meesterahva jalgratas Dürkopp 1913.a. - nüüdseks restaureeritud
#1

Meesterahva jalgratas Dürkopp on valmistatud Saksamaal Bielefeldi linnas asuvad Dürkopp'i tehases 1913. aastal. Valmistamisaasta on tuletatud raaminumbri 597931 alusel Tilmani andmebaasi põhjal (vt http://www.tilman-wagenknecht.de/nummern/duerkopp.pdf).

Tegu on ajastule tüüpilisele meesterattaga - üsna kõrge kuid lühike raam, 28" rantäärisega rehvidele mõeldud rattad ning suured ketirattad nii ees kui taga. Mõnevõrra erandlikult ajastule ja tootjafirmale on jalgratta kett mitte 5/8" sammuga, vaid 1/2" sammuga. See on tinginud suureläbimõõduliste ketirataste kasutamise - esimesel ketirattal on 72 hammast, tagumisel 27 hammast. Neljakandilise profiiliga väntade kinnitus keskjooksu võllile on dürkoplikult trapetsistu ja mutriga.

Mitmetes detailides sarnaneb ratas 4 aastat vanema, 1909.a. Dürkopiga, kuid on palju erinevusi raami geomeetrias, keti tüübis, ketiratta mustris jms. Sarnased on (olnud) velgede-rummude tüübid, keskjooksu ja väntade tüüp, pedaalid, leistangi kuju jms. Palju sarnaseid lahendusi on tal ka 1922. aasta Dürkopiga.

Ratas on säilinud ebakomplektsena. Algsed on raam, esikahvel, leistang, keskjooks, ketirattad ja üks pedaal. Samuti on algsed pumbahoidjad ja esipidurisüsteem. Nõukogude toodangu vastu on vahetatud rattad, kusjuures säilinud on osa tagaratta Torpedo-tüüpi vabajooksu sisust koos ketirattaga. Vahetatud on ka sadul, mis on kokku kombineeritud 1930ndate aastate Latvello sadulast, kasutades mõningaid nõukogudeaegseid detaile. Ka vasak pedaal pärineb 1960ndatest, parempoolne on algne. Puuduvad porilauad ja tööriistakott, samuti esiembleem. Üheks probleemiks on veel asjaolu, et keskjooksu vasak koonus on raami külge kinni keevitatud, samuti on kinni keevitatud sadulatoru raami külge.

Arvestades asjaolu, et Dürkopp oli ülilevinud rattatootja ja ka Eestis oli ta toodang masslevinud nii 1910ndatel kui ka 1920ndatel aastatel, on lootus ratas restaureerida algsena või algsele lähedasena. Selleks tuleb otsida algsed rummud (esirumm on 1910-20ndate aastate Dürkopile spetsiifiline, vt. nt. eelviidatud 1909.a. ratast) ja vasakpoolne pedaal, samuti ka sadul ja Dürkopi kirjadega tööriistakott. Lamedaprofiilsed veljed ja kitsad kumera profiiliga porilauad olid Dürkopil sarnased teiste 1910-20ndate aastate jalgratastega, mida peaks ka veel kusagilt leidma. Lootus on leida kusagilt ka puuduv esiembleem. Keevitusega rikutud keskjooksu koonused peaks saama asendada, nende konstruktsioon ja tüüp oli Dürkopi poolt pea muutmata kasutusel kuni 1930ndate teise pooleni.

Lõpuks ka pildid (sellisena, nagu ma ta soetasin):

[Pilt: dyr13_1.jpg]

[Pilt: dyr13_2.jpg]

[Pilt: dyr13_3.jpg]

[Pilt: dyr13_4.jpg]

[Pilt: dyr13_5.jpg]

[Pilt: dyr13_6.jpg]

[Pilt: dyr13_7.jpg]

Valdo

Eesti Jalgrattamuuseumi  looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 170 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9.
Vasta
#2

Ratas on viimased paar kuud olnud restaureerimisel.

Esmalt sai kõik viimase detailini lahti võetud ja roostest puhastatud. Raamil on keevitusega rikutud kohad ja pragunenud/läbikunud kohad kohad parandatud ning värvimiseks ette valmistatud.

