[koterman]

Kaunist alanud aastat kõigile!

Jätkame siis oma looga - herr peakonstruktor on jõudnud Gaz-12 konstrueerimistöödega ühele poole (Buick'i mõju
on siinjuures kaunis ilmne ja arvata võib, et ka sama kümnendi Cadillac'ide oma) ja algab masina tegelik katsetamine
1949.aastal. Etteruttavalt võime ära öelda, et uus esindusklassi sõiduk näitas end heast küljest, seda ka viletsail teedel v
põlluvaheteedel, mägedes või lausa poris ja samuti üleujutatud teelõikudel sõites.

Testsõidud ulatusid Gorkist Simferoopolini, Tbilisini, Batumini, Minskini, Piiteri ja Kiievini - ja tore täna teada - muuhulgas
ka Tallinnani, et katsetada sõidukit erinevates kliimavöötmetes, st siis päris korraliku koormatuse tingimustes (kuus inimest +
lisaks 50 kg nn 'kohvrikaalu') ja vahelduvates et mitte öelda halbades teeoludes. Sellest hoolimata suudeti keskmiseks
kiiruseks saavutada pikematel katsesõitudel ca 48km/h ja päevaseks läbisõiduks tubli ca 298 km kõigil kolmel eksemplaril.

Kuna mootori võimsus oli tagasihoidlik (90 hj), loobusid konstruktorid varasemate mudelite juures kasutatud redelraamist
kaalu- ja kütusekulu säästmise nimel ning auto saabki hiljem laialt tuntuks kui kandevkere esmase kasutuse näide. Tõsi,
ülipika ekspluatatsiooni jooksul (näiteks pärast massilist mahakandmist ja sealt erakätesse jõudmise järel 70-ndate alul)
ilmnes, et pidevalt täiskoormusega sõites - sh näiteks oma elukaare loojangul viimase eraomaniku jaoks sigu, kapsast,
õunu vms turule vedades - siiski algne pika ja raske kere geomeetria andis lõpuks alla ja nö 'vajus ära'. Arvestades, et
aga algne eesmärk oli hoopis teenendada kesktaseme NL tookordseid funktsionääre, seda nii siseriigis kui ka näiteks oma
diplomaatilisi esindusi välismaal ja samuti et osa G-12 toodangust oleks kõlbulik ka välisturgudel müümiseks, siis selle
jaoks sobis värske limusiin täiesti.

Mõni allikas väidab küll, et Fordi tookordne omanik ja juht Henry Ford II kohtub Brüsseli maailmanäitusel
Gorki esindussõidukit vaadates uuesti hr Lipgartiga, kes omal ajal noore insenerina käis tema tehastes
praktikal. Ilmselt on see lugu siiski väljamõeldis. Küll aga on olemas fotod, mis näitavad Pobi nooremat venda täies
hiilguses Leipzigi messil...


Sedaanile lisaks toodetakse paar eksemplari lahtise kerega Zim'i (nn faeton, vt all toodud fotosid), millest aga kere
vähese väändejäikuse tõttu loobutakse. Ksf! Formikas on väga kujundlikult ja selgelt pajatanud niisuguse masina
taastamise kontimurdvatest probleemidest siinse foorumi 'Projektipäevikutes'. Nii jääbki teiseks põhiversiooniks kiirabiauto
(Gaz 12-B), mida toodeti sedaanist aasta kauemgi ja mis olid kasutuses ka Eestis (vt alltoodud fotot kiirabibrigaadist, koos
Tartu Aviokiirabi lennukiga, kvaliteet antud fotol paraku on veidi kehvapoolne). Eestiski on tänini säilunud vähemalt üks
komplektne kiirabiauto, nii et tundub, et siinsete tehnikahuviliste mastaap on ses vallas kaunis aukartustäratav.

Kui vaadata algseid jooniseid ning katsesõitudele väljunud masinaid (all), siis märkab, et täiendusi tehti esimesel paaril
aastail küll, a pigem detailide osas (sh teise kujuga esimesed suunatuled jms). Sõidu sujuvuse nimel lisati ka mootori ja
käigukasti vahele vedeliksidur ning mootor sai ka kahelõõrilise karburaatori ja lisati ka uuendatud esipidurid. Tehnilise kirjelduse
järgi võib öelda, et ca 50% põhisõlmedest õnnestus Lipgartil, Jushmanovil jt-tel projekti vedanud inseneridel unifitseerida Pobi
ja Gaz-51-ga (sh nii mootor, ülekanne kui käiguosa).

Tootmiseelne ettevalmistusperiood on lühike - 29 kuud - aga arvestades meie loo kangelase ameerikalikku väljaõpet ning
sõjajubeduste perioodi meeletut töötempot, ehk siiski mitte nii väga üllatav. Nii läheb oma aja kohta vägagi uhke sõiduk
veebruaris 1950 ettenäitamisele riigijuhtidele ning esimene seeria tuleb konveierilt sama aasta oktoobris.

