Uunikumi väärtus: restaureerimine vs konserveerimine
#1

Olen juba pikemat aega dilemma ees, mida võtta ette ühe oma hobiauto õhupuhastajaga. Lihtne oleks värv maha lasta ja üle värvida, pärast iga kapoti alla vaadanu ütleks "ooo", kuna ka kõige kehvema töö puhul oleks tulemus ilusam kui praegu. Samas on seal praegu midagi äärmiselt väärtuslikku, mis läheks igaveseks kaduma - ORIGINAALSED värvitud kirjad õhupuhasti korpusel ning originaalkleepsud. Kuna mul on auto kohta dokumentatsioon alates ostmise päevast USAs, siis nende orignaalkirjade hävitamine ja nende järgi uute originaalilähedaste kleepsude teha laskmine+uute kirjade pealevärvimine oleks nagu teadlik ajaloo hävitamine (olgugi, et ma ei taotlegi 100% originaali selles autos). Selliseid vanu kleepse müüakse kasvõi eBay jt oksjonitel päris kallilt, üle 100x kallimalt kui originaali põhjal tehtud koopiaid (ka need koopiad on suht kallid!). Minu kleepsud pole aga korralikud enam, st rahalist väärtust on neis vähe. Mida teie ise teeksite?
Vasta
#2

Sõltuvalt autost. Kuna Sina pole midagi öelnud ei automärgist, ega selle ülejäänu seisukohast, siis ma ei oska ka seisukoht võtta.

Juhul kui tõesti tegemist just KONKREETSE ajalooga autoga pole - a la tõesti end. ralliauto etc, siis mina eriti ei põeks. Aga kõik on ülimalt individuaalne, ning minu arvamus ei pruugi kõigidele meeldima.
Kordan - kõik sõltub konkreetsest uunikumist, ma olen näinud näiteks mõnel oksjonil isegi eraldi kirjad "autol on säilinud osaliselt originaalvärvkate" või "originaalsed polstrid" - just toodi eraldi väärtusena.Ja ilmselt kui uus omanik laseb see ümber tegema, siis auto väärtus kaotab. Üks näide originaalselt säilinud autost mille väärtus on kõrge on näiteks siin:
http://www.leriche.com/sales.php?car=246
Aga auto on ka selline. Kusjuures, ma arvan, näiteks, Horch 951 sellises originaalses seisundis (tõepoolest pole kunagi sellist näinud) maksaks juba oluliselt rohkem kui professionaalselt taastatud masin mida turul on üsna mitu. Aga see on jälle minu isiklik arvamus.

Aga kui suvalisel Mossel, Volgal või Chevyl näidatakse roostes kapotialust ning öeldakse - näed, originaal on, siis see kindlasti ei ole see.
Mis puutub uunikumiregistrisse, siis minule tundub ,et EV-s selle nõuded on ülioluliselt tugevamad kui Soomes, ning ka tähendus on teistsugune.


Dodge WC52 1943;   Buick Century Riviera 2D 1955; Volga M21i 1960;   Cadillac Fleetwood Brougham 1967; Jensen Interceptor MK1 1967,  Rover P5B Saloon 1973;   Mercedes 280S W116 1977, Volga GAZ-24 V6 Konela 1976

Autod ja blogi.
Vasta
#3

Mina soovitaksin rooste roostemuundaja neutraliseerida + teha värviparandusi. Ja siis tulemus üle poleerida. See tekitaks ühtlasema roostevaba pinna, jättes samas alles kõik kaunistused. Kõikidel vanadel jalgratastel, kus vähegi on alles olnud algseid värvikaunistusi, olen ma samamoodi toiminud. Aega muidugi kulub üksjagu, sest poleerimine-värviparandused käsitsitöö...

