[valdo]

Nüüdseks on jalgratas osaliselt restaureeritud (vt postituse lõpus olevad 9 fotot) ja jätab oma välimusega ligikaudu sellise üldmulje, nagu tal algselt oli.

Sellises seisus ratta restaureerimine, nagu see Dürkopp oli, on tegelikult suur peavalu ja keerukate kompromisside otsimine. Seda põhjusel, et algne värv, kaunistused, embleemid ja kroom nagu oleks enam-vähem säilinud, kuid lähemal vaatlemisel on nad kriibitud, kulunud, kohati hävinud ja roostekahjustustega. Tekib kohe küsimus - mida teha? Niisama jätmiseks on välimus piisavalt vigastatud ja kole. Samas on kõikide algsete kaunistuste hävitamiseks (st kogu värvi-kroomi uuesti tegemiseks) neid säilinud liiga palju. Samas läheb konditsioneerimata ruumis rooste nii värvi kui kroomi all pidevalt edasi ja niisama ei saa ikka jätta...

Valiku osas sain ma suuresti inspiratsiooni oma üle-eelmise nädala tagusest Berliini reisist, kus veetsin ühe pika vihmase päeva UNESCO kultuuripärandiks kuulutatud Muuseumisaarel, käies 13 tunni jooksul läbi kõik viis suurt muuseumi (kokku tõenäoliselt suurem kunstivaramu kui Peterburi Ermitaaž). Sealne sõjas tugevalt purustatud ja alles üle-eelmisel aastal taastatuna avatud Uus Muuseum (Neues Museum) oli interjööride osas tehtud nii, et kõik säilinud dekoorielemendid olid välja puhastatud-korrastatud, kuid üle polnud midagi maalitud, hävinud osad olid taastatud ilma dekoorita.

Saksamaalt naasnuna otsustasin, et jätan rattal alles kogu värvi-kroomi-kaunistused, mis on vähegi säilinud, poleerides-vahatades selle vaid üle värskema üldvälimuse saavutamiseks ning neutraliseerides keemiliselt suuremad roostekolded. Nii toimisingi, parandades samas mustaga suuremad roostelaigud, kuid jättes puutmata raami triipkaunistused. Sellest nn konserveerimise ülskeemist sai tehtud kaks erandit:

1. Raami kiirekujuline heledam osa, nn "stralenkopf". Pool sellest oli säilinud algses värvis, pool aga maha kulunud ja/või roostest rikutud. Kuna see määrab olulisel määral ratta visuaalse välimuse, siis sai otsustatud esiosa värvilahendus (täpsemini - selle hävinud osa) taastada. Nii saigi toimitud, st pool esiosa kaunistusest uuendatud. Säililinud osad näitasid, et see oli rattal nn lihtsamat tüüpi, ilma marmoreeringuta - vaid sujuv üleminek siniselt valgele ja punane kitsas äärejoon. See tegi taastamise tehniliselt lihtsamaks.

2. Porilaua ehistriibud. Nii esi- kui ka tagaporilaual on olnud sinakasroheline lai poolläbipaistev kesktriip, mille äärtes on olnud kaks kitsast valget triipu. Mõlemal porilaual oli ca 40% sellest säilinud, tagaporilaual lisaks veel Dürkopi piirituspildis embleem. Kuna ka need triibud mõjutavad ratta visuaalset välimust suures osas, sai hävinud osa ehistriipudest samuti taastatud. Porilauakroomist oli säilinud 95% (ülejäänud 5% juures sai tehtud alumiiniumvärviga parandusi).

Lisaks välimuse puhastamisele ja taastamisele sai asendatud mitmeid puuduvaid ja purunenud detaile, nt pump koos hoidjatega, kleidivõrgud tagaporilauale, 1939.a. numbrimärk jms.

Miks ma nimetan ratta restaureerimist osaliseks? Aga seepärast, et mitmed tööd jäid seekord tegemata. Olulisemaks tegemata tööks on valed rattad - rattale jäid alla 1950ndate aastate lõpu Riga ratta rattad, mis sinna olid kunagi monteeritud põhjusel, et siinsel turul polnud saada rantäärisega rehve. Piiratud ajaressurss ei võimaldanud algsetega indentsete rataste detaile (Westwood-rantveljed, rummud ette ja taha, 72 kodarat) restaureerida, st galvaanikaettevalmistust teha ja kroomida. Samas jätavad Riga ratta rataste veljed-rummud üsnagi ajastutruu ilme, st eemalt vaadates sarnanevad nad paljus 1930ndate aastate omadega.

Samuti tuleks uuendada mitmete pisidetailide kroomkatet - pedaaliosad, ketikaitse, sadularaam, sadulavedrud, esipiduri mõned osad jms, mis jäi ka ajapuudusel tegemata. Seal teeb asendamise võimalikuks asjaolu, et kroomile ei lisandu mingeid kaunistusi, st taastamisprotsessi käigus ei hävi algseid detaile. Senini sai aga ka seal kasutatud ajutist alumiiniumvärviga parandamist (peale rooste neutraliseerimist).

Lõpuks siis fotod: