31-10-2011, 16:13 PM
Viimase nupukese ja selle kommentaaride peale ka mõni sõna...
Kõigepealt Alfred Valdmani sõidust - 3700 km ning 7 aastaga 50000km pole paha, seda kindlasti. Aga kahvatub jällegi suuremate "jalgrattarahvaste" esindajate soorituste kõrval. Nagu me enamus ilmselt mäletame, startis lätlane Kotulskis 1925 suvel jalgrattaga Omega - Standart (ehk siis tavaline meestekas) ümbermaailmareisile, läbides 38 kuuga 50000 km, sama palju kui meie mees 7 aastaga. Ilmselt oli üks reisi põhjustest ka Alfredi poolt mainitud läti teede nutune seisukord.
Siis on tekkinud küsimus, et millega meil tol ajal sõideti, st ilmselt 30-ndatel.. On meil olemas Heino Kase koostatud raamat 100 aastat jalgrattasporti Eestis ja ka selle järg, mida ma pole katsunud. Ega seal "raudvara" kohta eriti midagi ei leia, aga mõni fakt siiski. Sealt võib leida näiteks järgmisi väiteid...30 - ndateks oli jalgrattaspordi populaarsus langenu ja kohalikel võistlustel oli tavaliselt kümmekond võistlejat, võistlusrataste hinnad olid kuni 300 krooni ja need tuli tavaliselt esindustest ette tellida, sest pidevalt need müügis ei pruukinud olla. 17 kordne Eesti meister Endel Ruubel on meenutanud. "..arvan, et tollal oli Eestis ehk poolsada "võiduka" nime alla küündivat jalgratast, midagi meie praeguste "Turistide" plaani. Päris ehtsaid võistllusrattaid aga ainult kuni kümmekond.... Meil seevastu eranditult kinnise jooksuga rattad. Headelt firmadelt , kuid ikkagi kinnise jooksuga. ....Küllap mingid igivanad traditsioonid. Nägime küll valismaa ajakirjade piltidelt, et mujal sõideti ammusest ajast käikudega,....Ehk oli see sellest, et võistlesime enamuses lühikestel distantsidel, tõeline maanteesõit (120 km) peeti vaid korra aastas".
Konkreetselt Ruubel sõitis "Kapsi ja Co"-st ostetud Diamantiga, Elmar Priks "Esto- Muusikast" ostetud Rudgega, Georg Janson on maininud oma erkrohelist "Premieri" ja Albert Sorgi treki - Dürkoppi raami. Rudolf Tamme puhul on räägitud, kuidas ta sai endale töö eest tartu pageri Eichelmanni kuuris naela otsas rippunud "ehtsa võidusõidurata raami" (Diamant), millega veel peale sõda tegusid tegi. Samas on mainitud veel, et meie paremad kasutasid kinnist ülekannet 48 : 16. Kusagil käis läbi veel Simsoni nini, aga kas oli tava- või võistlusratas...?
Ka läti tootjate kataloogides toodud võidusõidu rattad olid käikudeta, vähemalt pole käikudega rattaid reklaamitavat näinud.
Ise arvan, et Alfred Valdmanni ratta "lisaseadmed" võisid olla joogipugeli hoidja koos putliga ja km - lugeja.
Vaat selline nupuke, peamiselt siis raamatu "100 aastat.." ainetel. Ja kui keegi (ksf! Armex näiteks) küsib, et miks kirjutan ja tööd ei tee, siis olen kodus haige ja highaf on õudselt.
Kõigepealt Alfred Valdmani sõidust - 3700 km ning 7 aastaga 50000km pole paha, seda kindlasti. Aga kahvatub jällegi suuremate "jalgrattarahvaste" esindajate soorituste kõrval. Nagu me enamus ilmselt mäletame, startis lätlane Kotulskis 1925 suvel jalgrattaga Omega - Standart (ehk siis tavaline meestekas) ümbermaailmareisile, läbides 38 kuuga 50000 km, sama palju kui meie mees 7 aastaga. Ilmselt oli üks reisi põhjustest ka Alfredi poolt mainitud läti teede nutune seisukord.
Siis on tekkinud küsimus, et millega meil tol ajal sõideti, st ilmselt 30-ndatel.. On meil olemas Heino Kase koostatud raamat 100 aastat jalgrattasporti Eestis ja ka selle järg, mida ma pole katsunud. Ega seal "raudvara" kohta eriti midagi ei leia, aga mõni fakt siiski. Sealt võib leida näiteks järgmisi väiteid...30 - ndateks oli jalgrattaspordi populaarsus langenu ja kohalikel võistlustel oli tavaliselt kümmekond võistlejat, võistlusrataste hinnad olid kuni 300 krooni ja need tuli tavaliselt esindustest ette tellida, sest pidevalt need müügis ei pruukinud olla. 17 kordne Eesti meister Endel Ruubel on meenutanud. "..arvan, et tollal oli Eestis ehk poolsada "võiduka" nime alla küündivat jalgratast, midagi meie praeguste "Turistide" plaani. Päris ehtsaid võistllusrattaid aga ainult kuni kümmekond.... Meil seevastu eranditult kinnise jooksuga rattad. Headelt firmadelt , kuid ikkagi kinnise jooksuga. ....Küllap mingid igivanad traditsioonid. Nägime küll valismaa ajakirjade piltidelt, et mujal sõideti ammusest ajast käikudega,....Ehk oli see sellest, et võistlesime enamuses lühikestel distantsidel, tõeline maanteesõit (120 km) peeti vaid korra aastas".
Konkreetselt Ruubel sõitis "Kapsi ja Co"-st ostetud Diamantiga, Elmar Priks "Esto- Muusikast" ostetud Rudgega, Georg Janson on maininud oma erkrohelist "Premieri" ja Albert Sorgi treki - Dürkoppi raami. Rudolf Tamme puhul on räägitud, kuidas ta sai endale töö eest tartu pageri Eichelmanni kuuris naela otsas rippunud "ehtsa võidusõidurata raami" (Diamant), millega veel peale sõda tegusid tegi. Samas on mainitud veel, et meie paremad kasutasid kinnist ülekannet 48 : 16. Kusagil käis läbi veel Simsoni nini, aga kas oli tava- või võistlusratas...?
Ka läti tootjate kataloogides toodud võidusõidu rattad olid käikudeta, vähemalt pole käikudega rattaid reklaamitavat näinud.
Ise arvan, et Alfred Valdmanni ratta "lisaseadmed" võisid olla joogipugeli hoidja koos putliga ja km - lugeja.
Vaat selline nupuke, peamiselt siis raamatu "100 aastat.." ainetel. Ja kui keegi (ksf! Armex näiteks) küsib, et miks kirjutan ja tööd ei tee, siis olen kodus haige ja highaf on õudselt.