[koterman]

Jätkame hr Lipgarti põneva looga, mis on jõudnud 30-ndate teise poole künnisele.

Eelmises jaos nägime, et sel ajal kui meie 'noor peakonstruktor' omandas ameerikalikku
autotootmise võtteid ja praktilist vabrikujuhtimise kogemust, oli teda ümbritsev ning üha
rohkem ja rohkem vägivallatsev enamlik reziim jõudnud faasi, kus majanduslik stabiliseerumine
oli ilmne. Ent ühiskond oli jätkuvasti (I ja II viisaastaku ajal) tsaariaegsega võrreldes täiesti
segipaisatud, vennatapusõjast ja eri poolte loosungitest pimestatud ning väga ebastabiilne.

Numbrites nägi tööstuslik muutus (mis seletab eelmises osas toodud Ordzonikidze-Pjatakovi
tandemi ees olnud hiiglaslikku probleemide mäge) välja nii:

( A ) 1928 -  malmitoodang  3,3 milj tonni, traktorite tootmine - 1,800 ja autode tootmine - 800

( B ) ametlik viisaastaku plaan (perioodiks 1928-32)  -
                    malmitoodang 10 milj t , traktorite tootmine  53,000,  autode oma - 100,000

( C ) 1932 (tegelik tulemus aga hoopis) - malmitoodang 6,1 milj tonni, traktorid 49,000 ja autod 32,900,

Lisame veel iseloomuliku faktina antud andmetele juurde, et laiema elanike 'massi' jaoks
hoopis põletavama teemana jõutakse alles nüüd otsuseni loobuda lõpuks leiva jaotamisest
kaartide alusel...

Suured kirjanikud ütlesid selle aja kohta hiljem nii:
"Enamlaste, nüüdseks siis juba stalinliku käsitluse järgi, seisukoht ühiskonna arengu osas baseerus
ettekujutusel, et riiki saab 'uuel ajastul' kiiresti ja lõplikult muuta, sh
- kollektiviseerimine pidi tegema lõpu külaelu idiotismile,
- industrialiseerimine pidi kaasa tooma linliku progressi ning
- kultuurirevolutsioon pidi “likvideerima kirjaoskamatuse” (ja seega ka imeliselt kõik poliitilised
erinevused endise Tsaari-Venemaa ääretutel avarustel)."

Nii oodati - see tekst on ajastu ametlikus keeles juba - et “meie" (loe - riigikukutajad) ja
"nende" (loe - eelmine ühiskond aga osalt ka Lääneriigid) vahelised piirid hakkavad täielikult
kokku langema riigipiiridega ja kõik sisemised erinevused kaovad jäljetult. Nõnda
sulanduvad koolid kokku tootmisettevõtetega, kirjanikud lugejatega, maa linnaga ja
hing kehaga."   

Nagu me täna teame, oli see kõik vaid verine, vangilaagerlik ja paberlik utopism. Kinni maksid
selle hulluse muidugi tekkinud riigi alamad oma eluga: aastatel 1937-39 arreteeritakse ja hukatakse 
v saadetakse vangilaagritesse u 5,8 miljonit inimest, kellest eluga pääseb (st olles edasi vangis, 
mitte endistes tsiviil- v sõjaväelistes ametites jätkates) vaid 10%. Ka tolleaegsest parteist, kus 
oli verepulma eel ca 2,3 miljonit liiget, hukkub pea iga teine.

Nagu nukrad hambamehed seda lõputut õudust hiljem kirjeldama hakkasid - näiteks ka hilisem riigijuht
N.Hrusts'ov, kes ise I sekretärina samu repressioone läbi viis Ukrainas, kirjeldas neid aastaid ajana, kus
iga 'tõeline nõukogude inimene' kaebas oma naabri peale ja lootis olla selles esimene - et tekkis
olukord, kus nagu "raskusjõud kinnitas ehitise vundamendi külge, nii vangistati talupojad maa külge,
töölised aheldati tehaste külge, naised allutati meestele ja nõukogude inimesed betoneeriti NLiidu külge".

Kui seda ülaltoodut haridusnumbrites väljendada siis tapatalgu tulemusel tekkis olukord, kus 1940a seisuga oli
näiteks parteilastel linna ja rajoonikomitee sekretäride tasemel tervelt 70% (!) algharidus, oblasti-, krai-
v vabariikide sekretäride tasemel - ikka veel 40% (!) juhtudel samuti algharidus.

Samal ajal jätkub rasketööstuse ennak-arendamine ning sõjaväe jaoks (kelle juhtkonnast u 40,000 ohvitseri
kaob neil aastateil, osa, tõsi, tuuakse hiljem vangilaagritest tagasi) toodetakse ühe kiiremini ja suuremas
mahus toodangut - sh tankid, lennukid, iseliikuvad suurtükid, laskemoon jne.

Nii on teised tuuled puhumas ka meie loo kangelase jaoks - pärast  jutuks olnud uut (1937a) praktikat
Ühendriikides, mille tulemuseks saab 6-silindrilise mootori väljatöötamine ja seeriasse andmine sõiduki
Gaz-11 jaoks - saab tema põhitööks eeskätt sõjalise iseloomuga toodang.

Siia pikka rivvi kuuluvad sõidukid Gaz 61 (Gaz 11 baasil) ja veoauto Gaz 62 (vt all), sõjaväe juhtkonna-
ja staabisõiduk Gaz 64 ja Gaz 67B, kerge soomusauto BA 64, hiljem juba sõja-aegsete arendustööde
tulemusel kergtank T-60 ja T-70 (vt all pildil).

Ja saabuv pikk sõda ei jäta ka 'peakonstruktorit' puudutama. Antakse välja nimelt NKVD määrus, mille
alusel kõik saksa päritolu (ja nimega) olulistel ametipostidel olevad isikud peavad lahkuma koos
peredega oma töökohast ning siirduma edasi sisemaale, määratud asupaikadesse. Mingil
hämmastaval viisil õnnestub A Lipgartil ja paaril tema kolleegil sellest kõrvale hiilida ja tööd
jätkata Gorkis/N Novgorodis.
Kas tegu on siis kunagise energilise ministri nö viimase abiga teisest ilmast või lihtsalt
vedamisega, pole enam tagantjärgi võimalik kuidagi teada saada. On küll teada, et nö rahvajutu 
tasemel olevat Lipgartil olnud ema kohta NKVD andmetesse kirjutatud 'hollandlanna' ja ühel tema lähimaist 
kolleegidest, inseneril Krügeril aga 'venelanna'. Ja nii olla mehed Gorkist välja viidavate
inimeste nimekirjast välja võetud. Kas sel lool ka tõepõhi all võis olla, on siinkirjutajal paraku teadmata.

Nimetame siinkohal ära ka terve rea tema väljapaistvaid kaastööliseid, kes hiljem tõusid ise suurte
autotehaste juhtkonda ja on Eesti tehnikasõpradele kindlasti ka tuttavad ühel v teisel moel varasemalt:
V. Borissov, J.Gratsov, L.Kostkin, A.Krüger, N.Mozohhin, A.Prosvirin, N.Jushmanov.

Lisatud piltidel leiab - veoauto Gaz 62, iseliikuva suurtüki SAU-76 ja kergtanki T-70 (koos konstruktoriga,
kes parasjagu katsete käigus puutüve paigal hoidvat ketti tanki korpuse kõrvale kinnitab).