Klassikalise auto mõiste ja vene autod
#21

(29-06-2010, 11:30 AM)ookuitore Kirjutas:  Koopia ei saa olla klassika, vaid on ajalooliselt väärtusetu. Väärtus on originaalil, nullist tehtud asjal, teerajajatel

Selle möla järgi on ainuke klassik siis Benzi esimene mootoriga vanker, kuna kõiki hilisemaid masinaid on selle järgi ju tegema hakatud...

Jawa 350OHV, Jawa Jawetta Standard/Sport, Jawa 550/555/typ 20/Mustang, Jawa Robot, Jawa Perak, Jawa 175/356, Jawa 250/353/559/Super Sport, Jawa 257A, Jawa 350/354/360, Jawa 634/638,  Velorex 16,  2x Riga, ET-600, Moskvits 2140 '79 ...
Vasta
#22

(29-06-2010, 16:03 PM)aavu Kirjutas:  vene auto ei ole klassika väga lihtsal põhjusel - ta on koopia mingisugusest lääne masinast
vene auto on vuhvel, hale ning odav koopia
Ajalukku lähevad siiski originaalid, mingid sõidukid mis olid teerajajad


Siin tahan mainida, et kõik autod on jalgratta koopiad, kuna kasutavad õhkrehve. Maha nii vene kui lääne autod, jalgratas saagu ainuklassikaks!

Kõik õige aga enne oli ikka puutelgedega vanker...sõnniku veoks.
Vasta
#23

Huvitav aruteluBig Grin
Aga igalühel on õigus oma arvamusele.
Minu arust tasuks täpsemalt defineerida mida on peetud silmas "klassikalise auto" all? Klassikaline auto on minu arust sedaan kerega ja omab nelja ratast, esimootorit ja tagavedu, kõikCool
Kui on peetud silmas ainulaadsust või limiteeritud väljalaskega mudeleid, siis on tegu ikkagi rariteetsete autodega. Enim väärtust on kindlasti rariteetsetel prototüüpidel.
Samas auto mis vastab oma vanuselt uunikumi nõudmistele on igaljuhul uunikum, vahet pole kui palju teda kunagi tehtud on või kus riigis, või kes kellelt maha kopeeris. Ning uunikumi võib ka veel omakorda kaheks klassiks jagada, nn. musta numbri omanikud, kes omavad pea tehasekorras originaalseid uunikume, kui ka lihtsalt üle 35a vanused "vanasõidukid"Smile

Lihtsalt minu jaoks on arusaamatu kuidas sama tehase väljalaske kogusega caddy või chevy on rohkem "klassika" kui zigull või mosse vms. vene auto (olgu nad siis mõne lääne auto koopiad või mitte), nagu mingi russofoobiaBig Grin
Klassikaline auto võiks tõepoolest olla mingil määral vanade mälestustega seotud, ühe jaoks on selleks sapakas ja teisel jälle mersu.
Aga selle "klassikalise auto" mõiste all võiks ju samahästi arutada et milline auto on "retro" ja milline ei oleBig Grin

Ning kui ei taheta "kümmet nullühte" näha, siis oleks üheks võimaluseks piirata ühe ja sama mudeli esindamist näitusel/üritusel. Ehk siis kui üks 01 juba on siis teine enam ei saa osaleda või valida välja parim 01, sama kehtiks ka lääne/usa/jne markide kohta, erandid võiks olla üle 50a autodele. Aga seda teemat on tõesti Talveralli teemades kõvasti juba arutatud Big Grin
Vasta
#24

Tore et teema vastukaja tekitab, nagu näha oli ka arvamusega nõustujaid.

"2101 tagapiduritel asendati ketas trumliga - jälle edasiarendus, mitte mehaaniline koopia"

Kas taandarengut saab siiski pidada edasiarenduseks?

Kui koopia on kehvem kui originaal, mis niigi polnud suurem asi, siis mis on sellise auto väärtus ajaloo seisukohalt? Väärtus on progressil, edasiarendusel, mitte tagasiarendusel.

Samuti tundub et mõned unustavad sootuks ära et ka esimese vabariigi ajal oli Eestis autosid, koguni ligi 10 000 tükki vabariigi lõpuaastateks. Ei olnud venelased need kes meile "kultuuri" hakkasid tooma. Ka esimese vabariigi ajal Eestis ringi liikunud masinate viimasel ajal sisse toodud liigikaaslased omavad Eestis ajaloolist tähendust. Mis sest et nad on oma elu veetnud kusagil mujal.

Nüüd võiks korraks igaüks oma kadeduse alla suruda ja ausalt tunnistada kui paljud ei tegeleksid võimaluse korral vene tehnika asemel hoopis 30-40ndate masinatega

Hetkel tundub et klassikaks peab igaüks seda mida tema rahakott võimaldab klassikaks nimetada. Päris nii see aga ikkagi olla ei tohiks.

