[pen.skar]

Sellise munaga lugu järgmine: kunagi tuli viljakuivatisse teha siibri avamiseks pikk varras ja otsa keevitasime paremaks käeshoidmiseks suurema laagrikuuli. Taagepera mees Hans protesteeris- tema sellist ei saa pihku võtta, tehke midagi muud. Põhjus- mees oli sõja lõpus mobiliseeritud ja 45-dal saadeti Kuramaale "õigeid" laipu ühishauda koguma. Norm oli alul 13, hiljem 11 kadunukest päevas kohale tuua(iga tooja kohta!). Jagati neile S kujulised raudvarvad, mille ühte otsa oli raudkuul keevitatud. Teine "S" ots käis omal üle õla. Ja selle kuuli torkasid langenud kangelase silmaauku... Olgu ta või su parim sõber olnud, nüüd haises ta võikalt. Oli ka väga kalke mehi (rahvust ei tulnud meelde küsida), kes nähes mõne jalas häid saapaid, võtsid jalad põlvest saati maha ja õhtul urgitsesid saapad tühjaks(surnu paistetab üles, võimatu kätte saada). Müüdi kuskile.
Kui vedamine pikaks läks, võeti lähemalt langenud sakslane, riided ümbert ja läks ikka kirja. Eks hiljem saksa sõjavangid korjasid-matsid omi ja mitteomi ka ühte...