Valdo

Eesti Jalgrattamuuseumi  looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 150 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9, kuni suve lõpuni oleme avatud R,L,P kella 11-18
Vasta
#4

Soovitan need klepsud vanale kohale jätta ja sirgeks ajada. Mis edasi teha,seda las õpetab mõni tõeline restauraator. Cool
Kui need klepsud maha kakkuda,siis kaob niiöelda- vana aja hõng....
Vasta
#5

(18-06-2011, 00:00 AM)valdo Kirjutas:  Mina soovitaksin rooste roostemuundaja neutraliseerida + teha värviparandusi. Ja siis tulemus üle poleerida. See tekitaks ühtlasema roostevaba pinna, jättes samas alles kõik kaunistused. Kõikidel vanadel jalgratastel, kus vähegi on alles olnud algseid värvikaunistusi, olen ma samamoodi toiminud. Aega muidugi kulub üksjagu, sest poleerimine-värviparandused käsitsitöö...

Muide, jah, väga asjalik soovitus. Täiendavalt ütlen, et on olemas ka teatud ained mis taastavad vana värvkate (ära küsi mis moodi seda tehakse)

Dodge WC52 1943;   Buick Century Riviera 2D 1955; Volga M21i 1960;   Cadillac Fleetwood Brougham 1967; Jensen Interceptor MK1 1967,  Rover P5B Saloon 1973;   Mercedes 280S W116 1977, Volga GAZ-24 V6 Konela 1976

Autod ja blogi.
Vasta
#6

Aga võtmesõna siin on auto mark ning ülejäänud osade konditsioon.

Ja üks asi peab muide olema - kapotialune silt olgu originaalvärviga ning needidega. Siin ei saa mingit alternatiive olla.

Dodge WC52 1943;   Buick Century Riviera 2D 1955; Volga M21i 1960;   Cadillac Fleetwood Brougham 1967; Jensen Interceptor MK1 1967,  Rover P5B Saloon 1973;   Mercedes 280S W116 1977, Volga GAZ-24 V6 Konela 1976

Autod ja blogi.
Vasta
#7

Mida mina teeks?
Sõltub ülejäänud auto seisukorrast...Kui kapotialune on samamoodi roostetäppidega nagu see filtrikorpus, siis jätaks nagu ta praegu on - sobib siis ju suurepäraselt ülejäänud ansamblisse. Asi on vana ja aus, klepsud isegi küljes, ja nii on, las ta olla. Endal kah parem tunne.

Kui, aga, muud asjad on enam vähem korda tehtud, klaaskuulid, värvid jne, siis ikkagi see teine lihtne tee - uus värv, uued värvitud kirjad ja uued klepsud. (mis tähendab väga kallis? kas 100€? Või rohkem? Eestis teevad ühte klepsu umbes sellise hinnaga. 100 tüki hind on vblla paar eurot kallim...) Viie aasta pärast ei tee enam keegi midagi kindlaks...

Vanade klepsude taastamine???? Big GrinBig GrinBig Grin
Siin on vist väikse naljaga tegu. Kui jutt on maha kulunud ja materjal rullis, ei taasta seal midagi. Alati pannakse uus. Talupoeg ilmselt on mõne jutumehe ohvriks langenud....



Mis, aga, Eesti mustanumbripoliitikat puutub, siis mulle on jäänud mulje, et see on väga lihtne: kõik peab ilus ja läikiv olema. Ei aeta niiväga tehase originaalasju või -hõngu taga. Uute asjade ostmise paanika (järsku on peaaegu kõike ju raha eest saada!) veel inertsist kehtib...
Kui tehase 40a vanal silumiinist iluvõrel on paar täppi peal, siis musta numbrit ei saa.
Kui ostad uue hiina võre, mis ette ei sobi ja valukvaliteet kriitikat ei kannata, aga seevastu täppe pole, siis sobib.
Sõbral juhtus hiljuti nii...