Mõni arvab siin et klassikalise auto mõiste ei vaja seletamist. Samas kohe järgmises postis loen ühe kodaniku allkirjast et http://www.e21.ee - "Klassikalised BMW'd"

Vaadates loodud lehekülge ma ei näe aga paraku mitte ühtegi klassikalst BMW-d. Kõik on ehtsad youngtimerid ehk uusklassikud, sekka ka lihtsalt parsad, mida rullnokad enam ei viitsi pidada. Mõnedel üksikutel autodel sealt on alles lootust saada kunagi klassikaks. Kuid sedagi vaid siis kui konditsioon ning originaalsus on vastav

Siis autodest mida ei saa mitte mingil juhul ajalooliselt pidada originaaliks või väärtuslikuks klassikuks - ZIS 110 (Packard 180ne hale koopia, sellel põhjusel on ka üks kodanik Eestis ostnud endale siiski originaali ehk Packard 180ne)

ZAZ 966 - NSU Prinz 4 tuli välja 3a varem

ZAZ 965 - Fiat 600 tuli välja 5a varem

VAZ 2101 - Fiat 124 tuli välja 5a varem

Keegi tõi näiteks tsiklimaailmast Royal Enfieldi, hea näide. Väärtust omavad ja klassikaks peetaksegi peamiselt Royal Enfielde aastani 1950 mis valmistatud Inglismaal, mitte Enfield India tsikleid. Kuna aga Indias toodetakse neid siiamaale sisuliselt samasugusena nagu 1950a siis see muidugi eraldi teema ning kahtlamata austust vääriv. Kindlasti huvitaks nii mõndagi ka võimalus osta endale uus 1950a auto.

"Milline oli klassikaline nõukogude inimese auto?" Hetkel ei olnud ju see päris teemaks. Teemaks oli kas klassikaline nõukogude inimese masstoodetud koopiaauto on tänapäeval käsitletav kui klassika nime väärt auto.

Kui ma oleksin autokollektsionäär siis ma eelkõige lähtuksin vene autot otsides eesmärgist leida auto mis oleks maksimaalsel määral loodud venemaal, ning vene inseneride ja disainerite omaloomingu tulemusena. Kui ma leian läänest vastandi, mis on ilmselge eeskuju olnud sellele masinale kas disainilt või tehniliselt, siis ma ei peaks seda masinat enam nii väärtuslikuks et ta võiks esindada riigi autoajalugu.

Kuid võibolla ongi vene autoajalugu koopiate ning mahaviksimise lugu. Sel juhul ei leia mina sealt küll kuigi palju hindamis- või austusväärset.

Kahtlemata ei tunne ma ka vene autoajalugu nii põhjalikult et suudaksin seal selle kõige "venema" auto leida. Äkki invaliidisõidukid?

Paide KEK-i jahimeeste autot kommenteerides siis minu jaoks algab auto väikeseeriast ning auto tootjal on ka nimi. Ise põlveotsas tehtud nikerdised paraku ei klassifitseeru, välja arvatud jällegi juhul kui nikedajal endal on nimi mis tutvustamist ei vaja või kui nikerdis on äraütlemata omapärane või kõrgel kunstilisel või tehnilisel tasemel. Paide KEK-i puhul neid kriteeriume täidetud ei ole. Samal põhjusel ei saa rullnokkade songitud tuuningpille pidada ainueksemplarist rariteetideks
Vasta
#25

(29-06-2010, 18:12 PM)ookuitore Kirjutas:  "2101 tagapiduritel asendati ketas trumliga - jälle edasiarendus, mitte mehaaniline koopia"

Kas taandarengut saab siiski pidada edasiarenduseks?

Kui koopia on kehvem kui originaal, mis niigi polnud suurem asi, siis mis on sellise auto väärtus ajaloo seisukohalt? Väärtus on progressil, edasiarendusel, mitte tagasiarendusel.

Originaal (Fiat-124) oli 1966. aastal suurepärane asi. Ega muidu poleks ta 1966. aastal aasta autoks maailmas valitud. Ja ka alanukkvõlli asendamine ülanukkvõlliga on edasiarendus. Jah, tagapidureid ketta asemel trumlile võib teatud tingimusis pidada tagasiarenduseks. Aga... kõik oleneb, kust vaatevinklist vaadata. Kõvakattega ehk asfaltteedel on ilmselgelt ketas parem. Kujutage ette aga poriseid ja tolmuseid kruusateid, mis tollal N.Liidus olid enamuses. Kui esisillal ei jõua see sodi veel ketaspiduritele paha teha, siis tagasillas on olukord hoopis teine. Seega oli trummelpidur taga 1969 ainuõige otsus, kui 124 põhjal 01 tegema hakati.

Ja vaatame sama fakti kaasaja Eesti valguseski - veel praegu on valdav enamik Eesti veidi väiksemaid teid kruusateed ning palju kruusa sõitjad on senini ketas-tagapiduritega püsti hädas...

