EW Kaitseväe jalgrattad
#21

(14-10-2009, 15:12 PM)kass Kirjutas:  ... raamatuke, mis välja antud Kaitseväe jalgrataste ekspluatatsiooni ja hooldamise kohta [...] Wiklundi Nordstjernani tehase 28" ratastega jalgrattast.
[...]
Mõned pildid iseloomulikust [...] ketirattast
http://i36.tinypic.com/2zow2f6.jpg

Kas Sa siis väidad, et alloleval pildil paremal servas jäädvustet ketiratas peaks kuuluma ka EW Kaitseväe Wiklundile?

[Pilt: chainwheels_2.jpg]

Niipalju, kui mina kuulnud olen, oli militaar-Wiklundidel ketiratas ikka tavaline lihtne viisnurk ja ma olen alati arvanud, et see parempoolne isend (minu erakogus) on miski tsiviil-Wiklundi oma.

Valdo

Eesti Jalgrattamuuseumi  looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 170 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9.
Vasta
#22

Mina olen vähe käinud, vähe näinud ja kuulnud, veelvähem aru saanud! Seepärast see teema sai tehtudki!
Kas Sinu nr 11 pildil toodud Wiklundi ratta ketiratas on tsiviil - või militaarotstarbeline, mina ei tea. Ja tundub, et neil ei olnud üldse vahet, kuna armeeratastel olid detailid ka kroomitud, nagu pilitde põhjal võib väita.
Kas mitte mõnedel fotodel (näit. LoCo mil. neti omadel) ei võiks rikutud fantaasiat kasutades seda WAMV (või kuidas õige) tähtedega ketiratast ette kujutada? (mina olen lihtne mees, pole mingi küberneetik, ei oska vähimaidki digitaalseid trikke teha, pilte suurendada, vähendada)Sad
Pakun välja, et on ostetud mitu partiid. Vb vanematel (20-ndate lõpp) ei olnudki üldse (ka Wiklundi tsiviilratastelgi) sellist tähtedest ketiratta kodardust, vaid tavaline rootsi viisnurk (nagu näit. ka Husqvarnal).  Viimane partii wiklundi sõjaväe jalgrattaid - 420 tk, osteti KV-le 1937.
Nagu eelnevalt märkisin, ka lenksud/pidurisüsteem 2 erinevat varianti.
See ainuke jalgratas, millele olen vihjanud, hoopis 26" ratastega (nüüdseks selge, et all olid valed rattad, peaksid olema ikkagi 28" haakmantli veljega), porilaualaienditega ja porilauamärgiga (ka porilauad valed!) , kroom osadega, (ka kodarad, mitte roostevabad, ei tea, kas Wiklund kasutas üldse roostevabu kodaraid nagu teistele rootslastele tavane? Porilauakinnituse traadid olid vist tollel küll roostevabad) oli varustatud küll sellise ketirattaga
http://i38.tinypic.com/15yzqqg.jpg
Ja ka sõjaväe ratta lenksuga, mille julgen pidada selle ratta originaallenksuks. Kahjuks ei saa värvist aru. Kõige alt tuleb välja heleroheline, aga see võib olla kruntvärv. Päris süsimusta ei tundu kusagil olevat, ennem midagi hallikat?

Teemat tehes lootsin, et kusagilt ilmub mõni aparaat veel välja, lootus pole veel kadunud ja enda jaoks on infot juurde tulnud ka, fotod ja jutudSmile
Vasta
#23

Pean tunnistama, et LoCo pilide ratastel ikkagi tunduvad olema kõigil viisnurk-kodardusega ketirattad.
Vasta
#24

Nüüd om mul ees "Ajutine juhend kaitseväe jalgrataste käsitamiseks ja korrashoidmiseks", Kaitsevägede staabi VI osakonna väljaanne. Tallinn 1932.
40 lk.
Sisukord
I. "Viklunds" kaitseväe jalgratta kirjeldus
II."Viklunds" jalgratta lahtivõtmine, kokkupanemine ja reguleerimine
III.Jalgrataste hoidmine ja parandamine
IVJalgrataste hoidmine ja transportimine
V. Jalgrataste järelvaatused

