naisterahva jalgratas ZIF 112-512, 1982.a.
#1

Teeksime väikese vahe 1920-40ndate aastate roostes kolale ja näitaksime vahelduseks midagi väga-väga palju uuemat Smile Tõsiteaduslikud uuniklased - Teie pange silmad kinni või oodake veel kaks aastat, sest maagiline 30 aasta piir poole veel täis!

Tegelikult on ka juba 1982. aasta mähkunud üsna paksu unustusteloori. Suurt ning läänemaailma jaoks senini veel kindlalt ühes tükis püsivana näivat kurjuseimpeeriumi N. Liitu juhtis toona juba kaheksateistkümnendat aastat Leonid Breþnev ehk Ljonja, nagu teda aegajalt kutsuti. Tema tervis polnud siis küll enam sama, mis 1960ndate lõpul, sest läbi oli elatud mitu insulti. Nii nagu terve riigigi tervis, millel polnud ka enam 1960-70ndate aastate optimismi, sest 1980ndaks aastaks õnnelikku kommunismi jõudmise plaan oli maha maetud ning teispool Lompi keeras juba kolmat aastat riigitüüri energiast pakatav Ronald Reagan. Breþnevist oli ta küll vaid viis aastat noorem, kuid erinevalt Ljonjast oli ta täis särtsakat teotahet N.Liit Tähesõdade programmiga maoli paisata. Kui Breþnev sama aasta novembris teise ilma lahkus, siis hakkasid kolme aasta pärast puhuma muutuste tuuled. Ehk siis Reagani eelnimetet missioon saigi sisse täiskäigu...

Vaat niisugune oli maailm 1982. aastal... praeguseks on täisealiseks kasvanud juba terve põlvkond, kelle jaoks oli see enne nende ajaarvamist.

Justnimelt sellelsinasel 1982. aastal - Breþnevi viimasel võimuaastal - valmis nimetet ratas Penza linnas kuulsa revolutsionääri Frunze nimelises tehases (Zavod imeni Frunze, ZIF). ZIFi tehas ja Penza linn, muide, oli (ja on arvatavasti praegugi) Venemaa üks suuremaid laskemoonavalmistajaid. Üleüldse oli tollase N.Liidu tööstusest valdav enamik suunatud sõjaliseks otstarbeks, sest iga hetk võis oodata imperialistide kallaletungi Smile Aga kuna ka inimese igapäevavajadusi ei saanud täielikult eirata ja see nõudis lisaks relvadele ka tarbekaupu, siis oli igale sõjatehasele pandud peale Kommunistliku Partei ja valitsuse (nime poolest Ministrite Nõukogu, tegelikult Partei ustava käsualuse) poolt peale karm käsk toota veidi ka laiatarbekaupa. Sest kuidas Sa kuulutad kommunismi peatset võitu ning "roiskuva ja mädaneva" imperialistliku kapitalismi hääbumist ilma tarbekaupadeta!

Ja nii tuntigi ZIFi (mürsu- ja padruni)tehast avalikkuse ees jalgrattatootjana, kuigi kaherattalised lustisõiduvahendid olid laskemoona kõrval vaid imepisike osa tehases valmistatust. Konspiratsioon misssugune - "rahuarmastavas" N.Liidus pole sõjatehaseid, on aga võimas jalgrattatehas Smile