(29-06-2010, 18:12 PM)ookuitore Kirjutas:  Samuti tundub et mõned unustavad sootuks ära et ka esimese vabariigi ajal oli Eestis autosid, koguni ligi 10 000 tükki vabariigi lõpuaastateks. Ei olnud venelased need kes meile "kultuuri" hakkasid tooma.

Pakud ligi kahekordselt üle. Teise maailmasõja puhkemise ajaks 1939 sügiseks oli Eestis veidi alla 6000 auto. Vabariigi lõpuaja, 1940.a. suve autosid on raske kokku lugeda, sest siis oli siia toodud juba N.Liidu "piiratud väekontingent". Ilma selleta ehk napilt üle 6000, koos sellega... hinnaguliselt 7000.

Ärgem unustagem, et iga noor riik vajab algul arenemiseks aega ja jõudu. nagu ka 1918 loodud Eesti Vabariik. Esimene kümnend kulus jalgade alla saamiseks, takkapihta ülemaailmne majanduskriis, mis Eestisse jõudis 1930-31. Massiline autostumine algas siin seetõttu alles ca 1936-38 ja jõudis kesta vaid paar aastat, kuni sõjani. 1935 oli siin nt poole vähem autosid, hinnaguliselt 3000 ümber.

Maal, näiteks, oli ringisõitev auto kuni sõjani üsna haruldus. Minu vanemad näiteks (kes on veetnud oma lapsepõlve ja algkooliajad sõja eel) mäletavad, et küla vahel joosti veel 1939-40 igale autole järgi, neid sattus sinna lihtsalt erakordselt harva. Linnades oli muidugi lugu veidi teine, aga ka seal polnud autosid palju. Peamine liiklus käis igal pool ikka endiselt hobuveokitega, käsikärudega, jalgrataste ja mootorratastega. Lihtsalt autostumise aeg polnud veel kätte jõudnud. Näide - Eesti riigi 1930ndate lõpu ühe riikliku suurprojekti - Kehra paberivabriku - ehitusel 1936-38 oli abiks olnud nt ainult kolm veoautot (tehast ehitanud meeste mälestuste kohaselt).

Isegi selline praeguseks odav liiklusvahend nagu jalgratas sai igale tööinimesele kättesaadavaks 1930ndate teisel poolel - varem maksis ta 2-3 kuupalka, siis juba napilt üks kuni poolteist. Mina, kes ma olen vanu jalgrattaid kogunud viimased 25 aastat, võin öelda, et igast mulle kättesattunud "eestiaegsest rattast" julge pool on valmistatud peale 1938.a.

Kui Eesti oleks jäänud iseseisvaks, oleks mass-autostumine kahtlemata saabunud 1940-60ndatel ja Lääne masinate baasil. Aga... nagu ma ütlesin, ei andnud Jumal meie kodumaale sellist arengut, vaid viis meid nõukogude anneksiooni alla. Seepärast on paratamatu, et mass-autostumine, kus autod rahvamajanduses ja igapäevaelus juba ka olulist rolli mängisid, jäi nõukogude aega. Mis tähendab omakorda seda, et reaalsed klassikud, mida mäletatakse oma lapse- või noorepõlvest, pärinevad sellest ajast. Eestiaegsed üksikud autoharuldused ei jõudnud siin mass-klassikute rolli.

(29-06-2010, 18:12 PM)ookuitore Kirjutas:  Ka esimese vabariigi ajal Eestis ringi liikunud masinate viimasel ajal sisse toodud liigikaaslased omavad Eestis ajaloolist tähendust. Mis sest et nad on oma elu veetnud kusagil mujal.

Kindlasti omavad. Aga peame arvestama, et sõjaaegsed rekvireerimised, purustused, sõjajärgsed riigistamised jms jätsid sõjaeelsest 6000 autost alles vaid väikese pisku. Seevastu nt sõja ajast jäi siia palju sõjaväega seotud autosid (Saksa trofeed, lendliisi Studed ja villised) ning N-Liidus jätkus industrialiseerimine mh. koos autode masstootmisega. Mis tähendab seda, et me võime mõne käe näppudel üles lugeda autod, mis on liikunud Eestis enne 1939.a. pöördelisi sündmusi ja on alles ka tänini.

Loomulikult võiks ajaloolise mälu taastamise nimel tuua siin enne 1939 olnud autode liigikaaslasi sisse mujalt Euroopast, aga seda ei ole millegipärast eriti tehtud, vaid mass-imporditud on sageli 1940-70ndate aastate uhkeid ameeriklasi, mille ajalool pole Eestiga aga kuigi palju sidet. Tõsi küll, on ka üksikuid erandeid, kuid siiski üksikuid.

Ja mis üldse puudutab sõjaeelseid Euroopa autosid, siis ega mujal Euroopas, väljaspool Eestit pole säilivuse olukord parem. Rekvireerimine ja sõjapurustused toimisid kõikjal (v.a. ehk vast Rootsi ja Ðveits) ja seepärast on Saksamaal üks tüüpiline klassik pärit reeglina sõjajärgsest ajast.