Sommidel, ma kujutasin ette on pisut teistmoodi. Vblla selle Sinu sõbra juhtumi puhul soovitati auto ülevärvimist sellepärast, et isegi väheroostes autot on raske säilitada. Eriti Soomes, kus nagu meilgi on suht s..tt kliima uunikumi jaoks...
Vasta
#8

museoloogiliselt on ikka sedasi ,et konserveerimine on igati eelistatum ja ei aeta taga mitte tehaseseisundit, vaid konserveeritakse ka kasutamise käigus tehtud muudatused. Noh vene tehnika tuli tehasest ja läks talveks traktoristi kätte remonti, kus kõik lahti võeti ja uuesti korralikult kinni kruviti ning teadaolevatesse kohtadesse kohe tugevdused peale keevitati ja mõni sõlm ka kohe ümber/tugevamaks ehitati. Vaat sellised masina olemust kajastavad muudatused on museoloogilises mõttes vaja säilitada. Ja Valdo poolt soovitatud metoodika on kindlasti üsna õige. Samas on teatud olukordades eksponeerimiseks vaja ka nö klantspilti, noh kasvõi filimivõteteks jne aga neid ei saa kindlasti lugeda originaalideks, ennem on tegu replikatega, mille küljes on originaalosad.

Rain Rikas
Eesti Maanteemuuseumi peavarahoidja
rain.rikas@mnt.ee
Vasta
#9

Aga mina ikkagi ütlen - jah, kui Novgorodi metsas leiti terve Focke-Wulf 190, millel säilisid kõik originaalsed kirjad ja camo jne 100% (!!!) ning sakslased hakkasid seda nuts-and-bolts restaureerima, puhastasid kõik kuni metallini jne, tehes selle baasil sisuliselt uue FW-190 replica, siis see on lollus.

Kui on aga vanal Volgal kapotialune on täis 50 aastat vana mootoriõli ja pori, mille keskel saab vaevu lugeda vesipildid, siis millegipärast mina väga ei arva et see on kuum...

Samas, minu Dodge WC eelmine omanik, rootslane, taastamise käigus kruvis maha KÕIK omaaegsed rootsikeelsed sildid esipaneelist, ning pani EBAY-s ostetud "originaalsed" inglisekeelsed reprod. On ju rumalus, eks - see auto veetis oma elu sisuliselt rootsis, ning minu silmis see on osa selle ajaloost. Igatahes need sildid on praegu alles, ning nende väärtus on palju suurem kui Hiinas tehtud reproduktsioonidel.


Dodge WC52 1943;   Buick Century Riviera 2D 1955; Volga M21i 1960;   Cadillac Fleetwood Brougham 1967; Jensen Interceptor MK1 1967,  Rover P5B Saloon 1973;   Mercedes 280S W116 1977, Volga GAZ-24 V6 Konela 1976

Autod ja blogi.
Vasta
#10

Jah, aga vaata see FW-190 peab ka põhimõtteliselt igavesti säilima eks. Ma olen ikka aegajalt silma peal hoidnud norrakate JU-88 projektil, mille nad kusagilt fjordist välja kitkusid ja praegu restaureerivad ühes lennundusmuuseumis. Muidugi saaks seda samasugusena säilitada aga nagu näha, siis see kerematerjal kipub oma ühtlasest keskkonnast välja tulles hävinemist alustama. See on aga kurjast muuseumis. Kuidas konserveerida nt. sellist lennukit täies mahus, ilma seda de facto restaureerimata.. ma ei teagi. Raske ülesanne. Selles mõttes me ehk ei saa võrrelda seda praegu siinkohal. Inimese isiklik auto on tema asi ja tema maitse, kui see aga paikneb muuseumis - on tegemist teatavate eeskirjade jms.

Nende originaalsilitde vahetamisega "originaalide" vastu.... ohjahRolleyes
Vasta
#11

[Pilt: FW190russia2146.jpg]

Alumiinium kipub lagunema siis kui seda soola veest välja tõstetakse õhu kätte. Antud FW-190 maandus põllule, ning 60 aastaga kasvas selle ümber põlismets. Aga lennuk oli kuival. Sees kütus, padrunid, serviseraamat, patareid, komandogerat jne jne. Põhimõtteliselt, arvan, et kui aku oleks täidetud, äkki läheks ka tööle.
Nii et mitte midagi sellega pole juhtunud.