On ka väike udupilt jalgrattast, millel kõik osad eraldi suunanumbritega (31 tk) märgistatud.
Pildilt ja muudelt piltidelt jm võib näha järgmist:
Ketiratas "viisnurk", 48 hammast, taga 20, kett lai - 1/2" x 3/16". Tagajooks Torpedo (pildil 20-ndate variant).
Käsipiduri hoob väljaspoolt lenksutoru e. -putke (nagu raamatus kirjutab torude kohta)
Lambikronstein pildil tavaline, ristkülikukujulise avaga, mitte hilisem Wiklundi viisnurga jms-ga.
Valgustuseks Karbiidilatern.
Varustuses "Teemõõtja" - km lugeja, nagu nõukogude aegnegi, aga huvitav selle poolest, et mõõtja koos numbritablooga käis esiratta rummu külge (ümber rummu käiva klambri küljes) ja esihargi küljes (esiratta võlli mutri alla kinnitatuna) on see tihvt, mis lugeja ratast edasi ajab (see mis nõukaaegsetel ja varasematel lääne analoogidel) oli kodara küljes.
Riistatasku sadulatoru tagaküljel nagu WH ratastel.
Rantmantelkummid 28" x 1 5/8" (700 x 42)
Antud veel raamitorude mõõte, kaal koos varustusega 21 kg, esikodarad 299 mm, taga 304 mm?
Pakiraamist pole juttu ega pilti, lenksu"kõrvad" koos rihmadega teki/sineli kinnitamiseks on .

Lisaks hulk muidujuttu, mida pole lugenud.

Veel on olemas veelväiksema formaadiga raamatuke, 21 lk, iga ratta riistataskus kandmiseks:

Kaitseväe jalgratta käsiraamat, jällegi KV staabi VI osakonna väljaanne, Tallinn 1932. Kaanel/esilehel ülal : Jalgratas reg. nr......
Lõpus : Üleandmiste kviteerimised (blankett)
Jalgratta reg. nr. .........
Raami nr. .......
Firma ........
Väeosa...........

Kuupäev Seisukord Vastuvõtja allkiri Rühmaülema allkir


Raamatuke sisaldab ekspl. ja kohustuste kohta käivat juttu, pilte ja infot konkr. jalgratta kohta pole.
Vasta
#25

(22-10-2009, 11:07 AM)kass Kirjutas:  Nüüd om mul ees "Ajutine juhend kaitseväe jalgrataste käsitamiseks ja korrashoidmiseks", Kaitsevägede staabi VI osakonna väljaanne. Tallinn 1932.
[...]
Veel on olemas veelväiksema formaadiga raamatuke, 21 lk, iga ratta riistataskus kandmiseks: Kaitseväe jalgratta käsiraamat...

Ole hea, skaneeri nad sisse! Huvilised (nt mina) tahavad vaadata!

Kui skannerit pole, siis arvesta, et minul on skanner olemas (ja mitte Tallinnas, vaid.... tead ise küll kus).

Muide, EW Kaitseväe ratastest veel niipalju, et leidsin veel pilte oma erakogust! Skaneerin sisse niipea, kui saan.

Valdo

Eesti Jalgrattamuuseumi  looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 170 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9.
Vasta
#26

Pilt Wiklundi jalgrattast, pärit eespool mainitud raamatukesest.

http://i37.tinypic.com/5390zn.jpg
http://i36.tinypic.com/rk9cfc.jpg

Valdole - usun, et luuraja Sorge ei keela Sulle oma materjali. Skänneri nimelist jalgratast minul pole.
Vasta
#27

Eesti Kaitseväel olid erinevad EESKIRJAD. Mul isast säilinud näiteks SIDE-EESKIRI 3. osa ja PIONEERIEESKIRI 1. osa. Veel mäletan, et oli mingi eeskiri, kus oli juttu ning pilte SUUSK- JALGRATTURITEST.Kahjuks on see minul kaduma läinud, kuid äkki oleks sellest eeskirjast kasu, kui see kusagil olemas oleks.