(29-06-2010, 18:12 PM)ookuitore Kirjutas:  Nüüd võiks korraks igaüks oma kadeduse alla suruda ja ausalt tunnistada kui paljud ei tegeleksid võimaluse korral vene tehnika asemel hoopis 30-40ndate masinatega

Hetkel tundub et klassikaks peab igaüks seda mida tema rahakott võimaldab klassikaks nimetada. Päris nii see aga ikkagi olla ei tohiks.

Mina näiteks, kuid mitte päriselt. Kuna sõja eel oli põhiliseks massidele kättesaadavaks liiklusvahendiks auto asemel siiski jalgratas, siis olengi spetsialiseerunud jalgrataste ja eriti just enne sõda Eestis kasutatud (ja eriti veel Eestis ehitatud) jalgrataste temaatikale. Maikuisel Türi näitusel suutsin ma nt oma erakogust välja panna 19 Eesti enda tehastes ja töökodades ehitatud komplektset jalgratast. Neist üle poole olen jõudnud ka ärea restaureerida. Ka need on klassika, Eesti tehnikaajaloo vaates samasugune kõige klassikalikum klassika nagu autode osas on Eesti tingimusis klassika 1940-80ndate nõukogude toodang.

Ühe niisuguse 1939.a. jalgratta-klassikuga muide sõitsin Suursõidu viimase, Pärnu paraadi ka läbi, 1939. aasta kummidki all Smile Needsamad kummid, millega sama jalgratas on vuranud okupeerimata Eesti Vabariigi teid enne sõda Smile

(29-06-2010, 18:12 PM)ookuitore Kirjutas:  Siis autodest mida ei saa mitte mingil juhul ajalooliselt pidada originaaliks või väärtuslikuks klassikuks - ZIS 110 (Packard 180ne hale koopia, sellel põhjusel on ka üks kodanik Eestis ostnud endale siiski originaali ehk Packard 180ne)

ZIS-110 roll Eesti autokultuuris on küll üsna pisikene, võrreldes nt GAZ-AA, 51, Mosse 400-420 vms. Neid autosid olid siin vaid mõned, riigi ja partei tippjuhtkonna jaoks, võrrelduna tuhandete eelmainitutega, mis rahvamajanduses ja igapäevaelus olulist rolli mängisid.

(29-06-2010, 18:12 PM)ookuitore Kirjutas:  ZAZ 966 - NSU Prinz 4 tuli välja 3a varem

Ei ole täpne koopia - kopeeritud on kere üldkuju ja välimust. Tehnikapool on siiski Muhu edasiarendus.

(29-06-2010, 18:12 PM)ookuitore Kirjutas:  ZAZ 965 - Fiat 600 tuli välja 5a varem

Ei ole ka täpne koopia - tagaosa ja mootor on teine ning minu hinnangul võimsamad ja paremad 600 omadest. Siin on tegu kindlasti edasiarendusega.

(29-06-2010, 18:12 PM)ookuitore Kirjutas:  Kuid võibolla ongi vene autoajalugu koopiate ning mahaviksimise lugu. Sel juhul ei leia mina sealt küll kuigi palju hindamis- või austusväärset.

Nagu ma ennist mainisin, oli N.Liit ülejäänust maailmast veidi teistsugune riik, kus autoriõigusi, litsentsitasusid jms eriti ei arvestatud. Mis võimaldas terveid õnnestunud sõlmi ja lahendusi probleemideta üle võtta, samas vananenud ja mitte nii õnnestunud sõlmi asendada. Ikka eesmärgil, et tulemus oleks võimalikult parim. Kahjuks mängis sellele ideele tugevalt vastu plaanimajandus ja konkurentsi puudumine, mis ei ole vägagi tihti konstruktorite häid ideid võimaldanud realiseerida. Aga niisuguse vastuolulisena ja praeguse noore põlvkonna jaoks veidi arusaamatuna tulekski nõukogude autotööstust võtta. Ja tegelikult võtta ka kogu nõukogude ajastut, mida me ei saa oma ajaloost välja pühkida, vaid peame oma mälus objektiivsena säilitama.


(29-06-2010, 18:12 PM)ookuitore Kirjutas:  Kahtlemata ei tunne ma ka vene autoajalugu nii põhjalikult et suudaksin seal selle kõige "venema" auto leida.

Kui Sa tahad teada vanimat Vene "oma" autot, mis on olnud maailmatasemel, siis siin pole vaja pikalt mõelda. Eks ikka Riia Vagunitehases ehitet Russo-Balt 1900ndate aastate algusest, mis on muide prestiiþika Monte Carlo ralli võitnud.

