Vana tehnika (ilu)kirjanduses
#1

Teema mittesobivusel võib selle siit kustutada, kuid antud juhul peaks see "Vaba teema" kategooria alla sobituma.

Kindlasti on meie mälusoppides mingil eluperioodil loetud kirjandust (romaanid, jutustused, memuaarid jne), mis pakkusid meile kui vanatehnikahuvilistele elamusi seal kujutatud masinate ja nendega seotud temaatika tõttu. Muidugi ei ole tehnikast rääkimine ühegi kirjandusteose ainuvoorus, ent niisugused elemendid pakuvad oma ala fanaatiku jaoks siirast avastamisrõõmu. Pealegi moodustab tehnikaajalugu väärtusliku osa kogu kultuuri ajaloost.

Olin umbes 10-11aastane, kui minu kätte juhtus tuntud vene kirjaniku Anatoli Rõbakovi noorsoojutustus "Kroði seiklused" (eesti keeles ilmunud 1962, kirjutatud vist 1960). Teose tegevustik toimub Nikita Hruðtðovi valitsemisaja kõrgperioodil, mil keskkooli lõpetanud noortele oli kohustuslik mõnekuine tööpraktika teatud tootmisettevõttes. Antud loos satub peategelasest noormees nimega Kroð koos klassikaaslastega ühte Moskva autobaasi. Vastavalt ajastule esinevad siingi poliitiliselt head ja halvad karakterid, noored hakkavad vabatahtliku algatuse korras taastama mahakantud veoautot; kuid jutustus ise on kirjutatud paindlikus stiilis ning lisaväärtusena leiavad sündmused aset autobaasis päris masinate keskel. Illustratsioonidki on üsna realistlikud - piltidel GAZ 51ed, vanad Mossed jne. Mitte nii paksu ideoloogilise sousti alt leiab autohuviline noor inimene päris toreda "autoraamatu". (P.S. Anatoli Rõbakovi Stalini-preemiaga pärjatud esikromaan "Autojuhid" (1952) puudutab samalaadset ainest, omades siiski palju traagilisemat sünnilugu.)

Teine huvitav teos pealkirjaga "Postuumselt rehabiliteeritud" (avaldatud 1990, algversioon valmis juba 1967) pärineb eesti autori Raimond Kaugveri sulest. 1952. aastal Siberist naasev Verner Kivistik peab oma eluteed jätkama Tenno Roodese võõra nime all, kuna tapirongis pakkus surev mees talle lühema karistusaja huvides oma identiteeti. Peategelase meelt mürgitab hirm pideva vahelejäämise ees. Tema uueks elukohaks saab Tallinn, tööd leiab ta Tallinna Taksopargis "Pobeda" juhina. Võrdlemisi realistlikult on Kaugver kujutanud tollast ühiskonda, muutes seeläbi usutavaks taksopargi kollektiivigi sisepinged Stalini diktatuuri kõige hämaramal ajajärgul. Stiililt on romaan nagu Kaugveri looming ikka - väga ladus lauseehitus pendeldab tõsise psühholoogilise draama ja ajaviitekirjanduse piirimail. Hea lugemine pikkadeks talveöödeks.


Manustatud failid Pilt (pildid)
       
Vasta
#2

Paarkümmend aastat tagasi ilmus Mirabilia sarjas veel üks vene autori teos - Sergei Võssotski "Järsk kurv". Koosneb see kahest jutust, millel ühine peategelane - miilitsauurija Kornilov ja kummaski jutus tihedalt seoseid Volgadega - esimeses pooles jahib Kornilov vargajõuku, kes Piiterist Volgasid Lõuna-Venemaale varastas, teises ühe avarii asjaolusid, kus sõidukiks kah Volga. Väga igavate asjadega igastahes tegu polnud Wink

Vt ka http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?14341
Vasta
#3

Mul on kusagil üks raamat "Jakutskist Moskvasse" vms. (Täpset pealkirja ei mäleta). Sõideti Moskvits-402-ga.

Vahetan käiku enne mootori piiraja sekkumist...
Vasta
#4

Mõteldud on ilmselt 1968. aastal eesti keeles välja antud raamatut, mis ilmus sarajas "Maailm ja mõnda."

Tegemist on kahe autosportlase reisikirjeldusega sellest, kuidas nad 60ndatel aastatel sõitsid salatirohelise M-402ga terve pika teekonna Venemaa Aasiast euoopalikku Moskvasse. Kuigi algul plaaniti praktiliselt olematuid teid läbida antud otstarbeks rohkem sobiva GAZ 69 abil, lepiti olukorra sunnil tavalise väikeautoga. Aga hakkama nad said. Iseenesest on üsna mõnus lugemine.


