Liivaprits vs keemia vs mehaaniline.
#1

Mida siis rahvas eelistab suurte ning mitte väga õhukeste pindalate puhtaks tegemisel - kas liivapritsi, keemiliste puhastust või siis mehaanika?

Nimelt, seisab mul ees Dodge ülevärvimine, ilmselt, suurte paneelidega probleemi pole, saab viia liivapritsi. Mida aga teha kõikide väiksemate detailidega, kõik need kronsad, tulevõred jne.

Erilist roostet pole, küll on aga miljon kihti vana värvi peal...nii et tahaks ikkagi metallini puhastada...

Dodge WC52 1943;   Buick Century Riviera 2D 1955; Volga M21i 1960;   Cadillac Fleetwood Brougham 1967; Jensen Interceptor MK1 1967,  Rover P5B Saloon 1973;   Mercedes 280S W116 1977, Volga GAZ-24 V6 Konela 1976

Autod ja blogi.
Vasta
#2

Olen isegi mõtteid sellel teemal mõlgutanud, esialgu ainult teoreetikuna.

Ma arvan seda, et mehaaniline variant on eriti just väiksemate detailide puhul välistatud. Mehaanilise all pean mina silmas relakat ja harja-/lihv-/värvieemaldusketast. Sellega on ju keeruline väikestesse õnarustesse ligi saada ning on väheusutav, et keegi käsifreesiga oma sajalt ja ühelt kronsalt või muult pudinalt värvi maha hakkab hõõruma.

Aga vot kas keemia või liivaprits? Siin tahaks minagi kuulda targemate arvamust.
Vasta
#3

Keemia on üsna mõttetu - võtab kergelt maha vaid ühekomponentse värvi ja roosteniidistik on tavaliselt ikka all. Nurgataguseid on nagunii halb kraapida. Sama teema mehaanilise (harja vms.)töötlusega. Värvieemaldust võiks siiski proovida siledamate plekkide peal, on liivaga vähem laskmist ja ohtu et lainesse läheb. Isiklikult kasutakse õrnemate detailide puhul klaaskuulipritsi. Vanatehnika.ee foorumis reklaamis keegi ka soodapritsiteenuseid, kuidas too töötab ei tea.
Vasta
#4

(20-10-2011, 23:15 PM)sander65 Kirjutas:  Keemia on üsna mõttetu - võtab kergelt maha vaid ühekomponentse värvi ja roosteniidistik on tavaliselt ikka all. Nurgataguseid on nagunii halb kraapida. Sama teema mehaanilise (harja vms.)töötlusega. Värvieemaldust võiks siiski proovida siledamate plekkide peal, on liivaga vähem laskmist ja ohtu et lainesse läheb. Isiklikult kasutakse õrnemate detailide puhul klaaskuulipritsi. Vanatehnika.ee foorumis reklaamis keegi ka soodapritsiteenuseid, kuidas too töötab ei tea.

võin kinnitada, et rahaliselt klaaskuuliprits=enesetapp


Dodge WC52 1943;   Buick Century Riviera 2D 1955; Volga M21i 1960;   Cadillac Fleetwood Brougham 1967; Jensen Interceptor MK1 1967,  Rover P5B Saloon 1973;   Mercedes 280S W116 1977, Volga GAZ-24 V6 Konela 1976