Seda nüüd muidugi küll, et ka lätlased peavad Russo-Balti omaks. Kuna tollal Läti riiki olemas polnud (nagu ka Eesti riiki), siis on õigus vast ehk mõlemal. Kurioosum on aga see, et sõja jõudes Riia lähistele 1915.a. evakueeriti see tehas Sise-Venemaale, kuid bolðevike riigipöörde järel ei suudetud enam muud, kui valmistehtud osadest mõni uus Russo-Balt kokku panna. Seda kuni 1920ndate lõpu Stalini industrialiseerimiseni, kui hakati jõuliselt nõukogude autotööstust arendama.

Valdo

Eesti Jalgrattamuuseumi  looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 170 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9.
Vasta
#26

Siit on ainult sammuke edasi, kui tekib ka "russofoobne" rahvusteooria. Näiteks võib väita, et mitte ükski Nõukogude Liidus sündinud inimene ei sobi Euroopa arenenud läänerahvaste kultuurikeskkonda ja seetõttu tuleb selle alaväärtusliku inimtüübi eksistents lõpetada. Pealtnäha nonsenss, kuid nii veidi rohkem kui 50 aasta eest üritati umbes samalaadset malli teostada.
Vasta
#27

Ehh, otsige keegi oma tutvusringkonnast keeleteadlane, kes seletab lahti väljendi "klassikaline sõiduk", muidu jääbki jutt käima klassiku pähe uunikumidest, rariteetidest jms...Ennetades- ei oma tutvusringkonnas nimetet ametimeest. Muide- ka Bella paat on klassikaline veesõiduk.
Vasta
#28

Lugesin teema püstitaja postitused mitu korda läbi ja endiselt ei saa ma aru , mis on selle teema mõte?
Kes on nimetanud vene tehnikat paremaks või väärtuslikumaks teistest ? Miks jääb see kodanik Ookuitorele ette?
Tahaks ka väitlusesse laskuda,aga ei saa endiselt aru millest jutt käib? Vene tehnika kvaliteet ja tase on meile kõigile teada ja see ju vaidlemist ei vaja. Miks on aga vene tehnikast huvitatud olemine halb?
Vasta
#29

Kindlasti ei ole keeleteadlased ega ka Linnar Priimägi õiged inimesed spetsiifilste autonduse terminite üle otsustamisel. Need terminid peaks paika panema siiski autondusega sinapeal olevad inimesed nagu näiteks selle foorumi liikmed, muidu võib jõuda äärmise absurdini

Võimalusi on kaks, kas pelgalt lähtuda ajalisest jaotusest või tuua sisse ka teisi mõõtmeid nagu teema alguses mainitud tootmisarvud, originaalsus jne

Ameerikas on käibel ajaline jaotus. Klassikaline auto - USAs peetakse selleks 20 kuni 45a sõidukeid.

Antiikauto - ameerikas kasutatakse seda üle 45a vanuste sõidukite kohta, inglane ütleb aga vintage car, mis võiks olla meie mõistes veteranauto või uunikum (inglase jaoks on antiik üle 100a vana ese)

Nii klassikalise auto kui uunikumi kohta peaks Eestis välja mõtlema oma kriteeriumi või sobiks USA oma?

Youngtimer - uusklassik/noorklassik. Termin pärineb Saksast. Youngtimeriks peetakse 20 kuni 30a vana sõiduk, kohati nimetatakse youngtimeriks ka kuni 40a vanuseid sõidukeid

(Huvitav on see et sakslaste youngtimer vanuselt praktiliselt kattub ameeriklaste klassikalise autoga, ning sealt kus sakslasel hakkab klassikaline auto, algab ameeriklase jaoks antiik)

Rariteet ehk haruldus - auto mille tootmisarv oli väga väike või on säilinud vähe eksemplare. Rariteetsust lisab vanus ning väärtus. Rariteet võib olla ükskõik kui vana või uus

Vanatehnika - ?

Loomulikult ei saa eeldada et suvaline inimene hakkaks rangelt kinni pidama mingitest terminitest aga hea oleks kui kasvõi autonduse ringkondades teatav üksmeel terminite osas valitseks
Vasta
#30

(29-06-2010, 21:04 PM)ookuitore Kirjutas:  Võimalusi on kaks, kas pelgalt lähtuda ajalisest jaotusest või tuua sisse ...
[...]

Milleks nii keeruliseks asja ajada? Asi on tegelikult palju lihtsam.

Klassik või klassikaline sõiduk (nagu igasugune teine klassikaline ese) on mingi ajastu jaoks tüüpiline ese, mida on teatud piirkonnas sel ajastul masskasutatud ja/või mis on seal (olnud) masslevinud. Näiteks kaasajal (AD 2010) meie kodudes plasmatelerid ja kontorites sülearvutid. Näiteks 1980ndatel Eesti (ja kogu N.Liidu) teedel Þiguli sõiduautod. Näiteks Eesti teedel 1930ndate lõpul Saare ja ETK tehase jalgrattad ja Rootsis toodetud Husqvarna jalgrattad. Näiteks rinnasõlg Eesti naisterahvaste riietuses kuni 17.-18. sajandini. Näiteks linnusuled 18.-19. sajandi Põhja-Ameerika indiaanlaste ehetes. Jne.

