[seemu]

Tartus spordimuuseumis selline ratas väljas

   

Legend juurde räägib järgmist:
Jalgratas on valmistatud külasepa Juhan Lukki poolt 1886.a. Oli siis 20 aastane (sünd.1866), pole teada, kust ta eeskuju sai jalgratta valmistamiseks, aga sel ajal oli see ainukene jalgratas sealkandis (Meeksi vallas, Laane külas). Jalgrattaga õppis ta sõitma ise ning samuti hiljem ta pojad.
Muuseumitädi vanavana või veel vanam vanavanaisa pidi too rattavalmistaja mees olema, rääkis juurde, et inspiratsioon tuli Lätis käigul nähtust. lätlaste ettejõudmine iseenesest väike pettumus eestlaste rattaloos.

Kas see võib olla vanim Eestis valmistatud jalgratas?

[valdo]

Kas see võib olla vanim Eestis valmistatud jalgratas?

Oh, kesteab, võibolla

Eks seesinane täisraudratas üks naljategemine oli, Euroopa tööstuse järgiahvimine koduste meetoditega. Sellise massiivse ja raske asjaga ju ei sõida, kui, siis niisama show mõttes mõned meetrid.

Tõsistest Maarjamaa rattategijatest-tootjatest, mille toodanguga ka reaalselt sõita sai, oli esimene vast ikka Schümann oma Matadoriga (teadaolevalt 1897). Temale järgnesid Matrinsonide Ilmarine Tartus (ca 1900-02), Nicolai Tallinnas (umbes ka 1900-02), ning siis väikese vaheaja järel 1910. aasta paiku Leetberg Rakveres, Kivi Tartus ja Rammo Tallinnas.

Need olid nagu põhitegijad siin enne Esimest Ilmasõda.

Pole välistatud, et keegi (pisike tootja või kokkumonteerija) on siit nimekirjast välja jäänud, pole ka välistatud, et mõni eelnimetatuist varustas vaid välismaa toodangut oma siltidega, tehes vaid lihtsamaid kokkupanemistöid.

1920ndatel, peale Vabadussõda oli pisitöökodasid juba nagu seeni peale vihma, reeglina panid nad rattaid imporditud osadest kokku, tehes vahel ka lihtsamaid töid.

[kass]

Kui see jalgratas on tõesti valmistatud aastal 1886, siis kuulub "klassikalise moodsa" jalgratta valmistamise au ikkagi eestlastele. Ja teised sarnase kontseptsiooniga jalgrattad on valmistatud selle järgi, nii läti kui ülejäänud maailma omad.
Et sellega sõita ei saanud, siis seda ei julgeks kinnitada, nõrgim lüli (nagu sageli) on vist sel rattal kett. Nn. "kondiraputajad" olid ka algselt läbinisti metallist, aga kolistati ringi ka nendega. Kas just mööda munsakivi uulitsat....

[kass]

Veel lätlaste ettejõudmisest ja Lätist saadud inspiratsioonist:
1886 septembris avas Alexander Leutner Riias esimese Tsaari-Venemaa territooriumil asunud jalgrattatehase moodi asja. Alguses valmis 19 käsitööna koostatud/valmistatud jalgratast aastas, ilmselt olid need "ämblik" - tüüpi jalgrattad (suur ratas väntadega ees ja taga väike ratas).
Selline "teemantraamiga" tänapäeva mõttes klassikaline ratas nagu siin teemas arutlusel on tuli kasutusele jämedalt 1889 -90.
Lätis oli muidugi jalgrattaid rohkem kui Eestis, aga ilmselt on ikkagi võimatu, et too eesti sepp selle ratta 1886 valmistas, saades selleks inspiratsiooni Lätist või kusagilt mujalt. Arvata on, et tegu ikkagi mõni aasta hilisema tootega. Kuigi kettülekanne tagarattale jms elemendid olid juba varemalt välja mõeldud kui 1886. Üldiselt sel ajajärgul arenes jalgratas iga aastaga.
Ja see oli üsna tükk aega tagasi ning mina seda oma silmaga pole näinud ega kõrvaga kuulnud, nii et oma jutu eest jällegi pead ketivahele ei pane!
Nende mälestuste ja aastataga mainin veel korra oma lemmiknäidet 1958-l aastal valmistatud Riga ratta kohta, mis olevat kindlalt ostetud 1956, vist..

[valdo]

1886 septembris avas Alexander Leutner Riias esimese Tsaari-Venemaa territooriumil asunud jalgrattatehase moodi asja. Alguses valmis 19 käsitööna koostatud/valmistatud jalgratast aastas, ilmselt olid need "ämblik" - tüüpi jalgrattad (suur ratas väntadega ees ja taga väike ratas).
...