Ratas ise, nagu kogu N.Liidu kokkuklopsitud hiigelimpeeriumgi, oli tehnilises pooles võrreldes 1950-60ndatega palju pehmemast puust. Kui 1950.a. paiku evitati reparatsioonirataste (Diamant, Mifa, Rabeneick) tehnilisi sõlmi kopeerides tootmisse tüüpmudel B-110 "Progress", siis hiljem, kui 110 asendus numbritega 111 ja 112, need sõlmed kõik kordusid, midagi põrutavalt uut (näiteks käike) ei lisatud. Samas tehniline kvaliteet halvenes märgtavalt. Nii on ka kõnesolev naisterahvaratas 112-512 tehniliselt poolelt 1940-50ndate aastate tasemel, koostekvaliteedilt aga hulga maas. Näiteks 1980ndate aastate nõukogude rataste veljed kopeerisid profiili osas Saksa sõjaväerataste omi, kuid materjal oli sedavõrd ebakvaliteetne, et nad läksid väga kergesti kaheksasse ning midagi enam sirutada seal ei olnud. Koonustega oli sama lugu - näiteks raami sisse keermega käivad keskjooksu koonused kulusid pikema sõitmise järel nii ära, et seal taastada midagi polnud ja tihtilugu ei kannatanud rehme raami sisse uusi kausse ka keerata (ja kust neid saadagi oli, toona oli ju kõikide asjade, sh ka varuosade, defitsiit).

Säärase välimusega naisterahvarattaid liikus siinmail 1980ndatel aastatel massiliselt. Aga neid ka lagunes massiliselt. Mäletan oma poisikesepõlvest, et sõpradele-tuttavatele sai selliseid rattaid ikka nõrkemiseni parandatud-remonditud ja lõpuks sai ikka püütud sinna kas 1960ndate aastate tükke, 1950ndate Riia rataste tükke või midagi muud püsivamat või isegi veel vanemat asemele panna, et rohkem kestaks. Ja eks sealt mu huvigi vanade rataste vastu tekkis... nii umbes 26-27 aastat tagasi Smile

Samas - kuna selliseid rattaid vorbiti nagu relvigi ülimassiliselt, siis kohtab neid praegugi külavahel mammide-papide kasutatavana, kuid vast mitte enam väga kauaks. Mõni isend lihtsalt juhtus tehasest ka veidi kvaliteetsemalt välja tulema ja pikemalt vastu pidama. Samas - kui mõni aasta tagasi vanametallihinnad kõrgel käisid, siis viidi selliseid rattaid nii jäänuste kui ka enamvähem tervetena vanarauda kui ka prügimäele lausa mäekõrguste masslademetena. Seetõttu olen ma viimasel ajal tervemaid ja komplektsemaid ka endale korjanud, et vähemalt mõnigi isend enamvähem tehasevälimuses ka 10-20 aasta pärast alles ja vaadata oleks. Ikkagi ajalugu ja Eesti teedel vuranud ajalugu - nõukogude perioodi olematuks ei tee.

Konkreetne ratas on saadud tehasevärvis üsna hästi säilinuna ja tõenäoliselt väga vähe sõitnuna. Lahti võtnud ma seda ei ole (restaureerimisest rääkimata), olen vaid paar puuduvat ja purunenud pisidetaili asendanud. Ratas on kiirkorras (mõne tunniga!) puhastatud/komplekteeritud 2009 kevadel enne nõukogudeaegse tehnika Suurt Väljanäitust Rotermanni jahulaos. Pildid pärinevad 2009 septembrist, mil liikur Väljanäituselt taas minu laohoonetesse tagasi jõudis :-).

[Pilt: zif_1.jpg]

[Pilt: zif_2.jpg]

[Pilt: zif_3.jpg]

[Pilt: zif_4.jpg]

[Pilt: zif_5.jpg]

[Pilt: zif_6.jpg]

[Pilt: zif_7.jpg]

[Pilt: zif_8.jpg]

[Pilt: zif_9.jpg]

Valdo

Eesti Jalgrattamuuseumi  looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 170 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9.
Vasta
#2

See postitus läks nüüd natuke valesse foorumisse, sr.orgis või rates on Su koht. Ma saan aru , et õigel eestlasel on see usaperselakkumine ja veneviha veres, aga Sa unustad ära, et siin foorumis liiguvad ka vanemad tasakaalustatud maailmavaatega kodanikud. Mõned on sõitnud ka nende ratastega ja kujuta ette ei surnud Ljoonja ajal nälga ja seega pole mõtet siin sellist primitiivset möla välja ajada. Vaat kus tuli automoto oksanen välja. Sellist jama lugedes on tunda, et osa eestlasi on oma mikimausist ja lambottijast "presidenti" väärt. Rohkem objektiivsust ja tasakaalustatust.
Vasta
#3