Vastavalt eeltoodule sõltub klassikuks olemine piirkonnast, mida vaadelda. Nt kui 965-muhk on Eestis klassik, siis Rootsis ega USAs ta seda ei ole.

Üldjuhul ei sõltu klassikuks olemine ajastust, st kui mingi ese mingis piirkonnas kunagi oli klassik, võib tegelikult ka edaspidi öelda, et ta on selle piirkonna klassik (kas lisades või mitte lisades ajastut). Nt - klassikaline Eesti muinasmalev. Klassikaline rehielamu. Klassikaline Eesti toit.

Haruldus, rariteet, oma algses tähenduses ka uunikum on niisugune sõiduk (tegelikult iga niisugune ese), mida on kas kunagi olnud või on praegu vähe võrreldes tüüpiliste esemetega.

Ka haruldus kui mõiste on seotud teatud piirkonnaga. Nt kui Poola maapiirkonnas on tänaval kõndiv neeger haruldus, siis USAs pole ta seda mitte Smile Nii nagu must ümmargune Inglise takso on Eestis haruldus, pole ta Londonis seda teps mitte. Nii nagu iga külavahel ringisõitev auto oli 1930ndatel Eestis haruldus, millele kõik külalapsed järele jooksid, polnud ta seda USAs enam teps mitte.

Haruldus ja klassik ei ole teineteist välistavad mõisted - üks ese (sõiduk) võib olla mõlemat korraga. Seda sel juhul, kui mingil perioodil on eset (sõidukit) olnud palju, kuid praeguseks on see mingitel põhjustel hävinud ja alles on jäänud vaid mõned üksikud. St - klassik on muutunud harulduseks. Näiteks vana ninaga TA-6 buss - 1960-80ndatel oli selline igas kolhoosis-sovhoosis, kaasajal on neid tervena alles aga vaid mõni üksik. Näiteks töötav rehepeksumasin - 1930-50ndatel oli selline igas külas, kaasajal on neid Eestis museaalsetel eesmärkidel vaid paar tükki. Näiteks lodi jõeveovahendina - veel 1940ndatel oli neid Eesti jõgedel massiliselt, praegu on Tartus taastatu aga ainueksemplar.


Vanasõiduk on mõiste, mis on Eesti õigusruumis üheselt määratletud. Vastavalt Eesti Vabariigi Teede- ja Sideministri määruse "Mootorsõiduki ja selle haagise tehnoseisundile ja varustusele esitatavad nõuded" (RTL 2006, 84, 1537) paragrahvi 3 punktile 105 on vanasõiduk "teaduse või tehnika arengut kajastav, ajaloolis-kultuurilise väärtusega, kollektsionääridele või muuseumidele huvi pakkuv sõiduk, mille valmistamisest on möödunud vähemalt 35 aastat ja mis on vanasõidukiks tunnustatud."

Seega on klassik ja vanasõiduk osaliselt kattuvad mõisted - on vanasõidukeid on klassikud, kuid samas on ka vanasõidukeid, mis pole klassikud, samuti ka klassikuid, mis pole vanasõidukid. Osaliselt kattuvad mõisted on ka haruldus ja vanasõiduk - iga vanasõiduk ei ole automaatselt haruldus nii nagu ka iga haruldus (nt kaasaegne ainueksemplaris tehtud sõiduk) pole ka vanasõiduk.

Lõpuks tuleks veel mainida, et meie vanasõidukikultuuris on termin uunikum veidi minetanud oma algse tähenduse, olles paljude jaoks seostatav rohkem vanasõidukiga kui haruldusega, mida ta algselt on tähendanud. Seda tähenduse nihet saab seletada ajastuga, mil meie vanasõidukiliikumine 1970ndate aastate keskel tekkis. Tollal nimelt peeti selle liikumise missiooniks sõjaeelse ja -aegse tehnika (ja osalt ka sõjajärgse tehnika) säilitamist, mis nõukogude plaanimajanduse mass-tingimustes polnud automaatselt säilimisele määratud ning mille tolle ajani säilinud eksemplare võis seetõttu nimetada haruldusteks. Ehk teisisõnu - tollstes tingimustes olid uunikum ja vanasõiduk sünonüümid, praegu enam mitte.

Ja ongi mõisted Eesti tingimustes paigas.

Valdo

Eesti Jalgrattamuuseumi  looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 170 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9.
Vasta
#31

Mis Teil Viga on? Young Old Klassikaline jne. See on inimeste hobi ja igaüks otsustab ise kas tema auto klassika, memory, old või youngtimer. Inimesed näevad vaeva ja armastavad oma hobi. Kelle on raha kobistab oma kallist klassikut kellel on vähem raha kobistab oma odavamat tänavapildist kaduvat vanemat sõidukit.