... milledest üht hiliseimat, 1900.a. paiku toodetut saad Janise muuseumis imetleda. Olen seda omaenese ihunäpuga katsunud, lausa ratas ikka oli, mitte viirastus

... mainin veel korra oma lemmiknäidet 1958-l aastal valmistatud Riga ratta kohta, mis olevat kindlalt ostetud 1956, vist..

Selliseid näiteid minulgi masslademetes. Umbes samasugustes lademetes nagu rattaid endid (vt allolev illustratsioon masslademest kui sellisest )



Üks näide sellest lademest - kui ma 1997-98 paiku sain endale selle uhiuue ilusa 1950. aasta Diamandi, siis eelmine omanik oli kaljukindel, et tal on pööningul uhiuus kasutamata eestiaegne (sõjaeelne) ratas. Alles mitmesse kohta sisse pressit aastaarv "50", millele ma viitasin, muutis ta meelt.

Ja teine näide - üsna ilus 1939. aasta Crescent, mis mul on, teati olema ostetud kusagil 1930ndate aastate algul. Vähemalt ajastul, mil teda hoiti kui perekonnareliikviat (enne kui ta 1997 minu valdusse läks), oli ta teadvustatud seal kui 30ndate alguse ratas.

[seemu]

kuidas jõuti aastaarvuni, ei ole teada mul, võimalik, et sealgi mingi veapiires tehtud riskianalüüs aitas. aga kuidas määratleda isendit ajaloos, kui alguse sai kõik see asi eestis matadoride tootmisega '97? oli aga üks külasepp, eesti mees kes ehitas endale ratta varemveel? peeglikepeeglike seinapeal.
ratta ökonoomsusest ei ole samuti aimu, pole lootagi katsetada vist. ülekanne 2:1, mis lubab nii mõndagi - tubli aeglane,sihi- ja järjekindel eesti tõugu veoloom.arvan.
nalja-, naeru-, huumorinumber muidugi. pisar oleks varuks kui eesti kylasepp siuksi asju teinuks 20 saj algul, mil kummidõhudvabajooksudpidurid ja käigud juba muilmail ostamüüa.
ja kas polnud toda tüüpi ratas tolleks ajaks juba mõndaaega olemas, andmetel erinevatel, pisut varem või pisut rohkem varem, täiskummidki all, metallkodarad..?
kontrastiks juhan lepasaare ,,laanetegustes,, ilukirjandusilk lugu, et alutaguserahvas nägi jalgratast esimest korda alles 20ndail.

[kass]

Kuidas määratleda ajaloos , kui Matadoride valmistamine algas 1897?
Vaat nii tulebki määratleda, et üks tubli eesrindlik eesti sepp tegi oma kätega valmis ilmselt ikkagi sõidukõlbliku jalgratta, tollal veel vähelevinud uudisasja (Eesti maakohtades kindlasti), enne kui algas tööstuslik jalgrataste valmistamine Eestimma kubermangus. Schümann (kirjapilt?) pani oma rattad kokku väidetavalt USA päritolu juppidest ja on kaks eri asja tööstuslik tootmine kasumi teenimiseks ja üksikeksemplari valmistamine põlvr otsas, kas siis huvist (arvatavasti ikkagi) või ka kasvõi müügiks.
Ja kuidas määratleda ajaloos - ikkagi oleks tore teada täpset valmistamisaega.
Millele on rajatud väide , et "toda tüüpi" jalgratas oli aastaks 1886 juba mõnda aega olemas ? Ja millised tunnused "tollel tüübil " olid?
Olid selleks ajaks kasutusel tõesti nii peened metallkodarad kui täiskummidega rattad, aga see ei tee selle sepa tööst veel mingit naljanumbrit. Jalgrattaid ehitati ka veel tukk aega hiljem kodus põlveotsas käsitööna huvist asja vastu ja raha puudumisel, sest jalgratas ei olnud ju mingi odav igapäevane tarbeese ning elu oli enamusel rahval ikka suhteliselt kehval järjel.
Lisaks korraldati 19 sajandi lõpul isegi mõnede jalgrattaseltside võistlustel eraldi arvestus omavalmistatud jalgratastele, vähemalt mõned korrad. Sellest võib lugeda raamatust 100 (110) aastat eesti jatgrattasporti (ilmselt veidi teine pealkirja sõnastus).
Ja tuletaks veel meelde väljendit "jalgratta leiutamise" kohta, pruugitakse seda küll teises tähenduses, aga olid ajad, kui jalgrattad olid puust, mehed rauast ja kartul kasvatati kodus, mitte ei ostetud Poolast!
Lisan veel lingi vene rattaspetsialisti Mjatievi foorumile, kus kajastatud jalgratta arengut. Selliseid kronoloogiaid on ka teistes allikates, kõiguvad mõnes punkis siia - sinna aga üldiselt sarnased.
http://www.old-velo.ru/istv.shtml

[zazik]

Läheb küll OT-ks, aga kas keegi selgitaks mulle - võhikule - konstruktsioonide otstarvet Sellel pildil. Vardad leistangil on mingit sorti piduriajam? Vedru raami all on mingit sorti amortisaatori eelkäija? Miks leistangi all mingi liigend on? Mis imelik süsteem raami keskel on?
Süsteemid teatavasti laiemat kasutust ei leidnud, aga huvitav oleks nende otstarvet teada.

