Vanaauto taastamisel tehasevärvi säilitamine
#21

(29-08-2011, 15:41 PM)zerblat Kirjutas:  Kuna minu laiem küsimus haakus ühe sapaka külge, siis kasutan kohe võimalust enda harimiseks - kust siis ikkagi läheb piir, kui (ja millistel autodel) tasub originaalvärvi hakata säilitama?

Niipalju olen targemaks saanud, et kui on tahtmine sapakal tehasevärvi säilitada, siis peab see sapakas olema Venemaalt hoolikalt otsitud ja luuratud ning võimalikult paljude pässide ülekuulamise tulemusel soetatud SmileSmileSmile.

Kuid kui hüpoteetiliselt säilitamistväärt masin on endal juba olemas (tõsi küll, Eestist pärit ja veidi väiksema läbisõiduga, kui 3000000km) Smile?

No kes Sulle oskab vastata ja kuidas seda piiri üldse mõõta - protsentides, ruutmeetrites või pascalites? Pole minu teada ühtegi määrust ega isegi soovituslikku direktiivi selle kohta.
See piir peaks jooksma igaühe ajupoolkerade vahelt kusagilt läbi, sisetunde küsimus, oma parema äranägemise asi, peaasi et oled enda ja maailmaga rahul. Lisaks nagu mainitud, oleneb ka objektiivsetest asjaoludest - kui subjektiivne kõhutunne ütleb, et hakkan säilitama vana värvi, siis võimalused selleks peavad olemas olema (seesama värv, materiaalsed ressursid jms). (Joome selle terviseks, et meie soovid ja võimalused kokku langeksid!)

Vasta
#22

Lisan veel kord, kui sul on tegu sapakaga (mis pole just kuigi rariteetne sõiduk,tootmisarv ilmselt üle miljoni) siis anna minna nagu süda lustib, sellel autol ei ole väärtust, kui siis vaid personaalne( ntx kui sa oled sündinud selle auto tagasitmel Big Grin ) Siis ei tasu oma peakest vaevata küsimusega kas hakata oma ajusid keberniitima ja originaalvärvi säilitamise ja protsentide ja originaalsusega tegelema.
Kõik on subjektiivne.
Küll aga arvan et üldsus arvab ka et sapikat ei ole mõtet hakata tükiti säilitama ja nikerdama. Lihtsam oleks osta juba selline isend mis on VÄÄRT oma originaalsuses ja muudes asjaoludes( ntx putinile kuuluv restaureeritud sapikas ,selllel on ka oma väärtus kuigi auto on sama nagu enamik)

Miks sa juba pilte ülesse ei pane millest käib jutt, eks siis teadjamad originaaliihalejad teavad sind nõustada, hetkel on nagu see patsient kes kardab artsile oma tõbe näidata aga kurta ja uurida tahaks hirmasti.
Näita ette ja eks siis auväärt automoto mölalõugade komisjon annab oma hinnangu, vahet pole kas hävitava või kiitva. Wink
EDU!

http://www.motoristiklubi.eu  : pidevas sisu lisamises tegemistest.
Auto on vaid tagaveoline, ülejäänud on ostukärud!
Vasta
#23

Iga masin väärib taastamist on see Zapik või Ford-T.Värvimise kota niipalju et vahest ei saagi ja ei oska nii halvasti värvida kui on tehases värvitud.Mul üks 1988 a motikas millel esiporilaud on värvitud nagu tolmuimejaga,värv on peale pritsitud mitte pihustatud aga tehase töö.
Ma ei poolda ka üle taastamist,masin ei tohiks olla ka oluliselt ilusam kui tehaset tulnud kõik oleneb milleks taastada tahetakse kas niisama poosetamiseks või originaali taastamiseks ja näitustel,üritustel sõitmiseks või isegi musta numri vääriliseks.
Vasta
#24

(29-08-2011, 17:20 PM)kass Kirjutas:  
(29-08-2011, 15:41 PM)zerblat Kirjutas:  Kuna minu laiem küsimus haakus ühe sapaka külge, siis kasutan kohe võimalust enda harimiseks - kust siis ikkagi läheb piir, kui (ja millistel autodel) tasub originaalvärvi hakata säilitama?