Ebanormaalne.
Vasta
#32

(29-06-2010, 18:12 PM)ookuitore Kirjutas:  Nüüd võiks korraks igaüks oma kadeduse alla suruda ja ausalt tunnistada kui paljud ei tegeleksid võimaluse korral vene tehnika asemel hoopis 30-40ndate masinatega
Hetkel tundub et klassikaks peab igaüks seda mida tema rahakott võimaldab klassikaks nimetada. Päris nii see aga ikkagi olla ei tohiks.

Võin ausalt püsti tõusa ja "mina" öelda... kuigi, ma ei tegele autodega üldse, aga mõte on sama. Päriselt ei ole oluline ka tootjamaa ja masinaid mul kokku umbes kümnekonna eineva tootjamaa omasid ning ei saa kuidagi öelda, et Läti NSV's, Vene Nsfv's või Ukraina NSV's toodetud sõidukid oleksid minu jaoks väiksema tähtsusega kui nende kõrval seisvad samade tootmisaastatega Ungaris, Tsehhoslovakkias, Prantsusmaal, Rootsis või Hollandis toodetud isendid. Lihtsalt olen enda jaoks selgeks saanud ajavahemiku, mis ajastu ja millised asjad mulle meeldivad ja huvi pakuvad.

(29-06-2010, 21:59 PM)valdo Kirjutas:  Vanasõiduk on mõiste, mis on Eesti õigusruumis üheselt määratletud. Vastavalt Eesti Vabariigi Teede- ja Sideministri määruse "Mootorsõiduki ja selle haagise tehnoseisundile ja varustusele esitatavad nõuded" (RTL 2006, 84, 1537) paragrahvi 3 punktile 105 on vanasõiduk "teaduse või tehnika arengut kajastav, ajaloolis-kultuurilise väärtusega, kollektsionääridele või muuseumidele huvi pakkuv sõiduk, mille valmistamisest on möödunud vähemalt 35 aastat ja mis on vanasõidukiks tunnustatud."

Vot see on nüüd küll asi, mille puhul on konkreetselt tegu vaid ühe väga kitsa huvigrupi õnnestunud lobitööga, et nad saaksid end natukene tähtsamana ja lihtrahvast kõrgemalseisvana tunda. Las see olla nende liivakast ja las nad mängivad seal omasid mänge.
Muide Valdo - Sul ei ole mitte ühtegi vanasõidukit!
Vasta
#33

Valdo noorklassikut ei maininud, kuigi noorklassikute omanikke ja huvilisi on vaata et rohkemgi kui klassikaliste autode omi

Youngtimer ehk noorklassik - sellisel autol on vajalik siiski teatav erilisust suurendav faktor. Suvaline 20-30a vana auto ei ole veel noorklassik.

Kui Ford Sierrast siin juba jutt käis siis võikski tuua näiteid Fordi põhjal. Tavaline Sierra ei ole noorklassik, see on lihtsalt vana massiliselt toodetud auto, odav tarbeese, mis peatselt lõpetab Kuusakoskis kuna väärtus on olematu

Noorklassikuks võib pidada vaid kõige erilisemaid ja väärtuslikumaid Sierrasid - näiteks heas originaalses korras Sierra XR4, Sierra XR4 4X4, Sierra RS Cosworth, Sierra 2.0 Cosworth, Sierra Cosworth 4x4. Nendel on piisavalt erilisust ja väärtust ning seetõttu on nad uusklassiku tiitlit ning säilitamist väärt
Vasta
#34

ookuitore lugege palun läbi kõik talverallide teemad ja siis ...
saate aru, et siinsed inimesed ei ole päris debiilikud!

Eriti sierra teemat.
Vasta
#35

(29-06-2010, 22:55 PM)ookuitore Kirjutas:  Kui Ford Sierrast siin juba jutt käis siis võikski tuua näiteid Fordi põhjal. Tavaline Sierra ei ole noorklassik, see on lihtsalt vana massiliselt toodetud auto, odav tarbeese, mis peatselt lõpetab Kuusakoskis kuna väärtus on olematu

Enamik Sierrasid lõpetab jah vanametallis. Nii nagu enamik Saare ja ETK tehastes 1930ndate lõpul toodetud jalgrattaid lõpetasid prügimäel ja vanarauas, siis kui nad oma omanikele enam tarbimisväärtust ei pakkunud (loe - olid lootusetult ära lagunenud).

Aga paar isendit peab Eestis säilima tuleviku jaoks, sest sel margil on Eesti tehnikaajaloo ja -kultuuri jaoks väärtus - Ford Sierra pakkus 1990ndate teisel poolel paljudele eestlastele taskukohase hinnaga senisest (Þigulist) paremat ja mugavamat liiklusvahendit. Nii nagu Saare ja ETK jalgrattad pakkusid sedasama 1930ndate lõpul ja Þigulid pakkusid sedasama 1970ndatel. Ma pean silmas just nimelt klassikalist Sierra tüüpmudelit oma baaskonfiguratsioonis, mitte mingit erimudelit. Erimudelid (mis pole enam lihtsalt klassik, vaid haruldus) säilivad friikide käes nagunii.