Hall aeg ja ilus värviline mälestus.
Vasta
#4

(22-02-2010, 18:45 PM)jurkman Kirjutas:  Ma saan aru , et õigel eestlasel on see usaperselakkumine ja veneviha veres, aga Sa unustad ära, et siin foorumis liiguvad ka vanemad tasakaalustatud maailmavaatega kodanikud. Mõned on sõitnud ka nende ratastega ja kujuta ette ei surnud Ljoonja ajal nälga ja seega pole mõtet siin sellist primitiivset möla välja ajada.

Me oleme kõik nende ratastega sõitnud, sest muud ju polnud! Ma mõtlen siin enda ja endast vanemate põlvkonda, kellel vanuseks 35 ja enam.

Või jah... tegelikult oli Riia rattaid või sõjaeelseid veel küll, aga neid tuli veidi otsida, niisama "otse poest" neid 1980ndatel enam ei saanud. Niisuguste vastupidavamate rataste otsing ja selle käigus kättetulnud leiud nakatasidki tegelikult mind enam kui 25 aastat tagasi vanarattapisikusse Smile

Loomulikult peab foorum olema apoliitiline, kuid eks iga liikur ole oma ajastu "laps", mis on oma tehnilise taseme, koostekvaliteedi jm poolest mõjutatud konkreetsest olukorrast, milles ta on toodetud. Nii nagu (vana)sõiduk ise on tükike ajalugu, tuleb teda alati mõista ümbritseva ajaloo kontekstis, et saada aru, miks ja kuidas ning mismoodi ja kelle jaoks ta on valmistatud. Ajalugu ja ajaloolised esemed on üksteisest lahutamatud. Kui ajalugu oleks läinud teisiti, oleks ka ajaloolised esemed (sh sõidukid) olnud hoopis teised. Jah, ma oleksin võinud veidi akadeemilisemas (igavamas) keeles toonaseid taustaolusid lahti kirjutada, kuid sisu ei oleks sellest muutunud.

Ma loen täiesti alusetuks minule esitatud süüdistust veneviha õhutamises, kui ma veidi tavapärasest värvikamalt selgitasin neid olusid, milledes ja kelle jaoks see liikur valmistati. Ma ei andnud eelpool ju omapoolset hinnangut sündmustele, vaid rääkisin veidi faktide keeles pluss veidi veel nende väljendite keeles, mida tollal massiteabevahendites erinevate osapoolte poolt kasutati Smile Näiteks 1980ndatel aastatel ei tohtinud ju keegi iitsatada, et ZIFi tehas valmistab tegelikult laskemoona, praegu aga me peaksime seda tehase toodangu mõistmiseks teadma...

Mina ei tee oma erakogus (hetkel kindlalt üle 230 jalgratta) uunikumidel mingit vahet selle järgi, KES on neid tootnud ja millise riigikorra ajal - minu jaoks on nad kõik ajaloo rekvisiidid. Küll aga teen tugevat vahet selle järgi, kas liikur on Eestiga (Eesti ajalooga) seotud või ei ole - meie missiooniks peaks siiski olema rahvusliku tehnikaajaloo säilitamine ja väärtustamine, mis on osake meie laiemast aja- ja kultuuriloost. Mis puudutab näiteks Venemaa, USA, Prantsusmaa, Soome, Austraalia jne tehnikaajalugu, siis see on kahtlemata huvitav asi, kuid nagunii tegeldakse nimetatud riikides sellega ise - kui need liikurid pole Eestiga seotud, pole nendega tegelemine enam meie ülesanne. Mis Eesti tehnikaajalugu puudutab, siis ajaloo kulg tingis selle, et paljude N.Liidu tehaste 1940-80ndate aastate toodang liikus Eesti pinnal, saades niiviisi tükikeseks siinsest tehnikaajaloost. Ja jäädes selles kogu oma kontekstiga, milles neid valmistati ja milles neid kasutati.