Välja on otsitud puuduvad detailid - ümaraprofiilsed veljed ja porilauad, 1910ndate Dürkopi rummud, sadul, pedaalid jm. Keskjooksu purunenud detailid on asendatud doonoritelt võetutega. Valdaval enamikul nikli all olnud detailidel - leistang, veljed, hammasratas, pisiosad - on niklieeltöö tehtud, st rooste ja roostepesad on välja lihvitud ning detailid kõrgläikeni poleeritud.

Ratta värvikaunistuste fragmendid tulid välja alumise pumbaklambri alt (mida ei oldud alates 1913. aastast liigutatud), lisaks ka mõned osad ketiratta taguselt kahvliharult. Raam on olnud kaunistatud rohelisest paaristriibust moodustatud "kastidega", mille keskel on olnud kitsas kollane (kuldne) triip.

Muus osas on ratta komplekteerimisel ja algse välimuse tuvastamisel suureks abiks olnud juuresolev foto 1910ndate aastate Dürkopist (foto minu erakogust). Fotol kujutatud ratas on peaaegu identne minu rattaga, kuigi on ka paar erinevust - kett on 5/8" sammuga (minu omal 1/2" sammuga) ning tagaporilaua ülemine kinnitus on minul joodetud raami külhe ja värvitud, fotol aga nikeldatud ja kahest poolest kruviga kokkupandud (nagu Dürkoppidel eriti just 1910ndatel ja 1920ndate algul tavaks oli).

Mitmete pisidetailide leidmine (ja osalt kindlasti ka replikate valmistamine), paljude pisiosade galvaanikaettevalmistus, nikeldamine, värvimine, värvikaunistuste taastamine jms seisavad veel ees.

Loodetavasti saab ratas restaureerimistööde käigus tagasi oma algse, 1913. aasta välimuse (või vähemalt sellele väga lähedase välimuse) ning sellest saab pilkupüüdev sõiduk vanasõidukite pardaadidel, näitustel ja tulevase Eesti Jalgrattamuuseumi ekspositsioonis.

Fotol kujutatud ratta üheks atraktiivsemaks detailiks on kell, mis kinnitub esikahvli külge ja millel olevat ratast saab tõmmata leistangile ulatuvast nöörist vastu esiratast, misjärel kell tööle rakendub. Raske öelda, kas seesugune kell oli Dürkopil juba tehasest tulles küljes või oli ta hiljem paigaldatud lisaseade. Igatahes monteerin ma oma 1913.a. Dürkopile sellest fotost inspireerituna külge samasuguse kella.


[Pilt: d_1913.jpg]

Valdo

Eesti Jalgrattamuuseumi  looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 170 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9.
Vasta
#3

Jalgratta restaureerimine on jõudmas tasapisi lõppjärku. Raam/kahvel on läikiva musta värvi all. Paar suurt pappkasti sisaldavad ülisuurt hunnikut keskmisi ja väiksemaid nikeldatud osi alates leistangist-väntadest kuni kruvide-seibide-murtiteni. Laes ripuvad nikeldatud veljed ja riiulil nikeldatud porilauad. Nüüd jääb üle raamile kaunistused peale maalida ja kogu see krempel kokku panna. Seibi täpsusega Smile

Valdo

Eesti Jalgrattamuuseumi  looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 170 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9.
Vasta
#4

(18-04-2011, 14:30 PM)valdo Kirjutas:  ........Nüüd jääb üle raamile kaunistused peale maalida ja kogu see krempel kokku panna. Seibi täpsusega Smile

Kahtlemata tuleb sellest ilus ratas. Aga see "seibi täpsuse" mainimine tekitab küsimuse, kas on üldse teada mis mudeliga tegu on? Teatavasti oli tollal sakslastel rumal komme iga erineva mutri või seibi kasutamisega kohe mudeli numbrit muuta ja pakkuda saadud tulemust ainulaadse uue mudelina.
Lisaks on mul mure, et mehed, kes tihti seibi ja juuksekarva lõhki ajavad, kipuvad vahel suuremate asjade puhul kasutama hoopis loomingulisemat ja vabamat lähenemist. Wink

Sellise kella kohta arvan küll, et vaevalt tehases seda rattale monteeriti, aga igal juhul sobib ta külge panna ikka.
Vasta
#5

(18-04-2011, 14:30 PM)valdo Kirjutas:  Jalgratta restaureerimine on jõudmas tasapisi lõppjärku.