Autod ja blogi.
Vasta
#5

No asi on juba ammu selgeks tehtud ja järgi proovitud. On mitmeid võimalusi. Kuid keemiast tuleks siis ikkagi veidi eemale hoida. Liivaprits on asendamatu. Kuid iga asja jaoks siis ikkagi õige prits..... Ka haavliprits sobib,kuid sellega ei tasu siis liiale minna. Täksib metalli ikka liiga karvaseks.
Liivapritse on ka mitmes mõõdus. Ei ole mõtet pleki kallale sellise pritsiga minna,mida mees vaevalt peos suudab hoida....ja hetkega ruumi tolmu täis ajab. Plekki tuleb lasta ikka lahjema pritsiga. Mille düüs võiks olla 3,5- 10 mm. Olen lasknud selle 3,5-5 mm. düüsiga ja see ei lõhu niipalju plekki. Samuti väiksemate asjade puhastamisel sobib väiksem prits.
Peale liivapritsi,kui ka enne laskmist saab asju mehaaniliselt töödelda. Vana värvi maha kaapida,trelli otsas oleva terasharjarulliga puhastada jne. Klaaskuulipritsi pole kasutanud,kuna pole veel vaja läinud. Sellega saab siis heasti alumiiniumist ja teistest pehmematest metallidest asju puhastada.
Olen kasutanud ka haavlipritsi teenust. Muidu võib rahule jääda,kuid see jäägu ikka suuremate asjade puhastamiseks nagu raske raud.
Las targemad räägivad edasi....
Vasta
#6

Eks ta keeruline teema ole. No kui keemia all mõelda poes müüdavaid värvieemaldusvahendeid, siis need kõlbavad vist ainult värvitud mööblile. Meil on kasutatud ikka mehhaanilist puhastust, liivaprits või veel väiksemate puhul harjadega (drell, rellakas, minifrees) ja seejärel roosteeemalduseks metalli seest elektrolüüs, ultrahelivann, happevann järjestikku. Kui on tegu laiguti suht hästi säilinud värvkattega, siis elektrolüüüsivannis see maha ei tule ...

Suuri raske raua pindu aga ei mahuta peale liivapritsi jälle vanni, aitab vaid happega pintseldamine, teised protsessid jäävad ära ja seda on vähevõitu, mingi roosteuss jääb ikka metalli pooridesse.

P.S. aga äkki on olemas ka mingit sobivat keemiat, mis nt ML maha võtab - andke teada!

Rain Rikas
Eesti Maanteemuuseumi peavarahoidja
rain.rikas@mnt.ee
Vasta
#7

Mis siin mõelda. Keemia võtab vaid värvi maha. Reeglina vaid esimese kihi. Mehaaniline töötlus ja prits eemaldavad lisaks värvile ühe hooga ka rooste Smile
Vasta
#8

"trelli otsas oleva terasharjarulliga puhastada"
Millises sajandis Sina elad?Smile
Ma ei usu, et keegi sellist perverssust kasutab, olen ise teinud ja see on tõesti väga ebaefektiivne.


Põhitöörist oleks siiski relakas, praegu on niipalju erinevaid harju/kettaid/pabereid, praktiliselt kõik saab ära teha üsna hea kvaliteediga.

Teised variandid jäävad ikka sekundarseteks -- liivaprits näiteks väga raskesti ligipääsetavad/suured/vastutusrikkad kohad, sügav kihiline rooste.

Keemia -- suured pinnad, vähevastutusrikkad kohad, korrosioonile vähealluvad detailid "konserveerimiseks".

Seega iga asja jaoks optimaalne variant.
Vasta
#9

[quote='jurkman' pid='270522' dateline='1319175822']
"trelli otsas oleva terasharjarulliga puhastada"
Millises sajandis Sina elad?Smile
Ma ei usu, et keegi sellist perverssust kasutab, olen ise teinud ja see on tõesti väga ebaefektiivne.

No vat elame siin Sinuga kõik koos sellel sajandil ja tegeleme vana sitaga,selleasemel et poest uus asi osta ja sõita....Big Grin

Vasta
#10

Ise kasutasin valuvelgede puhastamiseks ehituse ABC-st ostetud värvieemaldus-vahendit. Esimesena proovisin soome päritolu keemiat, mis töötas 5 palli skaalal effektiivsusega 3+. Leedu päritolu keemia oli pisut odavam, kuid efektiivsem- ma arvan, et selline tugev 4.

