[praud]

Tere,

Mõtlesin, et panen teemaks oma Riga-5 taastamise, millel on ka oma mõte, selleni jõuame aga natuke hiljem
Tegemist on 1968 aasta mudeliga, mille sain kunagi ammu poiskesena ilma mootorita, mistõttu on seal vahel poest toona uuena ostetud D8E mootor. D5 mootoreid on mul mitmeid, võibolla kunagi panen ka õige mootori aiste vahele. Viimane polnud taastamise juures eesmärk omaette, eesmärk oli asjandus taastada selliseks, nagu ta mul kunagi oli. Teine eesmärk oli muidugi vedelenud kola kokku ka ükskord panna, sest paraku juppidena laiali olev asi võtab kordades rohkem ruumi ja lisaks paneb mälu proovile, kus kõik detailid asuda võiks ja kuda need omavahel kokku käivad. Niisiis paari nädala jagu õhtuid ja valmis ta sai.
Aga nüüd teema sisuni, minu jaoks vähemalt Kogu selle projekti juures on puudu leegitoru summuti jaoks, et saaks hääled sisse ajada ja teema lõpetatuks lugeda. Tore oleks leida toru, mis ei vaja erilist ümbertöötlemist ja sobiks kohe kasutada. Võib olla ka koos summutiga. Tegu on siis kaarja leegiotruga, mille otsa kinnitub u. 30cm pikkune ja ca 6cm läbimõõdus must sigarikujuline summuti. Leegitoru mõlemas otsas on kinnitusmutrid.

Kirjutaga või joonistaga või helistage. Pakkumised on oodatud ja tänud tulevad juba ette ära

Priit
5083930

[peeterpaul]

Tagaratta kodarad on millised?

[praud]

Tagaratta kodarad on millised?

Tagaratta kodarad on samad mis esiratta kodarad, sest rummud-pöiad on ju samad, on originaalid ja taastatud-tsingitud. Ning pigem on nad kahemillised kui millised

[peeterpaul]

Osa err viisi (oldmopedi andmeil) on tagant jämeda kodaraga, sellepärast küsisin

[praud]

Osa err viisi (oldmopedi andmeil) on tagant jämeda kodaraga, sellepärast küsisin

Vat seda ei oska kommenteerida. Mul on kokku 3 erinevat Riga-5 raami, millest sentimentaalse väärtusega isend sai korda tehtud, ja neil kõigil on sarnased kodarad nii ees kui taga. Raamid on kõik erinevad, paagikinnitused, esihargi piirajad, laagrite asetused rummudes, keskjooksud jms. Aga eks tolleaegne koostamine käiski ilmselt detailidest, mida parasjagu käepärast oli ja erinevaid kombinatsioone seetõttu palju, mida originaalseks võib pidada. Selle juurde muidugi aastakäikudest tulenenud lahenduslikud erinevused. Kui tehaseraamatuidki vaadata (mitte ainult Riga-5 puhul), siis ega need oma sisukuselt palju ei erine tänapäeva universaalsetest pesumasina kasutusjuhenditest - mingi osa koosteinfot klapib, pildid on eksitavad ja küsimusi tekitavad jne. Eks see ole kõik teada ja tuntud jutt neile, kes midagi vene tehnikast on taastanud. Oma Riga-5 puhul ma tean, et kõik detailid, mis tal ammustel aegades küljes olid, on seal ka siiani, sest ma ei olnud eriline lammutaja ja tuunija tüüp. Pigem oli tähtis, et kõik toimiks ja asi võimalikult eduliselt edasi lendaks.

[kass]

Esimesed Riga 5 - ed olid vist "Riga - 2 tüüpi (Gauja) tagarummuga, sealt ka vastavalt "peenikesed" kodarad.

[praud]

Esitletud masina puhul tegu juba peaaegu "kolmemilliste" kodaratega.
Minu supleriloks näitas 2,7-2,8 mm ja keere lausa karv üle M3-e peale rullitud, niplis puhas M3.
Nii, et omanikul jälle mill nagu maast leitud.

1 mill pakuti, 3 sain, mina olen selle 2%-ndiga vahelt igati rahul
Kui nüüd veel leegitoru ka kuskilt saaks.

[praud]

Upitan teemat ühe pildiga, mis vajalikust leegitorust paremat aimu annab.
   