Pilt võetud Kassi eelmises postituses toodud lingilt.

[kass]

Kes seda asja päris täpselt teab, fakt on see, et kirjutatud on, et mõlema ratta "elastilise" vedrustusega, seda siis need liigendid ja vedru võimaldavad, tagaratta vastu käib ka kindlasti pidur, mille käitamine lenksult. Piduriga tagaratta vabajooks ei olnud klassikalisel kujul veel välja töötatud.

[seemu]

tore, et me siiski ühel meelel oleme Lukki ratta puhul, et tal siiski koht eesti ajaloos olemas. netis näiteks polnud tema kohta mingitki viidet. üllatas lihtsalt väike skepsis. ja kas on keegi säärasega siiski sõita saanud? võib ju vaid heietada, et kui mitmed gurud asja uurivad, et lubataks väike proovisõit?
Pilet spordimuuseumisse maksis 20 eeku

[valdo]

Läheb küll OT-ks, aga kas keegi selgitaks mulle - võhikule - konstruktsioonide otstarvet ...

Vedrustusega raam, mis vähendab rataste poolt sadulale ja kätele mõjuvat ja teekonarusist põhjustet vibratsiooni. Liigendid-vardad-vedrud võimaldavad raamigeomeetrial muutuda. Tollal polnud vedrustuse üldlevinud variandid veel välja arenenud ja katsetati igasuguste lahendustega.

[kass]

Seda muuseumi jalgratast vaevalt keegi katsesõidule lubab, ja õige ka. Pildil paistab üsna vaevatud olemisega, eriti muidugi rattad ja kett.

Veel "jalgrattaleiutamisest" :
Eelpool mainitud raamatust "100 aastat jalgrattasporti Eestis" võib näiteks lugeda, et 1893 aasta sügisel korraldas Tartu Jalgrattaselts lisaks tehaseratastega kihutamisele ka võistluse omatehtud jalgratastele, nn "talurahva võistluse". Osales 6 meest, neist 3 "kõrgrattal" (st. "ämblikul" ehk "highwheelil"), milledest üks oli valmistatud täielikult puidust.
Järgmisel aastal oli juba 12 ratast võistlemas, paljud väga primitiivsed ja lagunesid sõidu käigus, aga August Jakobson Kilingi-Nõmmest oli valmistanud ratta, mis ei jäänud konkurentsis alla tehase jalgratastele.

Ja veel teemas puudutatud lätlaste tegemistest :
Kohalik läti ajaleht kirjutas 1938-l aastal teismelistest vendadest Raadsidest, kes valmistasid omale 2 puidust jalgratast, ainult ketid olid metallist, isegi tagaratta vabajooks oli valmistatud. Ja pildil on noorem vendadest küll päris pisikese poisikese mõõtu...

[holz]

Üht omatehtud jalgratast ja traagiliselt lõppenud sõitu sellega mainib Gustav Ränk oma raamatus "Sest ümmargusest maailmast" 1979. aasta väljaandes lehekülgedel 88 ja 89. Võis oli 1908. aasta ja tegevuskoht Saaremaa. Ratast palju ei kirjelda, kirjutab et oli kohmakas ja rattakumme on asendanud jämedad trossid. Meister hindas oma tööd aga sedavõrd, et võttis vastu ühe vabrikuratta omaniku väljakutse.

Raamatus on teinegi huvitav rattaid puudutav lõik, küll juba teisel teemal, aga toon selle siiski siin ära.
Peatükist Okupatsiooniaasta 1918 leheküljelt 214. "Maanteele jõudes ütlesid juba omaenda silmad, mis hommikul oli juhtunud: vastu tuli lõpmatu rodu jalgrattureid, seljas võõrad sinakas-rohelised mundrid, jalas nöörsaapad sääresidemetega ja peas sügavapõhjalised kiivrid, justnagu väikesed supipajad. Jalgrattadki nende all olid ennenägematud, kummide asemel vetruvad raudvitsad peal, nii et sõit mööda kruusteid käis valju kriginaga."