Alustuseks oli säärane velg:
[Pilt: 197350813d4d7a_l.jpg]

Kandsin peale säärast soome päritolu vahendit (leedu omast pilti ei teinud):
[Pilt: 1973508743ca69_m.jpg]

Mille peale värv üles kobrutas kenasti:
[Pilt: 19735089b720f5_l.jpg]
Ja tuli maha:
[Pilt: 19735091c6db13_l.jpg]
Kordasin protsessi veelkorra ja sain säärase velje:
[Pilt: 19735095cfbab2_l.jpg]

Velgedel tumedamad alad on oksüdeerunud alumiinium. Selle ja viimaste pisemategi värvikübemete eemaldamiseks kasutasin drelli otsa käivaid kõigekõigeodavamid traatharju. à 3€ eest saada erineva suuruse ja kujuga traatharju on minumeelest suht okei. Ja praktiliselt kõiki läks tarvis ka, kuna veljel avausi ja ääri ja nurgataguseid jagus.
Lõppeks sai selline velg:
[Pilt: 1973510105c51f_l.jpg]

Kruntisin, värvisin ja lakkisin Motipi aerosooliga ära ja siiani on vastu pidanud. (Kui välja jätta tähesõidul saadud täkked)
[Pilt: 197351371d6af5_l.jpg]

Kulu oli kokku ca 15€, kuid aega nelja velje peale ca 13h. Tehke omad järeldused- kui mõistlikult odav või kui mõistlikult ajamahukas selline tegevus on. Pritsi ma ei kasutanud lihtsalt selle pärast, et tahtsingi keemiat katsetada- kui oleks nässu läinud, oleks saanud pritsiga puhtaks lasta ja kui oleks midagi söövitama hakanud, siis oli nendele velgedele niikuinii juba oksiid liiga teinud.
Vasta
#11

Ise olen kasutanud mingisugust mootori tihendi eemaldajat, mis on aerosoolis. Ühest purgist sai ühe sapika külje üle tehtud. Tõmbas värvi kobrutama ilust- originaal värv oli. Ja siis ajasin pahtlilabidaga värvi maha, mõnedkohad olid natuke kõvemini need ajasin traatharjaga(rellaka otsas) maha. Roostesed kohad ajasin kõvasti traatharjaga üle siis panin rooste muundurit ja veel korra üle rellakaga, Lõpuks sai plekk ilus puhas ka nö rooste poolt tekitatud lohkudes vms. Masin 3 aastat ilma värvita olnud ainult rooste muunduriga töödeldud plekkiga ja rebaseks pole veel tõmmanud. See suvi tuleb üle värvidaSmile
Vasta
#12

(21-10-2011, 13:09 PM)kaarelsi Kirjutas:  Kulu oli kokku ca 15€, kuid aega nelja velje peale ca 13h. Tehke omad järeldused- kui mõistlikult odav või kui mõistlikult ajamahukas selline tegevus on. Pritsi ma ei kasutanud lihtsalt selle pärast, et tahtsingi keemiat katsetada- kui oleks nässu läinud, oleks saanud pritsiga puhtaks lasta ja kui oleks midagi söövitama hakanud, siis oli nendele velgedele niikuinii juba oksiid liiga teinud.

...materjalid 15, ajakulu 13t. Ehk siis kui võtta tööhinnaks 20 eur/t, tuleb kokku ca 300 EUR. Plus siis värv, eksole? Ma ütleksin et pole isegi väga odav, võrreldes klaaskuulipritsiga.

Dodge WC52 1943;   Buick Century Riviera 2D 1955; Volga M21i 1960;   Cadillac Fleetwood Brougham 1967; Jensen Interceptor MK1 1967,  Rover P5B Saloon 1973;   Mercedes 280S W116 1977, Volga GAZ-24 V6 Konela 1976

Autod ja blogi.
Vasta
#13

(21-10-2011, 16:50 PM)denis23 Kirjutas:  ...materjalid 15, ajakulu 13t. Ehk siis kui võtta tööhinnaks 20 eur/t, tuleb kokku ca 300 EUR. Plus siis värv, eksole? Ma ütleksin et pole isegi väga odav, võrreldes klaaskuulipritsiga.