Kui oli näha, et madalakvaliteedilised nõukogude lõpu-aastakümnete rattad hakkavad jäädavalt kaduma, soetasin ma endale nende tüüpmudelite kollektsiooni (mille hulka ka see ZIF kuulub), et need säiliksid tulevikule.

Valdo

Eesti Jalgrattamuuseumi  looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 170 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9.
Vasta
#5

Ma ei teadnudki,et ksf valdol selline "uus" Toungue asi oli peidus. Tegelikult päris hästi säilinud ratas, noorematele ksf on siin palju äratundmise rõõmu.
Muidugi nagu sa ütled,et tegu on omal ajal väga tavalise asjaga, isegi praegust ilmselt veel. Samas rattad,mis on olnud pidevas kasutuses kipuvad olema rohkem ära kulutatud ja pisi asjad kaduma läinud kui sellel konkreetsel eksemplaril.

Pean nõustuma ka sellega,et vahest ma mõtlen ka,et miks läks nii,et sattusime USSR võimu alla. Miks ei võinud ka meie tänava pildis ilutseda Plymouthid,Chevyd, Cadillacid,Fordid jt ameerika maa "laevad".
[Pilt: lakewood&CISOPTR=2153&DMSCALE=100.00000&...DMROTATE=0]
Mulle meeldib see mõte,et Tallinna tänavad oleks võinud 50datel sellised olla aga kahjuks ajalugu muuta ei saa samuti, ei saa olnud olematuks muuta.


Vasta
#6

(22-02-2010, 19:53 PM)Maz500 Kirjutas:  Ma ei teadnudki,et ksf valdol selline "uus" Toungue asi oli peidus.

Nagu ma mainisin, olen ma viimastel aastatel "päris" uunikumide kõrvale soetanud 1970-80ndate aastate nõukogude tüüprataste kogu nii umbes 10-15 rattast.

Kunagi mõtlesin, et periood peale Riia rattatootmise lõpetamist 1961 mind kunagi huvitama ei hakka, aga kui nägin, kui kiiresti ilusa välimusega selle ajastu asjad kaovad, siis mõtlesin umbes 5 aastat tagasi ümber - las säilivad ajaloo jaoks! "Õnneks" tingis nõukogudeaegne standardiseerimine ja tüüpmudelite vähesus selle, et välimuselt ja tootjatelt erinevaid rattaid väga palju ei olnud (võrrelduna 1930ndate aastate tuhandete markidega).

Valdo

Eesti Jalgrattamuuseumi  looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 170 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9.
Vasta
#7

Kas olen mina pime või seal ei olegi ketikaitsme esimest kinnitust? 80ndatel käis juba kõrvalt välja kinnitus, vanematel "Pensaktel" ei jooksnud see kinnitus kõrvale, vaid alla. Ratas on ilus, koostekvaliteet on neil jah kehv, aga kui Sa sellele korraliku remondi ära teed ja aasta aega ainult sellega sõidad, siis paremat ei oska tahtagi! Smile 70ndatel toodetud Penzakad on ikka kõvasti mugavamad ning vastupidavamad, kui 80ndatel toodetud Penzad.

Mul endal ka muidu peaaegu kasutamata Penza sama mudeli nimetusega, küll natukene uuem ja pisikeste erinevustega.

[Pilt: 046521109da3a9.jpg]

Kõigile, kellele meeldivad/omavad vanu jalgrattaid või sääreväristajaid!

www.vanaisavokk.forumotion.com
Vasta
#8

(22-02-2010, 18:45 PM)jurkman Kirjutas:  Sa unustad ära, et siin foorumis liiguvad ka vanemad tasakaalustatud maailmavaatega kodanikud. Mõned on sõitnud ka nende ratastega ja kujuta ette ei surnud Ljoonja ajal nälga ja seega pole mõtet siin sellist primitiivset möla välja ajada. Vaat kus tuli automoto oksanen välja. Sellist jama lugedes on tunda, et osa eestlasi on oma mikimausist ja lambottijast "presidenti" väärt. Rohkem objektiivsust ja tasakaalustatust.