Niipalju olen targemaks saanud, et kui on tahtmine sapakal tehasevärvi säilitada, siis peab see sapakas olema Venemaalt hoolikalt otsitud ja luuratud ning võimalikult paljude pässide ülekuulamise tulemusel soetatud SmileSmileSmile.

Kuid kui hüpoteetiliselt säilitamistväärt masin on endal juba olemas (tõsi küll, Eestist pärit ja veidi väiksema läbisõiduga, kui 3000000km) Smile?

No kes Sulle oskab vastata ja kuidas seda piiri üldse mõõta - protsentides, ruutmeetrites või pascalites? Pole minu teada ühtegi määrust ega isegi soovituslikku direktiivi selle kohta.
See piir peaks jooksma igaühe ajupoolkerade vahelt kusagilt läbi, sisetunde küsimus, oma parema äranägemise asi, peaasi et oled enda ja maailmaga rahul. Lisaks nagu mainitud, oleneb ka objektiivsetest asjaoludest - kui subjektiivne kõhutunne ütleb, et hakkan säilitama vana värvi, siis võimalused selleks peavad olemas olema (seesama värv, materiaalsed ressursid jms). (Joome selle terviseks, et meie soovid ja võimalused kokku langeksid!)

No minu seekordne küsimus oli põhjustatud väitest, et sapakat pole mõtet muul juhul säilitada/taastada, kui vaid siis, kui see Putinile on kuulunud. Kuna väide oli kategooriline, siis hakkasin huvi tundma, millel see põhineb...

(29-08-2011, 18:01 PM)ryblik1 Kirjutas:  Küll aga arvan et üldsus arvab ka et sapikat ei ole mõtet hakata tükiti säilitama ja nikerdama. Lihtsam oleks osta juba selline isend mis on VÄÄRT oma originaalsuses ja muudes asjaoludes( ntx putinile kuuluv restaureeritud sapikas ,selllel on ka oma väärtus kuigi auto on sama nagu enamik)

Mis auto tuleks siis taastamiseks osta, et üldsus selle heaks kiidaks Wink?



(29-08-2011, 18:01 PM)ryblik1 Kirjutas:  Lisan veel kord, kui sul on tegu sapakaga (mis pole just kuigi rariteetne sõiduk,tootmisarv ilmselt üle miljoni) siis anna minna nagu süda lustib, sellel autol ei ole väärtust, kui siis vaid personaalne( ntx kui sa oled sündinud selle auto tagasitmel Big Grin ) Siis ei tasu oma peakest vaevata küsimusega kas hakata oma ajusid keberniitima ja originaalvärvi säilitamise ja protsentide ja originaalsusega tegelema.

Samas pole GAZ 69 ju ka teab-mis rariteetne sõiduk (tootmisarvult), samas selle taastamist kiidetakse heaks (vähemalt on mulle selline mulje jäänud) - millest ikkagi selline vahe?

Sapakal on vähemalt pedagoogiline väärtus - et ärge järgi tehke Smile

Vasta
#25

Mis auto tuleks siis taastamiseks osta, et üldsus selle heaks kiidaks

Kas sa teed seda autot endale või üldsusele!Üks asi ei saa kunagi meeldida kõigile.Kui hakkad elama teiste järgi ,põled kiirelt läbi.Nõuandeid on kasulik kuulata ,aga mitte kõiki kullana võtta.
Ülevärvida jõuad alati ,aga katsu sa vana uue alt taastada!
Anna tööle pihta!

vanaraud ja " vana raud " ei ole päris samad.....
Vasta
#26

(30-08-2011, 12:10 PM)jurka Kirjutas:  Mis auto tuleks siis taastamiseks osta, et üldsus selle heaks kiidaks

Kas sa teed seda autot endale või üldsusele!Üks asi ei saa kunagi meeldida kõigile.Kui hakkad elama teiste järgi ,põled kiirelt läbi.Nõuandeid on kasulik kuulata ,aga mitte kõiki kullana võtta.
Ülevärvida jõuad alati ,aga katsu sa vana uue alt taastada!
Anna tööle pihta!