See oli ilmselt ainuke originaalvärvides säilinud FW-190 maailmas (Me-109-sid on veel ma tean) ning selle taastamine "uue lennuki konditsioonis" ehk siis sisuliselt, replikana on tõesti patt.

Dodge WC52 1943;   Buick Century Riviera 2D 1955; Volga M21i 1960;   Cadillac Fleetwood Brougham 1967; Jensen Interceptor MK1 1967,  Rover P5B Saloon 1973;   Mercedes 280S W116 1977, Volga GAZ-24 V6 Konela 1976

Autod ja blogi.
Vasta
#12

Krss- elamiseks-sõitmiseks ikka töötav jublakas-koopia külge. Rariteetse osa olen wehrmact pri.ee soovituse järgi kuuma vee peal ujuva parafiini sisse kastnud. Säilib, aega taastamisviisile mõelda ja kõlbab näituse ajaks riiulilt oma kohale kruvida. Too ainulaadne FW- 190 oli küll klaaskupli all vaakumis säilitamist väärt! Sakslastel joonised saadaval, saaksid otsast lõpuni koopia teha ju. Imesid juhtub. Lugesin just Endel Puusepa meenutusi "Trevoznoje nebo", kus hüppasid põlevast pommitajast alla, see maandus omapead, kustus, leiti, vahetati üks mootor ja läks enne käiku kui mehed hospidalist välja said!
Vasta
#13

vabandage väga aga sellise väite peale ma ainult naeran. Kui on kohustus säilitada mingit eset põhimõtteliselt terve igavikku inimeste hüvanguks, siis tuleb käituda vastavalt. ehk kui ese on siiski kahjustatud ja samas seisus on tema edasi hävimine kindel - tuleb midagi ette võtta. See, et optimistid vaatavad pilti ja arvavad, et aku peale, lapiga üle ja taevasse. See on tore küll aga ei toida.
Ma olen piisavalt näinud "ideaalselt säilitatud" esemeid ja kohtunud ka keskmise tavainimese arvamisega ideaalsetest hoiustamistingimustest. Isegi kui see 30-40 aasta lõikes võib-olla töötab (on seni töödanud s.t.) siis kui me hakkame rääkima nt. 500 aastast... Seda peab aga perspektiivis silmas pidama ja kui esemel on oht hävida, siis tuleb seda takistada. Usun jätkuvalt, et sakslased käitusid parimas võimalikus valikus ja ilma lennukile ja selle detailidele tehtud ekspertiisideta ei ole meil siin võimalik midagi erilist arvata.
Kuigi jah, oleks tõesti ääretult tore originaalis säilinud lennukit vaadata, tuleb mõelda ka sellele, et inimesed aastasadu pärast meid soovivad seda ka vaadata. Lihtsalt stabiilsest sisekliimast (olgem ausad näitusesaalis seda hoida on üpris keeruline, eriti kui inimesed ümberringi hulguvad) ei pruugi ka piisata ja juba alanud kahjulikud protsessid kipuvad ikkagi jätkuma. Kuigi võib-olla aeglasemaltRolleyes
Mida inimene oma isikliku varaga teeb, see on tema asi. Mis kuulub aga riigile-rahvale, sealt on teatavad protseduurid ja reglemendid.

aga ksf! krss-i õhupuhastajast kisub juba kaugele
Vasta
#14

Minuarust siin lähevad risti kaks filosoofiat-maailmavaadet, mis mõlemad on mõneti vägivaldselt ühe ja sama "vanatehnika" mütsi all.