Terv. Veteran.
Vasta
#28

Leidsin oma erakogust veel kaks fotolt, millel on kujutet EW kaitseväelasi jalgratastega. Loomulikult skaneerisin sisse Smile

Esimene foto on papil ja sama fotograafi töö (sama tempel taga, Eljas, Narva) ja samast väeosast, mis varasemgi. Ainult et seal on kujutet nelja jalgrattaurit koos jalgratastega lähivaates:

[Pilt: svratas_a.jpg]

Suurendasin rattad ka kahekaupa üles, et oleks näha detaile:

[Pilt: svratas_a1.jpg]

[Pilt: svratas_a2.jpg]

Ehk siis velg on kumer rantrehvi velg, lambklamber viisnurgaga, ketiratas tavaline viisnurk ja kett tavalistest ratastest laiem. Pedaalikummid on pikitriibutusega. Ühel rattal on isegi Wiklundi märk üsna loetav.

Teine pilt on üldvaade, vast variatsioon sellest, mis siia juba ühe teise kodaniku poolt varem postitet:

[Pilt: svratas_b.jpg]

Selle suurema lahutusvõimega variant on allalaetav aadressilt http://www.mois.ee/tmp/svratas_bs.jpg (kes tahab detaile eristada).

Valdo

Eesti Jalgrattamuuseumi  looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 170 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9.
Vasta
#29

Suht sarnane vanaisa halli rattaga, seal sama piduri süsteem.
Vasta
#30

Kiitus jällegi Valdole!
Viimasel pildil mehi nagu sipelgaid, peaaegu kompanii mahtu allüksus. Rattapark täielikult kirju, ainult kiivriga tüübil (nagu näha, kasutasid teadlikud jalgratturid juba sel ajal kiivrit) Wiklundi sõjaväeratas, vb tagapool veel mõni.
4-meheline grupp ka väga hea, silma jäid (nagu ka ühel varem pandud pildil) ovaalsed? jalgratta numbrimärgid.
Tundub, et rattad ikkagi värvilt mustad?
Vasta
#31

(22-10-2009, 23:59 PM)wolfestein Kirjutas:  Suht sarnane vanaisa halli rattaga, seal sama piduri süsteem.

Selline kangidega pidurisüsteem oli Saksa päritolu ja saksa tüüpi ratastel 1910-40ndatel aastatel masslevinud. Julgen öelda, et kindlal kahel kolmandikul sellistel ratastel oli selline.

Alternastiivsetest esipidurisüsteemidest oli Eestis liikunud ratastel veidi levinud inglise tüüpi alt veljele mõjuv - kuid ainult Inglise päritolu või inglise osadest kohapeal kokkupandud ratastel. Ja päris 1930ndate lõpul hakkas levima juba trossiga esipidur a la 1950-60ndate aastate nõukogude rattad (Riga. Minsk), mida leidub veel ülimasslademetes.

EW Kaitseväe Wiklundid on teatavasti tehtud küll Rootsis, kuid siinse kandi eripära arvestades suuresti Saksa tüüpi konstruktsioonidega.

Valdo

Eesti Jalgrattamuuseumi  looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 170 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9.
Vasta
#32

eks ma siis tee pilti kah,rohelisest kindlasti aga see hall, ei tea kus see kadund on.viimane kord kui halliga sõitsin siis olin mingi 8 vist ja selline tunne nagu mingi tarretise seljas istuksBig Grin kõikus päris hullult
Vasta
#33

