.ransar.ee
info[ät]ransar.ee
51934170