Üks on see, kui sa tegeled teaduslikele standarditele vastava muuseumitööga, mille uba on informatsiooni säilitamine - kui säilinud esemes on mingit informatsiooni kasutatud tehniliste lahenduste, tootmistehnoloogiate või hilisemas kasutuses toimunud sündmuste kohta, siis restaureerida ei tohiks sellisel moel, mille tulemusena see informatsioon kaotsi läheb.

Samas nn "musta numbri" autod ei ole selles suhtes ajaloolised esemed, et seal hinnatakse pigem restaureerija käsitööoskusi vanade tootmisvõtete jäljendamisel. Kui keegi võtab näiteks Lada 01 ja selle musta numbri vääriliseks taastab, siis maailmast ei kao ära informatsioon selle kohta, milline üks 01 tehasest tulnuna täpselt oli, vaid ta taotleb pigem tunnustust teiste harrastajate poolt vastavate reeglitega paika pandud kontekstis. Samas inimesi ja maitseid on erinevaid, seega need reeglid ka natuke varieeruvad, seega põhimõtteliselt kui nüüd piisavalt mitu inimest siin teema algatajale õlale patsutab, et värvi üle/jäta samaks, siis on tunnustus olemas ja eesmärk täidetud.

Must number ei ole mingi jumal taevas ja jeesus kristus, vaid lihtsalt ühe suhteliselt väiksearvulise inimeste grupi nägemus kvaliteetsest vanatehnikast. Sama hästi võiks me siin hakata kambaga välja andma "pruuni numbrit" tunnustusena kõige elegantsemalt roostes autodele, ja teha täitsa eraldi reeglid, mille alusel seda hinnata. Või siis karikat kõige elegantsemalt üle kleebitud autole Smile
Vasta
#15

(18-06-2011, 12:32 PM)stihl Kirjutas:  Mis, aga, Eesti mustanumbripoliitikat puutub, siis mulle on jäänud mulje, et see on väga lihtne: kõik peab ilus ja läikiv olema. Ei aeta niiväga tehase originaalasju või -hõngu taga. Uute asjade ostmise paanika (järsku on peaaegu kõike ju raha eest saada!) veel inertsist kehtib...
Kui tehase 40a vanal silumiinist iluvõrel on paar täppi peal, siis musta numbrit ei saa.
Kui ostad uue hiina võre, mis ette ei sobi ja valukvaliteet kriitikat ei kannata, aga seevastu täppe pole, siis sobib.
Sõbral juhtus hiljuti nii...

Siin, järgmises lõigus, võtab sõna inimene, kes on läbi lugenud "musta numbri" kõik materjalid (soovitan teistelgi lugeda, ei võta kaua aega).
Lugu järgmine: aktis on märkuste lahter, kuhu hindajad kirjutavad näiteks kroom säilinud originaalsel kujul, esineb väikeseid vigastusi (isegi punkte ei võta alla kui on õige pinnakate). Siis aga võtab sõna hingepõhjani solvunud omanik, kes ei talu ühtegi märkust ja kas saadab eksperdid joonelt minema, või kroomib kõik üle. Andmata enesele aru, et märkuste lahter on olukorra kirjeldamiseks, mitte koolipoisile märkuste kirjutamiseks ja ülejäänud sõpradele parastamiseks.
Antud filtri kohta kirjutaks komisjon märkuste lahtrisse: värvkate vigastatud, säilinud algupärased kleebised. Kui komisjon otsustab ka punkte maha võtta, siis võtab, oluline on terve sõiduki peale saada kokku vajalik kogus punkte.
Siin üks juhuslikult leitud pilt ühest juhuslikult valitud musta numbriga uunikust, millel on mõned kroomdetailid säilinud väikeste vigastustega ja mõned on kroomitud üle, säilitades arvatavasti tehases kogemata tekkinud deformatsioonid.

Jutuks oleva auto puhul soovitaks ka mina vaadata auto üldist seisundit, et see vigastatud värviga detail ei näeks välja võõrkehana.