Valdo

Eesti Jalgrattamuuseumi  looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 170 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9.
Vasta
#36

/...tule taevas appi.../
Mis on siis selle vaidluse sügavam mõte?
Ega see ometi ei tähenda, et k õ i k peaksid ühtmoodi mõtlema ja tegutsema. Kampaania korras revideerima, mis kõlbab "klubiliseks tegevuseks", mis mitte.
Inimesed on ju ometi erinevad ja nii ka nende huvid! Ja igaüks tegutsebki vastavalt oma tõekspidamistele ja mitte ainult rahakoti paksusele.
Vasta
#37

(29-06-2010, 22:55 PM)ookuitore Kirjutas:  Noorklassikuks võib pidada vaid kõige erilisemaid ja väärtuslikumaid Sierrasid - näiteks heas originaalses korras Sierra XR4, Sierra XR4 4X4, Sierra RS Cosworth, Sierra 2.0 Cosworth, Sierra Cosworth 4x4. Nendel on piisavalt erilisust ja väärtust ning seetõttu on nad uusklassiku tiitlit ning säilitamist väärt
Neile annab selle erilisuse ja väärtuse just see, et nad on baasmudeli eriversioonid. Kui selle rivi lõppu ei ole panna heas korras baasmudelit, siis kaotavad ka need oma erilisuse ja väärtuse.
Vasta
#38

(29-06-2010, 22:48 PM)oldmoped Kirjutas:  Vot see on nüüd küll asi, mille puhul on konkreetselt tegu vaid ühe väga kitsa huvigrupi õnnestunud lobitööga, et nad saaksid end natukene tähtsamana ja lihtrahvast kõrgemalseisvana tunda. Las see olla nende liivakast ja las nad mängivad seal omasid mänge.

Vaat see ajas nüüd jälle minul sita keema ja tõsiselt!!! Tead, kui sa sittagi ei tea, ÄRA MÖLISE, raisk! Mina olin ka suhteliselt otse juures kõige algsema "Musta numbri" idee tekkel ja selleks kokku kutsutud Vanatehnikaklubide Liidu juures. Muuseas, minu allkiri on ka seltsingulepingu all kui klubi Unic juht ja seda esimesel vanatehnika suurel sõidul - Sajandisõidul. Ja see ei tekkinud muust, kui vajadusest vanatehnikat ja meid maailmas esindavaid tegelasi kaitsta.

Kui sa sittagi riigi asjadest, seadusloomest, ametnike võimalikest idiootsustest ja muust ei jaga, mine nühi oma moppe edasi aga ära sellel teemal rohkem sõna võta! Ahjah, varsti tuleb ka need mopid registreerida... ja TÄNU selle "kitsa huvigrupi" lobi- ja selgitustööle läbi kümne aasta olid ametnikud juba teadlikud vanatehnika olemasolust ning sellest, et see tehnika EI OLE eurosertifitseeritav, seda ei saa võtta sama pulgaga uuema tehnikaga ja et enamuses on see niigi hobi, kus sõidukilomeetrid on olematud. Eriti käis see veokate ja busside kohta, kus oli suisa nii absurdne seis mingil hetkel, et omanikud ei saanud nendega üle piiride või pidid Saureri euronõuetele vastavaks liinibussiks ehitama (rääkimata, et selline võiks endas vedada rohkemat inimest); pidid oma iidvanad veokad rahvusvaheliseks kaubaveoks ülevaatama jne! Järjekordne "tark" tuli välja, paras paar teemaalgatajaga...
Vasta
#39

Soovitan seda teemat rohkem mitte kommida ja enda närve säästa.
Juba on postitused teema välised ( aga OK-d ;-)

ookuitore teema on provokatiivne, isekas, ülbe ja mitte kuhugile viiv.

Ja ikkagi tahaks teada, et kes peidab end kasutaja OOKUITORE nime taga, aga sellest juba mujal juttu siis.

PP@kes ei häbene oma nime ja kontakte.

``E23 728 1978a.``
www.e21.ee "Klassikalised BMW'd"
Fiat-i foorum Fiati Sõbrad
Priit Peljo 51 79 063
Vasta
#40

OT:
Klassikaks peetakse ka mingi auto köige esimest pölvkonda. N: Range Rover classic, Austin/Morris Mini, VW Beetle, Toyota Corolla (E10), Ford Escort MkI,
Opel Olympia Rekord(Hiljme ainult Opel Rekord), Nissan Prince Skyline (ALSID-1)jne
Youngtimeriks pean minna masinaid mis on tootmisse läinud alates 1980 aastast.

www.classiccar.co.uk
www.carandclassic.co.uk
www.classiccarsforsale.co.uk
Müüa 2140 1982
Tartu on muutumas drifti Päälinnaks, oma ringristmikudega. Big Grin

Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 1 külali(st)ne