[praud]

Niisiis. Kuna leegitorule on tulnud massiliselt pakkumisi, aga ma lihtsalt ei suutnud valida, siis tuli see toru ajutiselt ise teha. Veidi roostevaba toru, keevisliitmist, valtsimist ja poleerimist ning tulemusega võib enam-vähem rahule jääda. Pöörderaadiust muidugi ei saa kommenteerida.
       
Selle tulemusel sai nüüd vähemasti proovida massinat käima Ja ta käivitus veerandist pedaalipöördest. Selle mootoriga pole huvitaval kombel kunagi mingeid tõrkeid esinenud. Süüdet on ehk kontrollitud ja ükskord päris alguses jooksis väntvõlli hammasratas otsast lahti, aga see on ka kõik.
Ja siis märkasin seda, et esiratta rumm on valetpidi - keegi kaasfoorumlastest ei teinud ka piiksugi Piduritrummel peab avanema vasakule, mitte paremale, nagu mul kogemata valesti on kokku saanud. Aga see pole probleem ümber vahetada.

---

Ja veel. Kuna see teema on kuidagi tagurpidi arenenud, siis lisan võrdlusmomendi mõttes mõned fotod ajast, kui seda Riga-5-e sai lahti võtma hakatud.

[praud]

Tore töö, nagu ma juba ennist ütlesin.
Tahtmata norida, või kedagi isiklikult solvata, nokiks siiski keelekasutuse suhtes natuke.
Tekstis kriibib pisut hinge sõna "taastamine".
Peaks see ju tähendama mingi juba olnud olukorra taaskordamist.
Konkreetse masina puhul jääb selgusetuks taastepunkt. Ei ole ta sellisena tehasest väljunud ega ka taastamiseelsetel piltidel pole lõpptulemusega suurt ühist.
Ise nimetaksin asja korrastamiseks.

Mitte midagi isiklikku.

Ma tänan muidugi heade sõnade eest. Tore, kui meeldib. Mulle meeldivad ka Teie tegemised, olen neid siin ja seal jälginud. Ütlemata produktiivne ja detailne olete.
Keelekasutusest. Nagu kõik siin ilmas on suhteline, nii on ka sõnal „taastamine“ peale olnud olukorda taasviimist ka kaks teist tähendust. Nimelt „uuesti üles ehitama“ ja ka „uuendama“. Nii on ka minu töö antud isendi uuesti üles ehitamine kui ka mitteoriginaalse algolukorra uuendamine (rohkem siiski originaali suunas). Kui nüüd seda sõna tõlgendada sellisest kriipivast ja kitsast vaatevinklist, siis ma arvan, et mitte ühegi sõiduki puhul ei saaks sõna „taastamine“ kasutada, sest lõpuks on ikka mõni polt või mutter mitte tehasekonditsioonile vastav ja seega pole see originaalolukorra taaskordamine (rääkimata soetamiskonditsioonist). Ka musta numbri väärilised sõidukid on enamus 90%+kopikad peale taastamisastmes. Siit edasi tuletades kallis kaasfoorumlane võiks Te pigem hinnata mu tööd taastamisastme protsendiga, mis oleks igati tolerantsem ja kõik kommentaarid selles osas huvitaksid mind tõsiselt rohkem kui eesti õigekeelsuse temaatikas diskuteerida. Siin ei ole ka midagi isiklikku, mitte grammigi. Eks ma tean ju ka, et Riga-5-l polnud sellist mootorit ja elektrisüsteemi, vaid oli dünamo tagarattal, tagatuli pole õige, trossikõrid olid ilma plastkatteta, veokett oli teine, sadula riie oli teist tooni ja mitte kombineeritud jne. Taastada „selliseks nagu ta mul oli“ all pidasin silmas seda, et jäävad alles enamus neid lahendusi, mis seal küljes olid ja kannatasid ka edasi ekspluateerida, nagu võõras mootor ja elektrisüsteemi lahendus. Tagatuli läks paraku katki, mistõttu pidasin vajalikuks selle asendada, ja no see vana sadul, see ei kannata eriti kriitikat nagunii, seda enam, et praeguses eas ja kaalukategoorias kedagi selja taha istuma ei võta, ebaseaduslik oli see juba ennevanasti. Aga see kõik selleks. Ma ei tulnudki eksponeerima niivõrd oma tööd, kuivõrd näitama seda selleks, ehk mõnel kaasfoorumlasel tekib soov pilte nähes aidata see töö võiduka lõpuni viia. Omakasupüüdlik, võib-olla küll, kuid ma olen ise ka aidanud hea meelega kaasa neile, kes oma töid alustavad ja suudavad/tahavad selle ka korrektselt lõpuni viia. Nii et rohkem sallivust seltsimehed!