Manustatud failid Pilt (pildid)
   
Vasta
#5

(16-12-2009, 00:31 AM)Mister X Kirjutas:  M�teldud on ilmselt 1968. aastal eesti keeles v�lja antud raamatut, mis ilmus sarajas "Maailm ja m�nda."
... Iseenesest on �sna m�nus lugemine.
See tuletab kohe meelde samas sarjas (eelmises väljalaskes) ilmunud kolmeköitelist reisikirja Aafrika, autoriteks Hanzelka ja Zikmund. Tatra 87-ga läbi Aafrika aastail 1947-1950. Mul neid raamatuid kodus pole ja seega ei oska ka ilmumisaastaid öelda, aga 50. lõppu või äärmisel juhul 60. esimesse paari aastasse nad jäid.
Hanzelka ja Zikmund alustasid teist ümberilmareisi ka, aga ma ei teagi, mis sest sai. Sest vahepeal jõudis kätte 1968. aasta ning venelaste arvates olid H. ja Z. valel poolel.
Selle reisi algusest on taas Maailm & Mõnda sarjas ca 1970. aastal ilmunud raamat Kuusirp kummuli.
Vasta
#6

(16-12-2009, 09:57 AM)olevtoom Kirjutas:  
(16-12-2009, 00:31 AM)Mister X Kirjutas:  M�teldud on ilmselt 1968. aastal eesti keeles v�lja antud raamatut, mis ilmus sarajas "Maailm ja m�nda."
... Iseenesest on �sna m�nus lugemine.
See tuletab kohe meelde samas sarjas (eelmises väljalaskes) ilmunud kolmeköitelist reisikirja Aafrika, autoriteks Hanzelka ja Zikmund. Tatra 87-ga läbi Aafrika aastail 1947-1950. Mul neid raamatuid kodus pole ja seega ei oska ka ilmumisaastaid öelda, aga 50. lõppu või äärmisel juhul 60. esimesse paari aastasse nad jäid.
Hanzelka ja Zikmund alustasid teist ümberilmareisi ka, aga ma ei teagi, mis sest sai. Sest vahepeal jõudis kätte 1968. aasta ning venelaste arvates olid H. ja Z. valel poolel.
Selle reisi algusest on taas Maailm & Mõnda sarjas ca 1970. aastal ilmunud raamat Kuusirp kummuli.

Aafrika raamatud ilmusid kuskil 1959 kandis, selle järel sõitsid nad ka Ladina-Ameerikas, aga neid raamatuid eesti keeles pole ilmunud (tean, et nt DDR-is neid üllitati). 1959-1964 tehtud Aasia-Austraalia reisist ilmus raamatuid kindlasti Tðehhimaal. Eesti keeles on jah vaid eelnimetatud neli raamatut ilmunud, reaalsuses üllitasid nad kokku üle kümne teose (kuskil muus teemas olen ka sest kirjutanud).
Vasta
#7

Hanzelka ja Zikmundi Aafrikareisist oli ka film.
Kui 50-ndate keskpaiku Viljandis Tatra- 87 seisis, sai see Ljubitel- aparaadiga jäädvustatud.    

Tervitab Veteran.
Vasta
#8

Rääkides vanatehnika-hurmurite kohustuslikust lektüürist, ei saa üle ega ümber kunagise tuntud liiklusmehe Harry Taidre loomingust. Kuigi tema üllitised kuuluvad pigem pubilitsistika valdkonda ja puudutavad liiklusohutust, leidub seal ka tänapäeva "kiiksuga" lugeja jaoks paeluvaid motiive - olgu nendeks fotod lömmisõidetud vanadest Mossedest ning Volgadest (rääkimata rohketest GAZ ja ZIL tüüpi krusadest), värvikad kirjeldused miilitsate/pättide kihutamislugudest või autentsed visandid tollasest nõukogude ühiskonnast.

Kronoloogiliselt kõige vanem üllitis (1965) kannab pealkirja "Stopp!". Kahjuks on tegemist nüüdseks võrdlemisi haruldase raamatuga ja mul pole selle kättsesaamine siiani õnnestunud.

Teine teos pealkirjaga "Miks see juhtus?" (1974) sisaldab muuhulgas põneva loo Pärnu ATPle kuulunud LAZist, mis sattus roolijoodikust bussijuhi haardesse - enne kui peatajad liinil oleva bussi lõpuks seisma sundisid, arendas see kiirust üle 100 km/h.

