Auto on minu oma. Laadakas oli tõesti kunagi korra müügis, kuid see viidatud kuulutus on nüüd juba umbes aasta vanune. Hetkel teda müüa ei soovi ja kui üldse kunagi, siis ainult kellelegi, kes pakuks autole paremaid hoiutingimusi kui mina.
Vältimaks spekulatsioone, kas kuulutuses müüja püüdis ostjaid petta või mitte, võin auto kohta veidi lisainfot jagada. Lada on tõepoolest ostetud Pärnust ja on seesama kohaliku rahva seas tuntud 03. Auto omanikul oli haiglane tase auto eest hoolitsemisel. Ma ostsin selle masina tema leseks jäänud naise ja tütre käest. Mees oli siis minu teada juba paar aastat surnud. Naised olid mõelnud autot ka kasutama hakata, kuid õnneks neil kummalgi polnud lube ja naabrimees ei viitsinud jännata. Auto oli endiselt mehe nimel ja vormistamine käis pärimisõiguse tunnistusega - poole omanik oli naine ja poole tütar.
Jutt, et autot püüti pikalt müüa 15-20 tuhandega ei ole õige jutt. Tütar teadis täpselt, et auto on väärtuslik. Aga kui väärtuslik täpselt - seda pidi selgitama turg. Autole korraldati oksjon. Tädi justkui nagu müütas autot, kuid tegelikult ei saanud keegi teda kohe osta. Sellepärast teda müüdigi päris pikalt. Tädi kuulas ära kui palju keegi on nõus pakkuma ja pani telefoni kirja. Isegi minu jaburalt kõrgele pakkumisele vastas ta eitavalt. Mulle helistas ta lõpuks ca kolme kuu pärast tagasi ja ütles, et minu pakkumine on seni parim ja tulgu ma autole järele. Sema tehinguväärtus oli ikka palju kõrgem.
Mul oli teda vaja, sest ma polnud midagi sellist enne oma silmaga näinud. See oli täiesti uskumatu. Auto tõesti on 100% originaal ja sisuliselt täiesti tutikas. Keegi polnud teda "taastanud" või müügiks ette valmistanud. See oli naturaalne kraam. Tädi jutustas pikki lugusid, kuidas ta isa selle eest hoolitses. Lesknaisel olid samal ajal pisarad silmis. Tundus, et tütar omamoodi vihkas seda autot, sest ilmselt isa armastus läks enamuses sinna. Ja see mees oli kahtlemata friik. Autos ei tohtinud isegi palava suvepäevaga aknaid lahti teha. Sest muidu jääb tolmutriip klaasile. Esimesi kolmnurki ei tohtinud linki vajutada, sest tihendid surevad ära. Välja arvatud vihmaga. Seda juhtus harva, et auto vihma kätte jäi, kuid siis pidi kinni panema. Pärast pikemaid sõite oli vanamees terve nädalavahetuse autot küürinud. Tütar rääkis päris põlastavalt, kuidas isa päevade kaupa auto all veetis ja seda kasis. Seda autot tõepoolest pesti pärast pikemaid sõite põhja alt ja rattakoobastest. Kui autoga külas käidi, vaatas mees ärevalt taevasse. Kui hakkas vihmale kiskuma, oli aeg minna. Juhtus sedagi, et naine-lapsed jäeti küla peale, vana viis auto koju ja tuli bussiga tagasi. Autot ei jäetud kunagi võõrasse kohta üksi. Kui poes käidi, istus keegi alati vahetustega autos. Vanamemm oli väga ärevil, kui ARK ees uksed lukustasin ja kõik kolmekesi sisse läksime. Käis teine vähemalt korra minutis akna peal vaatamas.
Kõik see kõlab uskumatuna. Masinat hoiti tolmkuivas puupõrandaga garaazis. Ukse ees oli jalamatt. Seest steriilselt puhas. Seinale oli liimitud kummilint, et autoustel värv kahjustada ei saaks.
Veeretasime masina garaazist välja. Tallinna sõitis ta omal jõul. Ostuhetkel olid tal küljes 06 ilukilbid ja mustad kapotirestid. Väike tuuninguvimpka oli mehel ikka sees.
Tegemist oli metallitöö meistriga. Autol olid oskuslikult tehtud roostevabad porilapatsite kandurid, aku raam ja summuti. See viimane on täiesti meistriteos. Sumps on mõistagi üleni läikima poleeritud.
Mõned pildid pärast kerget puhastuspäeva. Hõbedased originaal kapotirestid olid kenasti kapis riiuli peal. Samamoodi varuks ostetud uus esiembleem.
Auto suurele läbisõidule viitab keskmisest rohkem kulunud juhiiste.
Vanaproua tõi välja ka selle auto originaal numbrimärgid. Needki olid kenasti alles hoitud. Okupatsioonide Muuseumisse viies panin nad külge. Kroomitud numbrialuse laenasin ka sõbra käest, kuid selle paigaldasin alles järgmisel päeval.
Sain mõned vanad pildid ka kaasa. Mõlemad pildid on tehtud 1974. aasta suvel. Auto osteti 74. aasta aprillis.
Siin on ka omanik ise koos autoga.
Tegemist on omamoodi õppematerjaliga, kuidas on võimalik autot hea tahtmise korral säilitada, sõites sellega samal ajal 150000 km. Meie põlvkonna inimesed ei saaks sellega enam hakkama. Aga minge tutvuge ise Okupatsioonide Muuseumis Kaarli pst-l.