Selline leid teises sõjandusfoorumis.
Vasta
#34

kas pole kellelgi pakkuda seoseid wiklundite raaminumbrite-valmistamisaastate kohta?
meesteratas ilma lenksu kahvlita, awmv keskjooksuga, musta värvi all mururoheline, pedaalid pika halli kummiga, nr h13463, eemal eraldi teise shriftiga 1?
ja naiswiklundlane nr s2840, nr all teise shriftiga 6 ja 0? mustavärvi olnud, awmv keskjooksuga, hallid pedaalid kahjejaolised. arvata, et selle ratta läbiroostetanud ja aukus pöid, mille kodaratel w, kodarad tulid keemiata kergelt lahti .
Vasta
#35

(01-12-2009, 23:39 PM)seemu Kirjutas:  kas pole kellelgi pakkuda seoseid wiklundite raaminumbrite-valmistamisaastate kohta?
meesteratas ilma lenksu kahvlita, awmv keskjooksuga, musta värvi all mururoheline, pedaalid pika halli kummiga, nr h13463, eemal eraldi teise shriftiga 1?
ja naiswiklundlane nr s2840, nr all teise shriftiga 6 ja 0? mustavärvi olnud, awmv keskjooksuga, hallid pedaalid kahjejaolised. arvata, et selle ratta läbiroostetanud ja aukus pöid, mille kodaratel w, kodarad tulid keemiata kergelt lahti .

Mul on olemas üsna komplektne 1939.a. naiste Wiklund, kui ligi lähen talle, vaatan raaminumbrit.

Valdo

Eesti Jalgrattamuuseumi  looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 170 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9.
Vasta
#36

Seemule - kas on roostevabad kodarad? Kas see mururoheline on heleroheline?
Üks 26" ratastega sõjaväekallakuga Wiklund, mille detailide pildid on teema alguses - nr. H13369.
Ilmselt Wiklundi aastate/nr seost pole , Eestis kindlasti, Valdo on vihjanud oma rootsi kolleegidele, kellel on mingeid salajasi empiirilisi seoseid ja jadasid kogutud aga Wiklund pole nii suur tootja olnud ning see tähtede mäng teeb asja veelgi keerulisemaks. Võiks postitada rootsi vanaratta lehele küsimuse sel teemal, aga....
Vasta
#37

no ei saa öelda, et heleroheline ega tumeroheline, see keskmine variant ikka tal. sarnane raaminr siin teemas olnuga panigi uurima, et ehk veel midagi teada. tundub, et awmv hammasratas ja roheline värv meesterattal ei välista ega ka kinnita militaarpäritolu?rohelise all veel vaskset läiget, vist raam töödeldud enne värvimist, nagu keegi siin oletas.
ja naisteratta esiratta kodarad jah roostevabad, rumm sügavalt roostes, ei loe mingit märkikirja välja, pöid täitsa pudiks roostetanud, kodarad aga läikega, nagu uued, kui vaid sirged olnuks. kahtlesin originaalsuses aga valskusele midagi ei viidanud.ratas oli õues,vihma käes ja üsna ürgse positsiooniga-sammaljne. samast sain ka öglandi tagaratta,arvatavasti,
millel jälle pöid kadumas, kodarad läigivad, on märgistusega ¨, mingi raamijäänus oli sama logoga - järeldasin, et ühest kambast(?), rumm 39 a.torpedo. üks oli rant- ja teine traatvelg, kumb oli kumb eiteanüdenam,pean tuletama hakkama.
Vasta
#38

Raske südamega ja kadedusega võideldes panen siia ühe pildi Wiklundi 26" ratastega jalgrattast, millele regulaarselt olen viidanud ja ka raaminumbrist, mille kohalt ka on rohelist värvi puhastades välja tulnud. Kas algne värvkatte või kruntvärv ?

