01-05-2020, 08:54 AM
(Seda postitust muudeti viimati: 01-05-2020, 22:47 PM ja muutjaks oli Aare R..)
Nii mastaapne see võibolla tõesti pole, kuid siiski on seda palju. Kui vanasti tähendas Eesti kaver lihtsalt originaalloo eesti keelde tõlkimist ja selle esitamist originaalloo meloodiaga, siis praegusel ajal (nii palju kui ma suudan üldse uut muusikat kuulata- väga mitte) tähendab see minevikust pärit lugudest mingite "käikude" kasutamist niinimetatud uues loos.
Muuseas, meenub üks seik ansabli "Turist" ajaloost- lisaks sellele, et keelati ära selle nime kasutamine, keelati tollal ka ära mingi loo esitamine, sest see on omalooming.
Selles suhtes on sul muidugi õigus, et 70- 80-ndate aastate Eesti muusikas oli asi kaverite osas eriti hull.
Mis uude muusikasse puutub, siis see on enamjaolt lausa häiriv. Kohati jääb mulje, et neil niinimetatud lauljatel on ideed otsa saanud. Üks hea näide- kuulasin mina ükspäe Tre raadiot, kus saatejuht arutles, et näe, Black Eyed Peasil on uus suvise kõlaga lugu välja tulnud, ehk on sellest mingi uus hispaaniakeelne suvehitt tulemas. Kuulasin pool minutit ja panin oma telefonist hoopis muusika mängima, see lugu oli kohutavalt igav, meloodiata hispaaniakeelne p*sk. Ja sellist "muusikat" tuleb palju.
Veel üks näide- SNAPil oli kunagi selline lugu nagu Rhythm is a dancer- jälle oli kasutatud refrääni ja muusikat, kuid ülejäänud osa oli mingi mulin.
Muuseas, kui näiteks rääkida 90-ndate tantsumuusikast, siis ükspäev tulin sellisele huvitavale mõttele, et kuigi paljud peavad seda mingiks mõttetuks vaibakloppimiseks, on see siiski väga suures osas originaalmuusika ning just sellest kümnendist kasutatakse praegu hästi palju.
Hea näide 20+- inimeste arvamusest 90-ndate kohta- oli selline üritus nagu Weekend Pärnus. Kuna ma siis lugesin veel netist uudiseid, sattusin ka kommentaare lugema ning seal need Weekendi-hundid siis tegid maha neid- noh, näiteks minusuguseid-, kellele 90-ndate muusika meeldib (mitte ainult tantsumuusika), umbes, et oohhh, mis 90-ndad, täielik saast- aga mul tekkis siis kohe küsimus, et miks te siis Weeekendi artistide peale näppe loobite, kui seal oli paljudel neist stiil a la tümm-tümm-tümm-tümm- rhythm is a dancer- või-mis-iganes-lugu-90-ndatest-tümm-tümm-tümm-tümm.
Hetkel leierdatakse üht lugu paljudes raadiojaamades jube palju, mida ma ei suuda sekunditki kuulata, erinevalt originaalist- naljakas kokkusattumus toonase esitaja nime ja praeguse ajastu vahel, muuseas, kuna algselt oli lugu Rhythm of the night esitajalt nimega Corona. See praegune "hitt" on lihtsalt kohutav läbi nina inisemine.
Ma pean vabandama, et ma muusikast nii palju tahan rääkida, kuid juba pikemat aega on minu jaoks muusika olnud selline paeluv teema, praeguses ajas just selle poolest, et praktiliselt iga "uue" looga järjekordselt veenduda, et on ikka hea, kui on valikuvõimalus kuulata midagi minevikust. Samamoodi, kui ma olen oma töökojas ja nokitsen paar päeva autot, tuleb mul taustamuusikaks midagi oma valikust vastavalt tujule oma telefonist, kus mul on muusika stiilide kaupa kaustadesse torgatud. Raadiot ma siis ei kuula, seega ei tea uudistest ka midagi ning ka tööd tehes ei suuda ma ka isegi taustaks kuulata muusikat, mis mulle ei meeldi.
Muuseas, meenub üks seik ansabli "Turist" ajaloost- lisaks sellele, et keelati ära selle nime kasutamine, keelati tollal ka ära mingi loo esitamine, sest see on omalooming.
Selles suhtes on sul muidugi õigus, et 70- 80-ndate aastate Eesti muusikas oli asi kaverite osas eriti hull.
Mis uude muusikasse puutub, siis see on enamjaolt lausa häiriv. Kohati jääb mulje, et neil niinimetatud lauljatel on ideed otsa saanud. Üks hea näide- kuulasin mina ükspäe Tre raadiot, kus saatejuht arutles, et näe, Black Eyed Peasil on uus suvise kõlaga lugu välja tulnud, ehk on sellest mingi uus hispaaniakeelne suvehitt tulemas. Kuulasin pool minutit ja panin oma telefonist hoopis muusika mängima, see lugu oli kohutavalt igav, meloodiata hispaaniakeelne p*sk. Ja sellist "muusikat" tuleb palju.
Veel üks näide- SNAPil oli kunagi selline lugu nagu Rhythm is a dancer- jälle oli kasutatud refrääni ja muusikat, kuid ülejäänud osa oli mingi mulin.
Muuseas, kui näiteks rääkida 90-ndate tantsumuusikast, siis ükspäev tulin sellisele huvitavale mõttele, et kuigi paljud peavad seda mingiks mõttetuks vaibakloppimiseks, on see siiski väga suures osas originaalmuusika ning just sellest kümnendist kasutatakse praegu hästi palju.
Hea näide 20+- inimeste arvamusest 90-ndate kohta- oli selline üritus nagu Weekend Pärnus. Kuna ma siis lugesin veel netist uudiseid, sattusin ka kommentaare lugema ning seal need Weekendi-hundid siis tegid maha neid- noh, näiteks minusuguseid-, kellele 90-ndate muusika meeldib (mitte ainult tantsumuusika), umbes, et oohhh, mis 90-ndad, täielik saast- aga mul tekkis siis kohe küsimus, et miks te siis Weeekendi artistide peale näppe loobite, kui seal oli paljudel neist stiil a la tümm-tümm-tümm-tümm- rhythm is a dancer- või-mis-iganes-lugu-90-ndatest-tümm-tümm-tümm-tümm.
Hetkel leierdatakse üht lugu paljudes raadiojaamades jube palju, mida ma ei suuda sekunditki kuulata, erinevalt originaalist- naljakas kokkusattumus toonase esitaja nime ja praeguse ajastu vahel, muuseas, kuna algselt oli lugu Rhythm of the night esitajalt nimega Corona. See praegune "hitt" on lihtsalt kohutav läbi nina inisemine.
Ma pean vabandama, et ma muusikast nii palju tahan rääkida, kuid juba pikemat aega on minu jaoks muusika olnud selline paeluv teema, praeguses ajas just selle poolest, et praktiliselt iga "uue" looga järjekordselt veenduda, et on ikka hea, kui on valikuvõimalus kuulata midagi minevikust. Samamoodi, kui ma olen oma töökojas ja nokitsen paar päeva autot, tuleb mul taustamuusikaks midagi oma valikust vastavalt tujule oma telefonist, kus mul on muusika stiilide kaupa kaustadesse torgatud. Raadiot ma siis ei kuula, seega ei tea uudistest ka midagi ning ka tööd tehes ei suuda ma ka isegi taustaks kuulata muusikat, mis mulle ei meeldi.