Nüüdseks on jalgratta restaureerimistööd lõppenud, ratas koos ning varustatud ajastutruu lisavarustusega (esiratta-ajamiga kell, pump, Esimese Ilmasõja eelne numbrimärk jms). Samuti on teinud ratas edukalt esimese proovisõidu, mis näitas ta sobivust vanatehnikaparaadide jm jaoks.

Restaureerimistööde spetsiifikast ja asendatavatest osadest sai juttu tehtud juba varem, seepärast sellel enam ei peatuks. Näitaksin vaid pilte:

[Pilt: d13_01.jpg]

[Pilt: d13_02.jpg]

[Pilt: d13_03.jpg]

[Pilt: d13_04.jpg]

[Pilt: d13_05.jpg]

[Pilt: d13_06.jpg]

[Pilt: d13_07.jpg]

[Pilt: d13_08.jpg]

[Pilt: d13_09.jpg]

[Pilt: d13_10.jpg]

[Pilt: d13_11.jpg]

[Pilt: d13_12.jpg]

[Pilt: d13_13.jpg]

[Pilt: d13_14.jpg]

[Pilt: d13_15.jpg]



Valdo

Eesti Jalgrattamuuseumi  looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 170 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9.
Vasta
#6

Lihtsalt huvi pärast küsin, kas selliste asjade ...

[Pilt: tagajooks_1.jpg]

...ilusaks tegemine on majanduslikult mõttetu või lihtsalt pole see nii oluline...?

Autol on 136 tuhat varuosa, siin saan aru, et kõike ei jõua; jalgrattal seevastu on kaks hammakat, 36 mutrit ja 2 porilauda, võiks ju kõik jõuda uueks teha...?
Vasta
#7

(20-06-2011, 17:32 PM)stihl Kirjutas:  ... kas selliste asjade ...
[...]
...ilusaks tegemine on majanduslikult mõttetu või lihtsalt pole see nii oluline...?

Tagumine 27ne hammasratas osutus ERAKORDSELT kõvast materjalist valmistatuks - relaka abrasiivketast kulutas ta kui seepi, liivapaberikettad tõmbas üsna ruttu laudsiledaks. Kui olin ca 6-7 takjaketast selle väikese detaili peal siledaks lasknud ja saanud selle tulemusena algsest vaid veidi parema sileduse, siis loobusin. Peale selle ei saanud ma hammasratast südamiku pealt lahti - päris viimast jõudu ei julgenud rakendada, kuna oleks hakanud kahju võimalikest purunenud 1913. aasta detailidest. Tean varasemaist kogemusist, et Torpedo rullide südamik on väga kerge purunema. Ja ega hammasrattagagi asi vast siin klaaskõvaduse tõttu parem pole - teavad ju kõik, et mida lihvida raske, see on löökide suhtes üsna rabe... Kui väiksemaid (25 ja alla) hammasrattaid mul ladudes 27-aastase kogumise tagajärjel tagavaraks veel on, siis 27st hammasratast enam varuks kahjuks mitte. Tollal, mil harrastati suuri ketirattaid, olid enamikel ratastel peal veel 5/8" sammuga ketid, kuid sel rattal oli millegipärast pooletolline...

Nii jäigi asi kahjuks veidi "karvane" ja käis galvaanikast läbi lahtivõtmata kujul kinnikaetud rullisüdamikuga. Kaalusin juba ka tagahammasratta musta värvi alla panekut, aga kuna selle ajastu Dürkoppidel nii polnud, läks asi ikka niklisse.

Kuna olin just enne seda ilma suuremate probleemideta ära lihvinud-poleerinud suure 72se hammasratta, siis oli see kõik mulle ebameeldivaks üllatuseks.


(20-06-2011, 17:32 PM)stihl Kirjutas:  ... jalgrattal seevastu on kaks hammakat, 36 mutrit ja 2 porilauda, võiks ju kõik jõuda uueks teha...?

Neid detaile on ühel jalgrattal siiski võrratult rohkem, pakun kusagil ligi tuhande ringis ikka.