Tõnu Piibur
5116265
Vasta
#16

(20-06-2011, 12:31 PM)Väravamehaanik Kirjutas:  Siis aga võtab sõna hingepõhjani solvunud omanik, kes ei talu ühtegi märkust ja kas saadab eksperdid joonelt minema, või kroomib kõik üle. Andmata enesele aru, et märkuste lahter on olukorra kirjeldamiseks, mitte koolipoisile märkuste kirjutamiseks ja ülejäänud sõpradele parastamiseks.

Mis see point Sul on?

- Kas see, et mul pole õigus, et omanik reageeris üle ja see auto oleks musta numbri ka oma "täppidega iluvõrega" saanud...?

Kui nii, siis ma korrigeeriks oma seisukohti ning tänaks õnne, et natukene mõistust on ka Eestimaa ametnikele alles jäänud...
(Sellisel juhul jääb segama jääb ainult küsimus, et miks talle kohe seda ei öeldud ja lasti tal üldse reageerima hakata ning Broki juurde oma võrega tormata...? Sest hiina võre ei ole mitte kellegi jaoks vastuvõetav...)

- Või midagi muud...


Heameelega illustreeriks oma juttu ka lingiga konkreetsele uuele mustanumbri aktile, aga kahjuks ei saa, sest riigiametniku jaoks mingi dokumendi riputamine internetti ei ole mitte ühe päeva (ega ka ühe kuu) töö...Big GrinBig GrinBig Grin

Vasta
#17

See esimene point. Ehk siis Eestis on kummalisel kombel auto samastatav selle omanikuga ja kõike võetakse jube isiklikult. Kõik asjad peavad inimeste silmis olema viimase peal. Arvatakse, et kõik valtsid tuleb lahti lõigata ja kõik siledaks pahteldada. Musta numbri, ega lihtsamas võtmeski vanatehnika kultuuri edendamisel ei ole keegi sellist standardit seadnud.
Ennekõike tuleb tagada originaalijärgne tehnika väärtustamine ja seejärel vaatame, kas pinnakatted vajavad uuendamist, polster asendamist või tehnika remonti.
Tihtilugu on juhtunud nii, et muudes sõlmedes ja tehnilistes nüanssides pole vajalikke punkte kokku saadud ja siis on veel täpiks I peale sattunud rooste täpike silumiini peal.
Loomulikult võib olla, et hindajad on ka üle reageerinud, kuid pragmaatilisemalt lähenedes on kõik vastavas määruses kirjas. Musta numbri hindajad on pigem tehnika tundjad ja nad ei ole saanud piisavalt koolitust klienditeenindaja või psühholoogina ja tundub, et sellele tuleks rohkem rõhku panna.

Tõnu Piibur
5116265
Vasta
#18

Alati antud teemaga meenub kohe SEE
Ülevärvituna ja 1:1-le taastatauna poleks see ikka 100% see mis hetkel.
Vasta
#19

(20-06-2011, 17:11 PM)Väravamehaanik Kirjutas:  Tihtilugu on juhtunud nii, et muudes sõlmedes ja tehnilistes nüanssides pole vajalikke punkte kokku saadud ja siis on veel täpiks I peale sattunud rooste täpike silumiini peal.

Ah siis selles oli hoopis asi.
Huvitav, Kalvo tegemiste puhul see on mulle küll uudis.

Vasta
#20

Samas, ma ütlen nii - kuigi EV musta numbri standart on mõnes mõttes ülearu kõrge, samal ajal, on hea, kui kuskil on olemas latt kuhu püüdelda.

Jah, mõnes mõttes see paneb oma piirangud, aga teiselt poolt, soodustab pingutamist ilusa tulemuse nimel.


Dodge WC52 1943;   Buick Century Riviera 2D 1955; Volga M21i 1960;   Cadillac Fleetwood Brougham 1967; Jensen Interceptor MK1 1967,  Rover P5B Saloon 1973;   Mercedes 280S W116 1977, Volga GAZ-24 V6 Konela 1976

Autod ja blogi.
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 1 külali(st)ne