Seda,et 70-80date vene rattad lagunesid kiiremini kui neid remontida jõudis, peaks "vanemad tasakaalustatud maailmavaatega kodanikud" mäletama küll. 1978 sain sünnipäevakingiks kärtspunase Minski ratta, millel vahetasin vist igal aastal esirattalaagreid, pedaalide kinnituskiilusid pidi enam-vähem enne iga sõitu üle lööma ja rattad olid peagi kaheksad. OK, eks ma natuke sõitsin ka sellega.
Samas ema sai samasuguse Pensa ratta, mis võrreldes "vana" -- 60date Riia rattaga lagunes kordi kiiremini.
1987 kui piirid avanesid, õnnestus tal Soomest osta Helkama naisteratas. Siis ei suutnud ära imestada, kuidas üks ratas võib nii kergelt veereda. 15-aastase aktiivse kasutamise ajal läks sellel rattal vahetusse vaid jooks rehve ja murdunud vedrude tõttu sadul.

Ja, EV aastapäeva eelõhtul arvan, et olen oma riigi presidenti väärt. Suured Nõukogude aja ihalejad võiksid ju kuuks sinnasamasse Pensasse kolida. Ehk siis tagasi tulles ütlevad, kumba riiki eelistavad.
Vasta
#9

(22-02-2010, 18:45 PM)jurkman Kirjutas:  See postitus läks nüüd natuke valesse foorumisse, sr.orgis või rates on Su koht. Ma saan aru , et õigel eestlasel on see usaperselakkumine ja veneviha veres, aga Sa unustad ära, et siin foorumis liiguvad ka vanemad tasakaalustatud maailmavaatega kodanikud. Mõned on sõitnud ka nende ratastega ja kujuta ette ei surnud Ljoonja ajal nälga ja seega pole mõtet siin sellist primitiivset möla välja ajada. Vaat kus tuli automoto oksanen välja. Sellist jama lugedes on tunda, et osa eestlasi on oma mikimausist ja lambottijast "presidenti" väärt. Rohkem objektiivsust ja tasakaalustatust.

õõõ ma ei saa nüüd pihta... Kus see veneviha sees oli? Kirjutati vaid värvikalt kõnesoleva ratta sünnimaad ja kohta ja see kõik vastas ju tõele.
Vasta
#10

(22-02-2010, 18:45 PM)jurkman Kirjutas:  See postitus läks nüüd natuke valesse foorumisse, sr.orgis või rates on Su koht. Ma saan aru , et õigel eestlasel on see usaperselakkumine ja veneviha veres, aga Sa unustad ära, et siin foorumis liiguvad ka vanemad tasakaalustatud maailmavaatega kodanikud. Mõned on sõitnud ka nende ratastega ja kujuta ette ei surnud Ljoonja ajal nälga ja seega pole mõtet siin sellist primitiivset möla välja ajada. Vaat kus tuli automoto oksanen välja. Sellist jama lugedes on tunda, et osa eestlasi on oma mikimausist ja lambottijast "presidenti" väärt. Rohkem objektiivsust ja tasakaalustatust.

Ja minu arust oli tegu üldse irooniaga, aga eks asjaosaline ise ütleb, mis oli, kui see nii kaheti mõistetav on. Ja pealegi teemasse ei haaku need postid üldse... Samas eks need ohvtopikud ongi foorumi plussid-miinused...

(14-07-2010, 20:10 PM)dad Kirjutas:  Ärilises mõttes jah, ei tasu Eestis peale nakotsi müügi ja raha vahenduse miski ära, kuid siiski on palju asju, mis käivad just entusiasmist ja kestavad üle põlvkondade.

