(15-08-2010, 15:55 PM)PunanE Kirjutas: Aga mingid värvikoodid siiski eksisteerivad? Kas tootmisaasta järgi ei saa seda siis määrata?
Nõukogude ajal oli teatud hulk nn põhivärve, milledega värviti kõike, veoautodest kuni mootor- ja jalgratasteni. Ja ühed ja samad värvitehased varustasid kõiki tootjaid. Pobi tootmisajal olid nt sinnajõudnud värvitoonid kollane, helesinine, tumesinine, tumeroheline, helebeeþ, pruun, hall. Muudel aegadel olid toonid veidi erinevad, aga põhimõte ikka sama.
Neil värvidel oli oma standard (GOST), mis nägi ette, millistest komponentidest seda segada tuleb ja kuidas seda teha tuleb; see standard pidi ära määrama ka tooni. Aga nagu plaanimajanduslikes defitsiiditingimustes ikka, polnud üks kord saada üht toormaterjali ja teine kord teist ning nende asendamisel lähedastega materjalidega (muidu jäi plaan täitmata ja juht sai parteilise karistuse) saadi värv valmis küll, aga toon võis olla veidi teine. Ametlikult seda ei tohtinud muidugi olla (see võil lõppeda mõnel keskastme juhil parteilise noomituse või veel hullemaga), aga praktika oli selline, et sellised hädapärased värvipartiid käiku läksid ja liikuritele ka peale kanti - keda see huvitas, kas sõiduk oli veidi heledam või tumedam.
Seega erinesid värvid üsnagi tihti partiide kaupa. Ma olen võrrelnud kaht 1957.a. Pobeda keretükki originaalvärviga, mõlemad beeþid, ja värv on ikka NII erinev.
Just seepärast ma soovitan nõukogude liikuri restaureerimisel alati otsida üles mingi pisike laik algset värvi, kus see on olnud mingi liite varjus, kus ta on loodetavasti säilitanud algse või sellele lähedase tooni, mis just sellel liikuril oli. Ja siis see detail näpus minna värvistuudiosse, kus siis selle laigu kõrvale pannakse värvikataloogi näidised ja leitakse sobiv kaasaegne kood. Mina olen alati niiviisi toiminud.
Valdo
Eesti Jalgrattamuuseumi looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 170 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9.