Kasvõi üks pedaal koosneb 45 erinevast detailist - võll, kaks koonusekaussi, toruke, otsakapsel, kaks otsaplekki, kaks varrast, 4 mutrit, 4 seibi, 6 vahepuksi, koonus, vaheseib, kontramutter, 25 laagrikuuli ja 4 kummi. Neist valmis kujul saab kasutada vaid 25 detaili (laagrikuulid), ülejäänud tuleb kõik valmistada/sobitada. Kuna sel rattal oli säilinud vaid ühe pedaali väga kulunud kasutamiskõlbmatu jäänus, tuli mul nt enamik detaile selle põhjal replikana valmistada (või teisi detaile ümbersobitada). Galvaanikaettevalmistus (selle siledus) on arusaadavail põhjusil siin vaid üks paljudest töödest ja selle juurde saab asuda alles, siis, kui detailid viimistlemata kujul kokku pandud ja pedaal (laagrid jms) toimib.

Kui 1930ndate pedaale saab aegajalt komplektsena ebay'st ja ka mujalt, siis 1910ndate aastate pedaale pole valmiskujul enam kusagilt võtta (ja nt keskelt kõrgendusega otsaplekid tuleb ise valmistada). Tõsi küll, mõned detailid saab veidi ümbertehtuna sobitada 1920-50ndate omadest, aga ka vaid mõned.

Või võtame nt sadula (mis siin on ka erinevatest detailidest kokku sobitatud). 47 erinevat detaili - nahk, tagaosa raam, esiosa raam, 9 nahaneeti, tagasilt, 3 vedru, ülemine traatraam, kolmeosaline alumine traatraam, kolm polti, esimene vaheplekk, 6 mutrialust reljeefseibi, 3 tavalist seibi, 5 mutrit. Ning siis sadulatoru koos 8 kinnitusosaga (polt, 2 mutrit, 3 klambrit, 2 suurt seibi). Kõik need tuli esmalt kokku otsida (jäänuste demoneerimisel hankida), seejärel puhastada, vajadusel mõõtmetes veidi ümber teha, "külmalt" kokku panna, tavaliselt seejärel veel mõni detail ümber teha, seejärel lahti võtta, lihvida, poleerida, nikeldada ja siis uuesti kokku panna. Kasvõi imepisikese nahaneedi poleerimine/lihvimine (läbimõõt ca 8 mm) on omaette töö, mis vajab abivahendeid...

Valdo

Eesti Jalgrattamuuseumi  looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 170 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9.
Vasta
#8

Mina aga ütleksin et ülihuvitav asi ning väärt töö!

Kas selle ratta puhul originaalsete kirjade ja värvi taastamine ei olnud võimalik?

Dodge WC52 1943;   Buick Century Riviera 2D 1955; Volga M21i 1960;   Cadillac Fleetwood Brougham 1967; Jensen Interceptor MK1 1967,  Rover P5B Saloon 1973;   Mercedes 280S W116 1977, Volga GAZ-24 V6 Konela 1976

Autod ja blogi.
Vasta
#9

(20-06-2011, 20:19 PM)denis23 Kirjutas:  Mina aga ütleksin et ülihuvitav asi ning väärt töö!

Tänan!

(20-06-2011, 20:19 PM)denis23 Kirjutas:  Kas selle ratta puhul originaalsete kirjade ja värvi taastamine ei olnud võimalik?

Kahjuks ei tea ma originaalkirjadest midagi, nagu sellest, kas neid oligi. Kui kunagi (Saksamaal või mujal) sanmasugusele originaalvärvis rattale ligi satun, saab need ju iga kell vesipiltidena lisada.

Triibud - roheline paaristriip + kollane üksik - taastasin üksikute säilinud fragmentide põhjal. Esiteks selgus, et alumist pumbaklambrit polnud keegi peale 1913. aastal tehases kokkumonteerimist maha võtnud, mistõttu seal all oli säilinud ca 7 mm pikkune jupp värvi raamitoru peal koos kolme triibujupiga (kollane üksik + paaris roheline). Lisaks avastasin, et ketiratta taga on (tõenäoliselt õliseks muutumise tulemusena) säilinud paar väikest laiku algset värvi ja sellel mõned märgid "allakeeratud" rohelisest paaristriibust. Mujal oli kahjuks igal pool algne värv täielikult hävinud - ikkagi 98 aastat turjal. Vähemalt kaks korda on ratast hiljem mustaga üle värvitud, kord ahjulakiga, kord mingi PF-laadse ollusega. Mõlemad, muide, olid kantud paljudes paikades otse roostele...