http://i49.tinypic.com/2gx2q2w.jpg
http://i46.tinypic.com/eg8ojk.jpg

Vask või messing raamil peaks olema raami kokkujootmisel kasutatud vase jääk.
Rootsi ennesõja roostevaba kodarad (vähemalt osa, Hsq jne) olid nn. tõmmatud kodarad, otstest jämedad/suurema läbimõõduga kui keskosas. Need rootsi kodaead on nii sitked, et võib sõlme keerata, nii et kõverus pole mingi probleem. Aga roostevaba kodaratega rootsi veljed armastasid niisketes oludes eriti hästi ära ussitada, kas kodarate abiga või muul põhjusel....Ja rootsi rataste lenksud ei pea justkui originaal-galvaanikat ka peal, selline mulje jäänud...
Vasta
#39

olen eksitavalt kirjutanud, et kodarad, mida proovisin seostada naiswiklundiga, on w tähega, kodarad siiski viisnurga märgiga. ja on tömmatud. sitkust neil küll vähem kui eelnevalt kirjeldatud.

ja värviproov, mis mul meeswiklundi raamist oli, on arvatavasti hilisem parandus siiski, tagakahvlil oli musta värvi alt paistmas mururoheline korralikult laotunud värv, mida pidasin originaaliks. kui värviproove mujalt urgitsesin, tuli välja heleroheline värv,mis peaks olema tema pärisvärv.
Vasta
#40

Varsti jõuab Wehrmacht .pri.ee memuaarides lugu"Koolipingist sõtta" sinnamaale, kus noor sõdur taganedes sõidab kummideta jalgrattaga 80 km ja pääseb Porkuni lahingust. Pidi ikka kõva ratas olema! katkend sellest:
"Olin meeleheitel, sest rivist mahajäämine tähendas peatset vangilangemist. Selle tagajärgi oskasime juba tookord üpris hästi ette arvata. Ent siis tuli appi järjekordne õnnelik juhus. Mõned poisid olid avastanud läheduses ühes kuuris sakslaste lao ja toonud sealt endile jalgrattad. Komberdasin ka kuidagi sinna. Kahjuks olid kõik korras rattad juba ära viidud, jäänud olid vaid 5-6 kummideta sõiduriista. Polnud midagi parata, tuli proovida ehk viivad needki vaenlase eest ära. Ei olnud viga, läks küll. Algul tegid põlved küll valu ja raske oli vändata, aga edasi sai. Sellega algas üks omapärasemaid matku minu elus. Teised jalgratturid olid juba ammu silmist kadunud, kui meie oma “raudkummidega” teed alustasime. Kõval ja siledal teel ei olnud väga vigagi, aga seal, kus teel leidus lahtist kruusa või liiva, oli sõita väga raske ja vaevaline. Nii, läbisegi jalamehed, autod, hobuveokid ja jalgrattad, liikus kolonn usinasti edasi, püüdes end vaenlasest lahti rebida ja piiramisohust pääseda Jäi arusamatuks, miks me pealetungivat vaenlast ei püüdnud peatada, neil tundidel meil jõudu ju veel oli. Õhtupoolikul läbisime Tudu. Alevik põles. Tegime siin väikese peatuse, puhkasime ja sõime. Edasi sõitma hakates silmasin teeristil seismas major Paul Lillelehte, sama, kes Pärnu Omakaitse ülemana meid eelmisel sügisel sõduriteele saatis. Nüüd püüdis ta siin võrdlemisi korratult liikuvas kolonnis mingisugustki korda luua. Aga ilmselt eriliste tagajärgedeta, sest tema korraldusi ei pandud suurt tähele. Igatahes meie oma “sõjaratsudel” rühkisime rahumeeli edasi. Varsti hakkas kimbutama uus häda – suure põrutamise tagajärjel hakkasid käed valutama. Ega loomatohter Dunlop asjata jalgratta jaoks õhukumme leiutanud. Kuna meil seda geniaalset leiutist kuskilt võtta polnud, tuli endal midagi välja mõelda, et vähem valus oleks ja ikka edasi sõita võiks. Eesminejad olid oma kandamite kergendamiseks visanud tee äärde igasugust kraami, alates pesust ja lõpetades kuulipildujate ja tankirusikatega. Sellest varandusest sobisid meile kõige paremini pehmed vateeritud kuued. Asetades need tõukeleevenditena juhtrauale ja sadulale, oli sõit jälle palju mugavam. "
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 1 külali(st)ne