Tänud julgustuse eest! olen oma mõtetega täpselt samale seisukohale jõudnud..
Lihtsalt enda enda silmaringi avardamiseks tahtsin teada, miks head soovitajad just selliseid soovitusi jagavad Smile (n.ö. eraldada kulda muust).

Parimat,
Vasta
#27

Tere.
Minu meelest inimene peaks tegelema hobina ikka nende asjadega mis talle endale meeldivad,pakuvad rõõmu/rahuldust,jõud-jäks ülekäib ja lõpuks ka et ikka rahakott välja kannataks.
Kõigil ei ole nii palju kannatust,viitsimist,närvi,püsivust,aega ja tahtmist,et auto musta numbri vääriliselt taastada ja muidugi finantsist rääkimata.
See mida teised arvavad on hobiga tegeledes kül viimane asi mida tähele panna ja ennast sellest murjendada lasta.
Olgu selleks tikutopsi etiketid,õllepudeli korgid,Sapaksd,Tsaikad,C klassi mersud,liini bussid,trammid,tankid,lennukid,laevad või minugi pärast lihtsalt mälupildid kaunist loodusest või pidudest.
Hobi on hobi ja see muudab inimese vabaaega kvaliteetsemaks.
Kui käed sügelevad ja huvi on siis taasta Sapikas originaali nii värvilt,sisult kui tehnika poolepealt.
Kui oskusi,viitsimist,vaba aega,töö ruume ja oma tegemise lusti jne. ei ole siis tasub muidugi otsida võimalikult heas konditsioonis aparaat ja siis seda nautida.
Peaasi,et endal asjavastu huvi on.
Tervitustega Allan.

Tel. +372 56477273. e-mail. metall73@hot.ee
Vasta
#28

Vana värvi tükati säilitamine-parandamine on palju kulukam, keerukam ja aeganõudvam kui uuesti tegemine. Nagunii jääb see (mingil määral) näha ning eeltööd on võrratult keerukamad, kui tuleb teha laiguti.

Ma olen jalgratastel seda teinud reeglina seepärast, et seal on masslevinud värvile kantud ilutriibud, embleemid jm selline, millede kaotamine oleks korvamatu kahi, kui need vähegi säilinud on. Autodel tavaliselt selliseid asju ei olnud, mistõttu on palju kergema südamega võimalik otsustada täieliku uuendamise kasuks, kui vana on ikka roostesegune, kriibitud või koguni plekk mõlkis. Ka neil jalgratastel, kus värvikaunistusi pole säilitataval kujul oluliselt alles, olen üsna kergelt läinud kõige uuendamise teed.

Üldse on see tundeasi, mida mis mahus ja kuidas taastada-säilitada. Soovitan kõigile käia ära Berliinis Muuseumisaarel asuvas Uues ja Vanas Muuseumis ja juurelda sealsete 19. sajandi neoklassitsistlike ehitiste taastamiskontseptsioonide üle - Vanas Muuseumis on mitmete esindusruumide kaunistused peale sõjapurustusi taastatud, Uues Muuseumis aga kõik säilinud detailid välja puhastatud ning ülejäänud jäetud viimistlemata. Vaid see nurgasaal, kuhu on Nofretete büst välja pandud (st mis on omal ajal tema jaoks ehitatud), on senisest rohkem näinud ka taastaja kätt. Minu meelest oleks mõistlik kunstiväärtuslike ehitiste restaureerimistavasid tuua senisest rohkem üle ka tehnikamälestiste peale.

Valdo

Eesti Jalgrattamuuseumi  looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 170 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9.
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 1 külali(st)ne