Parimat, Geoloogide parun, Tambets
Vasta
#11

See on minu arvates sõna otseses mõttes täielikult mõtetu tekst mis ei anna rattale sellises sõnastuses mittemidagi juurde ja tekitab minus täpselt samasuguse tahtmise "natsid ahju" hüüda kui vanemate masinate kirjeldustes termini "saksamaa idakampaania" kasutamine.
Mitteükski tavaline tarbeese, nagu ka ülalolev jalgratas, ei olnud minu arvates mittekuidagi poliitiline ese ja see kas poliitbürood juhtis parajasti Stalin, Breznev või keegi teine, ei puutunud ka kuidagi asja.
Vastasel juhul peaks kõigi praegusel ajal poes müüdavate tavajalgrataste, mis 99% on pärit Hiina või Taiwani tehastest, kajastamisel kirjutama juurde pika lõigu Hiina ajaloost ja revolutsioonist koos mainimisega, et päriselt on ka Taiwan hiina ajalooline osa mille iseseisvust HRV ei tunnusta jne.

Tunduvalt mõtekam ja ka kaasfoorumlastele informatiivsem oleks olnud kirjutada ka, et 112-512 on selle tehase madala raamiga naisterattaversioon (sama tootmisaasta mudeli 112-521 Kõrgus 580mm).

telgede vahe 1160mm,
raami kõrgus 520mm
rehvimõõt 622x40 (28x1 3/4)
ratta kaal 16,0 kg

Antud ratas on tehase poolt arvestatud sõiduks 20kmh ja pakiraamil on lubatud kanda kuni 15kg raskust.
Tehasest koplekteeriti kas ühepoolsete metallalusel või kahepoolste plastist kokkukäivate kodarahelkuritega ja tänapäeva oranzi külje standardist erinevalt komplekteeriti antud rattad esiratas orazi ja tagaratas punase helkuriga.

Erinevalt meestemudelist V133 tavamutritest kasutati sellel naisteversioonil korgiga kaetud otsaga rattamutreid.
Mudelitel V133 ja 112-512 kinnitati rattakott sadula taha kas seal olevate aasade või nende puudumisel rihmadega läbi alumise sadulavedru keeru.
Mudelil 112-521 oli kasutusel spetsiaalne kõvakorpuseline tagaratta kohale raami sadulatoru ja tagahargi torude vahele kinnitatav prisma kujuline "karp".

Edit: Jah on küll tehniline ja kuiv tekst, aga minu arvates on sõidukitel ikkakgi põhilised kõigepealt nende tehnilised andmed. Kui häirivad, või on keskmise vanatehnikahuvilise jaoks mittevajalikud, eks võin maha võtta.
Ei ole tähele pannud, et näiteks usaraua foorumis pandaks kõigepealt oma masina juurde kirja, kes oli selle masina tootmise ajal president, palju maksis BigMac ja millised lood olid radiojaamade top10's... kuigi seal oleks see taustsüsteemina vahest täitsa vajalik ja annaks juurde arusaamist, miks mingi asi masina välimuses on nii, nagu see on. Nõukogude elementaar masstoodangu jalgratta juures ei näita see aga peaaegu mittemidagi, sest tegu ei olnud tihti vahetuva mudeliga, mis oleks ühestki otsast disainis oma momendi ümbritseva keskkonna peegel olnud. Koostekvaliteet oli aga 80ndatel lihtsalt natukene ebastabiilne ja sõltus rohkem sellest, kas asi oli tehtud enne või peale palgapäeva, mitte niiväga selle aja poliitilisest situatsioonist.
Midagi otsest ette neile masinatele aga heita küll ei saanud - võrrelda eelmise sajandi esimese veerandiga, mil jalgratas oli paljus veel kallis luksusese ja kvaliteetkaup, mis mõeldud kestma põlvest-põlve, on natukene kohatu - lihtsalt jalgratas oli selleks ajaks jõudnud odava laiatarbekauba staatusesse ja eliit kvaliteetrattaid selles maiilma osas lihtsalt ei toodetud. Sama seis on meie kohalikul turul ka praegu - 75-80% siin ostetavatest tallapressidest on umbes samas kvaliteteklassis tolleaegsete nõukogude ratastega ja osad veel hullemad. Korralikke kvaliteetseid tarberattaid (ma ei räägi antud situatsioonis professionaalsetest sportratastest vaid tavainimese sõiduriistadest) ostetakse heal juhul mõnikümmend jalgratast aastas.
Vasta
#12

