[Väravamehaanik]

Mina püüan vahel mõelda nagu mees ja siis jälle nagu naine. Mehe mõtlemise reeglite järgi peaks asjad olema mõistlikud ja mingilgi määral tulu toovad, naiste vaatevinklist peaks asi olema ilus, või vähemalt esteetiline.
See buss on aga midagi hoopis erinevat: ilmselgelt sellega tulu teenida ei õnnestu, vähemalt mitte Euroopas ja ilus ei ole see buss ka kusagilt otsast. Kes võiks olla selle bussi sihtrühm?
Ühe nostalgia reisi pikkus välismaalaste grupile piirdub Tallinna linnaga ja maksavad nad selle eest maksimaalselt 3000 krooni korra eest, see sisaldab ka käibemaksu. Transporditeenust sellise aparaadiga teostada ei tohiks Euroopa Liidu liikmesriigis. Sooritada võiks nostalgia reise, ehk pakkuda emotsioone. Seda tuleb aastas hea ilmaga ette ehk heal juhul 5 reisi.
Selle taseme saavutamiseks tuleb teha ka usinasti müügitööd, maksta kindlustuse ja ülevaatuse eest, ning sooritada elementaarne tehnohoole. Teisisõnu öeldes ei ole see vähimalgi määral äri.
Teine variant, ehk naiselik mõtlemine oleks see, et see buss võetaks selleks, et restaureerida see molekulaarsel tasemel uunikumiks. Sel juhul aga ei ole mõistlik maksta algse tooriku eest, sest restaureerimiseks on meie vabariigis oluliselt autentsemaid toorikuid. Õigem oleks öelda, et need, kes on bussindusega varem kokku puutunud, ei ole valmis selle eseme eest maksma. Nad lihtsalt teavad, et inimeste vedamiseks kasutatav vanatehnika ei ole nõrkadele, seega on turg piiratud mittenõrkadega ja sellest väljapoole, juhuslikele vaheltkasu teenijatele raha ei eraldata. Loota jääb vaid internetti esmakordselt külastavate noorte peale, kel on piisavalt raha ja usku uutesse ettevõtmistesse. "Akvaariumi" puhul pole ka erilist kahju, kui esimesel korral asi aia taha läheb.

Jätkame huviga ootamist, mis sellest bussist lõpuks saab.