Kolmas raamat "Tulge kaasa" (1982) esindab märksa radikaalsemat stiili. Kurjategijaid kritiseeritakse nende õigete nimede all ja mustvalgetele fotodele on ilmunud kujutised rusude vahel vedelevatest veristest laipadest. Omamoodi ennetava eesmärgiga horror.
Vasta
#9

(07-01-2010, 23:55 PM)Mister X Kirjutas:  Kronoloogiliselt kõige vanem üllitis (1965) kannab pealkirja "Stopp!". Kahjuks on tegemist nüüdseks võrdlemisi haruldase raamatuga ja mul pole selle kättsesaamine siiani õnnestunud.

Raamat olemas ja mõned minu poolt skännitud fotod sellest raamatust peaksid ka kuskil foorumisügavustes leiduma (nii umbes neli aastat tagasi postitatud)
Minu käsutuses olev eksemplar näitab teatavaid lagunemise märke, kuna lapsepõlves sai seda hoolsalt sirvitud. Kuid, kui huvi on suur, siis võin ta üles otsida ja mõneks ajaks välja laenata. Digitaliseerimine on juba selline autorikaitsega vastuollu minek, niiet seda ei julge.
Teisi raamatuid tahaks isegi lugeda, kuna kahtlustan, et seda seitsmekümmnendate oma õnnestus kooli raamatukogust põrsapõlves laenutada ja lugeda, enne kui see sealt pihta pandi.
Vasta
#10

Lasteaia lõpetamise puhul kingiti mulle 1961. a. Vladimir Beekmani lasteraamat mahakantud GAZ-AA taastamisest koolis (pealkiri ei meenu enam). Lugu oli poisikesest, kes läks kooli õuele vana autot rüüstama, kuid viidi GAZiga vanasõidukite kohtu ette, kus lubas selle auto korralikult taastada. Selle raamatu ajendil olen esitanud endalegi küsimuse, milliste pattude eest ma pean nüüd oma Volgasid taastama?
Vasta
#11

Kui ma ei eksi, peaks see Beekmani lugu kandma pealkirja "Autode kohus." Sisu peitub lühidalt selles, et poiss nimega Rein üritab omalt poolt remontida koolile taastamiseks toodud "polutorkat". Kahjuks on tema oskused nigelad ja tahtmatult osutub ta hoopis veoki esitule lõhkujaks. Süütegu jääb teda painama ning öises unes viib GAZ AA ta autode kohtusse - seal määravad inimeste hoolimatuse läbi vigastatud sõidukid oma juhtidele karistusi.

Vana lugu oli veel 1998. aastal esindatud 4. klassi emakeele õpikus. Tegemist on 21. sajandi lastelegi küllalt hariva moraaliga, kuna ka meie vanemaid neljarattalisi sõpru tuleb hoida; mitte neid asjatult hävitada.
Vasta
#12

„Noh, Gottfried,” ütlesin ma, „asume paksu Cadillaci kallale.” Eelmisel õhtul oli meie kuulutus ajalehes ilmunud. Niisiis võisime täna ostjaid oodata, - kui üldse keegi tuleb. Tähendab auto oli tarvis korda teha.
Kõigepealt hõõrusime laki poleerimisvedelikuga üle. See andis autole kõrgläike ja välimuse järgi võis talle nüüd sada marka otsa panna. Siis panime mootorisse kõige paksema õli, mis üldse olemas oli. Kolvid ei olnud enam esmaklassilised ja kolisesid pisut. Paks õli summutas selle ja auto sõitis imevaikselt. Ka käigukasti ja diferentsiaali pressisime paksu määret, et neid täiesti vaikseks teha. Seejärel sõitsime välja. Lähikonnas oli tükk väga halba teed. Läbisime selle viiekümne kilomeetrilise kiirusega. Auto kere kolises. Lasksime kummidest neljandiku õhku välja ja proovisime veelkord. Oli juba parem. Lasksime veel veerandi välja. Nüüd ei kolisenud enam miski. Sõitsime tagasi, õlitasime kääksuvat kapotti, surusime natuke kummi vahele, täitsime radiaatori kuuma veega, et mootor kohe käivituks, ja pritsisime auto alt veelkord petrooleumipihustiga üle, et ta ka sealt läigiks. Siis tõstis Gottfried Lenz käed taeva poole. „Tule nüüd sa õnnistatud ostja, tule armas rahakotimees! Me ootame sind nagu peigmees pruuti.”
Nõnda on kirjutanud Erich Maria Remarque raamatus "Kolm sõpra". Sama raamatu 8-ndalt leheküljelt hakkab hea kirjeldus sellest, kuidas tegelased masendava välimusega võidusõiduautoga uute autode omanikele kohta kätte näitavad. Kes viitsib, see loeb ise... sõbrad töötavad autoparanduses 1920-ndate lõpus.

Do'nt panic
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 1 külali(st)ne