See viimase postituse kuiv ametnikujutt kõlbab ainult tehnilisse kirjandusse. Pole huvi lugeda ja kui see foorum kunagi peaks välja surema, siis justnimelt sellise kuiva keelekasutuse tõttu. Poleks enam huvi lugeda!
Kui juba läks kõrvaliseks jutuks, siis mäletan enne 68-ndat aastat neid mehi, kes oma töömehekarastuse ja harjumused saanud EW ajast. Polnud neil probleeme tööle hilinemisega ega töö kvaliteediga, rääkimata alkoholilembusest. Kui 71-l eestisse tagasi tulin oli imestus suur: mingi revolutsioon oli toimunud töösse suhtumises. Auasjaks oli saanud töö juures juua, töölt viilida, ametiühing, komsomol ja partei kaitsesid igati loodreid ja joodikuid. Kedagi ei saanud direktorid lahti lasta ilma et oleks ülalnimetatud instantside heakskiit. Toimus tohutu tormamine kuu ja kvartali lõpus, et kuidagiviisi komplekteerida allhankijailt saamata osadega väljastatav toodang (ilmekas näide on selle ülaltoodud jalgratta küljes mittesobiva pikkusega esipiduri tross, mistõttu ta ronib oma pesast välja, sellele aitab kaasa pehme tagastusvedru). Öelge üks riik väljaspool sotsleeri kus säärane praagitegemine oleks võimalik olnud. Joodikud said sama palga, mis head töötajad, mis viis ka heade töötajate töötahte alla, hakati varastama kõike, mida töökohalt võtta oli kaasaarvatud tööaeg.

Miks ma seda kirjutan? Praegused noored ei ole seda elu näinud ja vanemad kipuvad unustama.
Kui ei sobi, kustatagu mode ära.

Инвалид информационной воины на фронте Пярну-Хииу. 
Tsiteerides John McCaini: "Venemaa on peamiselt bensiinijaam, mis teeskleb riiki"," rääkis Basse.
Vasta
#13

(22-02-2010, 18:45 PM)jurkman Kirjutas:  möla
nõustun härra jurkmaniga. tegemist tõesti mölatult koletu rattaga. kas on tehtud inetumat velot? orkutis ehk rates kasutaksin labasemat sõnastust nagu näotu, maotu, närb ratas või töntsile silmale puhas ilu... isegi rooste ei aitaks teda õnnetut.[/quote]

(22-02-2010, 18:45 PM)jurkman Kirjutas:  veneviha

mõeldud arvatavasti siiski tegusid, mis seotud vene tehnika õiendamisega.
näiteks hakkasin kokukal rehvi vahetama. sain tagajooksu vahetatud, kodarad uued,alumiiniumpöia enam-vähem sirgu, keti vahetatud, jõudsin keskjooksuni. ostsin uued kausid sinna. needsamused olid plekist välja väntsutatud, seest kriimud nagu uudu ehk uugu, müüja ütles, et normaalne, kuluvad siledaks - varsti peaks vanad kasutatud asemele otsima.
seega pole ma nõus teema alguses kasutatud minevikuvormiga antud tehnika puhul - jalgrattad ja varuosad idast.

kui eesti ratastele saaks kah sihukse säärase sissejuhatuse poleks paha. jasaksajarootsijakusneidveeltehtud.

ja veel on jalgrataste tutvustamisel huvitav näha algseid pilte: ilmarine, laanberg jnejnejne. võrdlus oleks põnev aga vast väike ametisaladus kah siin peidus?

kas oksanen on kah mingitmoodi jalgratas ehk nii? kui saaks sildipildi ja raaminumbri ja aastaarvu, kui ikka wana asjaga tegu.

(22-02-2010, 18:45 PM)jurkman Kirjutas:  tasakaalustatud

all vist vihje presidendiproua terviseprogrammile?
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 1 külali(st)ne