See see hobiautondusega tegelemise eeldus ongi- sul on tarvis mingil määral raha ja mingil määral aega. Kui sul on palju raha, siis aega ei pruugi nii palju vaja minna. Kui sul on aega palju, siis ei pruugi raha nii palju kuluda.
Mina otsustasin seekord muundada oma aja kulutamata jäänud rahaks. Samas ega ma rohkem aega poleks ka raatsinud sellesse investeerida- sai üsna selgeks, et säärane velgede puhastamine on aja mõistes ebarentaabel, kuid rahaliste väljaminekute koha pealt siiski piisavalt meelitav.

Lisaks ütleksin, et sobib nt pindadele, kuhu ei ei tahaks pritsiga kallale minna ja kuhu kettaga ei pääse. See keemia ronib igalepoole vahele ja saad värvikihi vähese vaevaga ära nokkida. Samuti minumeelest väga inimlik lahendus suurte pindade värvist koorimiseks (nt keredetailide puhastamine nn tehase või transpordikrundist). Pärast tuleb pinnad korralikult veega puhtaks pesta ja elu saab päris ilus olema. Muidugi pärast roostesurmaga katmist ja lootmist, et ega see keemia kuhugi sellistesse kohtadesse ei sattunud, kuhu ta poleks pidanud sattuma.
Vasta
#14

(21-10-2011, 17:12 PM)kaarelsi Kirjutas:  See see hobiautondusega tegelemise eeldus ongi- sul on tarvis mingil määral raha ja mingil määral aega.

Kui Sa restaureerid endale, mitte müügiks, siis reeglina restaureerimiseks kuluvat aega ei loeta (kui just ei ole hädavajalik sõiduk mingiks kindlaks ajaks valmis saada).

Võrdluseks - kui inimese hobiks on nt keegli mängimine, mägironimine, eksootilistes maades reisimine jms, siis on kogu aeg, mis sellele on kulutatud, puhas rõõm. Kui hobiks on aga vanatehnika, siis on puhas rõõm kogu aeg, mis on kulunud vanasõidukite restaureerimisele. Mina oma ca 60-65 senirestaureeritud ja-korrastatud jalgratastele kulunud aega olen küll niiviisi hinnanud Smile


Valdo

Eesti Jalgrattamuuseumi  üks loojaid ja eestvedajaid
Tutvustame jalgratta ajalugu Eestis, väljas on üle 120 ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9, oleme avatud R, L, P 11-18







Vasta
#15

Mul jälle eluvaim sees ja 52 a. Pobi garaazi aetud. Ostsin lahtivõetud isendi, millel keretööd tehtud, kuid siis paari aasta eest keegi üle-eelmine omanik kere haljaks nühkinud ning seejärel õues katusealuses hoitud, rebane.
Võtan selle kirme maha värvieemaldusketta ja relakaga. Seejärel roostemuundur peale. Paar päeva hiljem kergelt lihvijaga üle ja happekrunt peale.
Liivapritsist hoian eemale. Oma eelmise Pobi projekti lasin sõelapõhjaks Männikul teha. Liivapritsi saab ainult auto raame viia, mitte aga kereplekke, isegi mitte Pobi ülipakse.
Värvieemalduse kemikaal on tõhus vahend. Ainuke puudus, et võtab ühe kihi korraga. Aega ja kannatust on vaja. Et tänased kemikaalid on vee baasil, siis võiks kile peale panna, et vesi ära ei hingaks ja ikka värvi lahustaks. Pahtlilabidas ja traathari abiks.
Lihtsalt minu arvamus. Kui valmis saan, ehk siis targutan uuesti.
Vasta
#16

(21-10-2011, 17:42 PM)AinP Kirjutas:  .............Oma eelmise Pobi projekti lasin sõelapõhjaks Männikul teha. ...............