Nende üksikute fragmentide järgi sai siis ratta triibustik rekonstrueeritud, kasutades tollast "tüüplahendust", st skeemi, kuidas 1910-20ndatel tavaliselt triipe peale kanti, st kus ja kuidas nad algasuid ja lõppesid.

Minu senine pikk praktika vanaaegsete jalgratastega ütleb, et tavaliselt varieerus triibustik rattaraamil 1910-20ndatel aastatel triipude värvi, laiuse ja arvu, samuti otste alla- ja/võui mahakeeramise stiili poolest. Igasugused keerulisemad kujundid - strahlenkopf (teist värvi esiosa), kolmnurgad, kiilud jms - ilmusid tavaliselt alles 1930ndate teises pooles.


Valdo

Eesti Jalgrattamuuseumi  looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 170 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9.
Vasta
#10

Kui tohib küsida, siis kus sa kroomi taastamisi teed ?
Supper töö igatahes !

Korralik palkmaja www.kodutalu.ee
Vasta
#11

(21-06-2011, 01:57 AM)Heiks Kirjutas:  Kui tohib küsida, siis kus sa kroomi taastamisi teed ?

Dekoratiivseid kroomkatteid ei ole sellel rattal mitte kusagil. Alles 1930ndatel aastatel hakati liiklusvahendite (sh jalgrataste) detaile kroomima, varem kasutati eranditult ikka nikeldamist.


Valdo

Eesti Jalgrattamuuseumi  looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 170 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9.
Vasta
#12

Sel jalgrattal oli 9. juulil au juhtida Eesti Jalgrattamuuseumi esimest avalikku üritust - Paide Vanajalgrattaparaadi. Juuresoleval videoklipil on näha väike tutvustusüritus Paide Keskväljakul rahva ees, mis kuulus paraadi koosseisu (kaadris on näha ka ratast ennast).

Valdo

Eesti Jalgrattamuuseumi  looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 170 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9.
Vasta
#13

Lisan ka omalt poolt teemasse, et väga ilus ratas ja loodetavasti õnnestub ka endal varsti muuseumit külastada, et seda väärt eksponaati näha. Küll aga on siia kirjutamisel ka oma tagamõte, nimelt õnnestus oksjonilt soetada sarnane ketiratas ja tekkis küsimus, et kas see on eranditult Dürkoppile omistatav või on tegemist mingi levinuma ketiratta mustriga? Mis aastate ajavahemikus võis Dürkopp selle mõõdu ja mustriga ketirattaid kasutada? Minu ketirattale istub peale tavaline tänapäevane kett ja sellel on 72 hammast.

Paar laenatud pilti ka
[Pilt: 1_1_28777810.jpg]
[Pilt: 1_1_28777814.jpg]
Vasta
#14

Väga ilus ratas ja tipptasemel taastamistöö aga....olles teinud eraldiseisva uuringu raaminumbrite ja aastate kohta, siis ehk võiks olla siiski 1914 aasta rattaga? Ma saan aru, et nii pole ilus ja igalpool on reklaamtekstid väljas aga siiski võiks küsimuse tõstatada tulevasi tsaariaegsete Dürkoppide leide silmas pidades. Samuti uuriksin ketiratta kohal, usaldusväärne allikas väidab, et aastaarv võiks olla kirjas ka esimese suure ketiratta tagaküljel. Kas sellel rattal on see roostega või rooste eemaldamise käigus kaotsi läinud? Ma saan jälle aru, et oleks ise pidanud Väätsal käies uurima aga ei jõua kõike meeles pidada. Lisasin ka ühe faili, mille netiavarustest leidsin.


Manustatud failid
.pdf Durkopp frame numbers (V-CC Library).pdf Suurus: 129.27 KB  Tõmbamised: 321
Vasta
#15

Minu
Dürkopp Diana raaminumber on 188141
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 1 külali(st)ne