Mis aga on muidugi üllatav, on esindusauto hind. Säilinud dokumentide alusel oli iga Gaz-12 tootmise tegelik hind 80,000.- rubla.
Kuidas - pärast seda kui nomenklatuursed töötajad ning hiljem taksopargid jt olid omad masinad kätte saanud ja uhkelt mitu aastat
ringi sõitnud - sai riigivõim sellise hinnaga toodet eraisikule ostmiseks pakkuda vaid 40,000.- rublaga, see vastuolu jääb mõne
järgmise Talveralli ristsõnamõistatuseks, nii meile kui kaugete maade külalistele. Tõsi, tookordne praktika, kus sõidukeid said endale
lubada eeskätt väljapaistvad sportlased (nagu näiteks meie malekorüfee Paul Keres), kirjanikud, artistid, lendurid, väljapaistvad
sõjaväelased, tootmisettevõtete juhid jt tähendaski, et sisuliselt autot reakodanikul osta võimalik paraku ei olnud. Pealegi, erinevalt
tänasest päevast kaasnes sellise sõidukiga palgaline autojuht ja tihti ka garaaz - jällegi ainult valitutele mõeldud võimalused.
Võrdluseks - õpetaja palk oli tookord 900 rubla, teadustöötaja oma aga 1,100 rubla.

Niisiis, katsesõite tehakse põhjalikult (üle 20,000 km) ja masin saab positiivse hinnangu kokkuvõttes (vt katsesõidukite näiteid leiab
samas teksti lõpus). Küll aga põhjustas uhke sõiduki ilmumine sedavõrd meeletut rabelemist ja võitlust - Pobist tüdinenud -
nomenklatuursete kodanike/seltsimeeste hulgas, et tookordne üleriiklik satiiriajakiri Krokodill oli sunnitud sellele teemale lausa
eraldi pühenduma, pealkirja
all 'Stopp, punane tuli'... 

Sõnaga, uus staatuse näitaja oli saabunud. Ja selleks, et jääda.

Ja herr Peakonstruktorile määratakse G12-ga saavutatu eest viimane kõrgeim riigipreemia märtsis 1951 ning juba oktoobris
võetakse ta ametipostilt maha (pealekaebuse tõttu, mis puudutas ambfiibauto Nami-001 väidetavalt puudulikke tehnilisi omadusi,
mis hiljem osutuvad niivõrd valeks, et asjaosalisi endid karistati ja armee püsiesindaja GAZi juures, kes samas loos osales nö tellija
poolelt, poob end kohalikus tehase võõrastemajas üles) ja tema asemele määratakse ..... tehase partorg. 
Veel aasta hiljem sunnitakse seni sama partorgi asendajana töötanud Lipgart Gorkist üldse lahkuma ja viiakse üle veoautotootja
UralZis'i tehasesse Miassi.... reainseneriks. Tookordse keelepruugi järgi oli tegu nn 'pehmele asumisele' saatmisega.

Juri Nikulin, kuulus artist ja rindemees ning ilmsesti täiesti erakordne isiksus niigi paljude andekate näitlejate hulgas, ajastul ja maal,
pajatas selle traagilise aja kohta NL ajaloos ühes oma etteastes järgmise loo:
'Istuvad kaks vangi naril, üks küsib teise käest - 'Mille eest (istud)?'. Teine vastab - 'Laiskuse eest!' Esimene mees ajab silmad suureks ja
siis teine jätkab - 'Noh, mängisime naabritega kaarte, kaua mängisime, ööni. Siis läksime laiali, mõtlesin, et on ikka ühed reod-
rahvavaenlased, magan ära ja hommikul kohe lähen kaeban nende peale'. Ja siis ohkab - 'A naabrid, kurat, läksid juba öösel minu
peale kaebama....'!

Aga Gaz-12 Zim kui ainulaadse ning sõjajärgsetes (sh üsna olematu teedevõrguga) oludes nii legendaarse sõiduki tähelend oli
alanud ning kestab tänini. Kui vaadata millise püüdlikkusega taastatuid masinaid leiab nii Eestis - näit meie foorumis tasub vaadata
ksf! Vanemuise vastavat projekti, samuti Pobide projekte ksf! Kuldsaarelt ja ksf! Valdolt ja ksf! Agaalt - samuti Soomemaal - me vellede
juures ikka veel sõidab G12-ga üks hakkaja vanahärra sealset Talverallit (Jyvaskylas) - täpselt sama näeb Lätis, Leedus, Valgevenes,
Ukrainas, Venes - vanaautode kokkutulekutel on ikka üks v kaks G12 pea alati kohal - siis on sõnum ühene: herr Lipgart ja tema
paljud-paljud kolleegid tegid G12 loomisel ja tootmisel väga head tööd.


PS Ennist jäi lisamata, et G12 suudeti toota vaid ca 2000 masinat aastas, nii et seega taastajal on hea teada, et tegu oli siis ja
on ka nüüd käsitööndusliku auto(taas)ehitusega.  Kokku suudeti toota 21 tuhat kaunitari, milledest, nagu ennist sai räägitud, on
õnnekaupa terve rida tänini Eestis alles, arusaadavalt vägagi erinevates seisundites. Huvitaval kombel on säilunud isegi üks katafalk-Zim
(nn pick-up), millega meie suurmeest Georg Otsa viimasele teekonnale aupaklikult saadeti. Eri andmetel loodi ta (a) Riia või siis (b) Tartu
meistrimeeste käe all. Kui keegi tunneb seda huvitavat saamislugu täpsemalt, andke aga teada. Mul endal on sarnase lahendusega
masinaga õnnestunud tutvuda jällegi Valgevene vanatehnika fännide abil.

Niisiis - kui noortel (ja mitte enam nii noortel) meestel ja naistel hakkamist on, siis huvitavat eneseteostust peaks jaguma küll
ja veel ja ikka mitmeks aastaks. Soovime siis kõigile omanikele edu ja kannatust!

:-D