Järelikult see eelmine Pobi oligi sõelapõhjaks roostetanud Big Grin

igasuguse keemia ja roostesurmaga roostet välja ei võta - sellega võib ainult iseennast ja roostes plekki petta........Roostet saab ainult mehhaaniliselt eemaldada, et sellest ka mingit kasu oleks. Selleks on siis ikkagi liiva (haavli, klaasi, jne) prits. Keemia sobib värvi (samuti keemia Big Grin) eemaldamiseks väga hästi.

Vasta
#17

(21-10-2011, 23:04 PM)anonymus Kirjutas:  ... igasuguse keemia ja roostesurmaga roostet välja ei võta - sellega võib ainult iseennast ja roostes plekki petta........Roostet saab ainult mehhaaniliselt eemaldada, et sellest ka mingit kasu oleks....
Vaidlen kategooriliselt vastu - mehhaaniliselt saab eemaldada vaid paksu pindmise rooste, metalli pooridesse jääb rooste läikiva pinna alla, mehhaanilise töötlusega roostesed poorid otsast kaetakse õhukese metallikihiga ja pärast hakkab roosteuss värvi all vaikselt edasi tegutsema. Keemiline töötlemine aitab tungida pooridesse, meie kasutame 3-etapilist töötlust: seebikivilahuses elektrolüüs, fosforhappevann ja ultrahelivann.

Kes vaielda tahab siis meie restauraator võib teha demonstratsioonesinemise: roostest mehhaaniliselt läikima puhastatud rauajupp ultrahelivanni ja siis vaatame, kui palju sealt veel sodi eraldub Big Grin

Samas suurte pindade ja paksu rooste puhul on liivaprits eeltööks hea, järgneks happetöötlus. Paksu roostet algusest peale happega eemaldada on väga aeganõudev, üle tuleb pintseldada kordi ja kordi ning töö on ka mürgine.

Rain Rikas
Eesti Maanteemuuseumi peavarahoidja
rain.rikas@mnt.ee
Vasta
#18

Tore oleks teada,mis juhtub peale ultrahelivanni?
Muuseumimeestega raske vaielda....Rolleyes
Vasta
#19

Eks igaühel on oma kogemus ja oma tarkus.

Keemiast niipalju, et roostesurm ja rooste muundur on kaks eri asja. Rooste muundur on tegelikult fosforhape ja reageerides rauametalli oksiidiga moodustub fosforhappe sool, mis lõpetab raua reageerimise hapnikuga. Värvuselt on metall peale fosforhappega töötlemist tumehall, mitte enam rebasekarva. Ka kahekomponentne happekruntvärv on fosforhappe baasil.

Oma eragaraazides on raske ja kulukas mitut vanni pidada, kuigi see vannitamine ja pesemine on metalli seisukohalt kõige tervislikum.

Agressiivne mehaaniline töötlus on paksu roostekihi eemaldamiseks. Aga selle liivapritsi ja lihvimise poolt rikutud metalli struktuur tuleb ikkagi keemiliselt maha rahustada.
Vasta
#20

(22-10-2011, 10:00 AM)TALUPOEG TALUJA Kirjutas:  Tore oleks teada,mis juhtub peale ultrahelivanni?
Muuseumimeestega raske vaielda....Rolleyes
Lepi aeg kokku ja tule vaatama ...
Tegelikult ultraheli võdistab metalli pooridest selle nähtamatu roostesodi välja ja mitte vähe, aga peale ultrahelivanni läheb rauatükk veel vanni, nimelt atsetoonivanni - selleks et välgukiirusel ära kuivatada, viia välja vesi metalli pooridest. Siis ei algu uus korrosiooniprotsess pihta. Aga nagu öeldud, pole juba materjalide pärast see mitte odav lõbu.


Rain Rikas
Eesti Maanteemuuseumi peavarahoidja
rain.rikas@mnt.ee
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 1 külali(st)ne