[aavu]

Märjamaa traktoriremondis kuni 68 aastani olid S-80, S-100 ja S100B. Kui mingi sõlm objektil üles ütles, anti selle sõlme koostanule tehase poolt auto ja aega nädalavahetus, et oleks objektil ära vahetatud.
Tean juhust kus luksepad-noored poisid panid külgülekande kaane kokku nii, et paar polti, mis vinti ei hakanud võtma, löödi kuvaldaga sisse.
Samuti oli siin tehnoloogia, et traktor võeti algosadeks, pesti pesuliinil mingi soodalahusega, kuivatati ja seejärel defekteeriti. Sealt läksd detailid kolme teed: kasutusse, taastamisele ja utiili.
Töökorraldus oli range, viis minutit enne 8.00 said oma žetooni tõsta väravas ühest kapist teise, kes tuli 4 minutit enne kaheksat pani oma žetooni valvuri lauale, see viis need direktori kabinetti ja palgapäeval nägid saamata rublade pealt, mitu hilinemist oli olnud. Nimelt oli kombeks, et inimene jõuab viie minutiga tööriided selga panna ja töökohal tööriistad välja võtta. (.00 pidi algama töö, mitte kohvipaus või muidu uimerdamine. Olid ka veel kodanliku eesti aegsed mehed, kes teadsid töödistsipliini. Kolm aastat hiljem, mitte küll samas tehases, märkasin, et töödistsipliini pole enam ollagi, käis äge viilimine, varastamine ja muidu sõnadetegemine koosolekutel. Oli alanud kuulus Brežneviaegne seisak.