[praud]

Vaatasin ÕS´st järgi, tõepoolest moodsal ajal seda sõna niimoodi tõlgendatakse. Ilmselt mul asjadest vanamoodsam arusaam, sõnadel taastama ja uuendama pole minu kolus küll miskit ühist, sellest ka segadus,.
Aga see selleks, oluline on ju, et mees tehtust ise rõõmu tunneks.

Ma arvan, et siin on pigem sassi läinud sõnad/mõisted "taastama" ja "restaureerima"

[nunu]

Vaatasin ÕS´st järgi, tõepoolest moodsal ajal seda sõna niimoodi tõlgendatakse. Ilmselt mul asjadest vanamoodsam arusaam, sõnadel taastama ja uuendama pole minu kolus küll miskit ühist, sellest ka segadus,.
Aga see selleks, oluline on ju, et mees tehtust ise rõõmu tunneks.

Ma arvan, et siin on pigem sassi läinud sõnad/mõisted "taastama" ja "restaureerima"

Riskin kah vahele öelda, et veel on olemas tore eestikeelne sõna ennistama.
Ennistama = restaureerima ehk endisel kujul taastama.
Taastama, nagu teemaalgataja mainis, on aga siis see laiem mõiste, mis muuhulgas sisaldab ka uuendamist ja uuesti ehitamist.

[isandpauk]

Riskin kah vahele öelda, et veel on olemas tore eestikeelne sõna ennistama.
Ennistama = restaureerima ehk endisel kujul taastama.
Taastama, nagu teemaalgataja mainis, on aga siis see laiem mõiste, mis muuhulgas sisaldab ka uuendamist ja uuesti ehitamist.

Ei saa olla tegu ennistamisega, kuna antud masin pole kunagi selline olnud. Ehk oleks õige nimetada tehtud tööd tuunimiseks ning tulemust Hot Rod-iks või kuidas iganes neid tänapäevase tehnikaga vanakooli liikurvahendeid maakeeli nimetatakse?
Pikemaajalise kasutuse ja ruunamise abil saab samas masina ennistada tuunimiseelsesse seisu - kui juba korralikud värvikahjustused on tekkinud, leegitoru kadunud, pikk iste peal tagasi jne.

[praud]

Ei saa olla tegu ennistamisega, kuna antud masin pole kunagi selline olnud. Ehk oleks õige nimetada tehtud tööd tuunimiseks ning tulemust Hot Rod-iks või kuidas iganes neid tänapäevase tehnikaga vanakooli liikurvahendeid maakeeli nimetatakse?
Pikemaajalise kasutuse ja ruunamise abil saab samas masina ennistada tuunimiseelsesse seisu - kui juba korralikud värvikahjustused on tekkinud, leegitoru kadunud, pikk iste peal tagasi jne.

See vastus läks nüüd küll vähe teemast mööda

[Mufff]

Minu meelest on vaidlevatel osapooltel vaja aeg maha võtta ja natuke mõelda. Kas taastamise eesmärk peab alati olema sõiduki taastamine tehase seisukorda või võib sõiduki taastada ka selliselt, et taastaja üritab säilitada ja välja tuua sõiduki puhul eelnevate omanike poolt erinevatel aegadel teostatud muudatused, mis on olnud vajalikud sõiduki käigus hoidmiseks. Sarnase küsimuse on siin foorumis mingil ajahetkel püstitanud ka Väravamehaanik.
Esimesel juhul taastatakse sõiduk tehase kataloogist juhindudes. Teisel juhul tuuakse taastamisel esile oma aja meistrimeeste oskuste, insenertehnilise mõtlemise ja tehniliste võimaluste (varuosade kättesaadavus) kogum. See inimese mõtlemise tulemus on tihtipeale hoopis huvitavam ja väärtuslikum kui tehase toode. Kui need inimesed ei oleks omal ajal mõelnud ja otsinud lahendusi neis kitsastes tingimustes mis sellel ajal valitsesid, siis poleks see tehnika nii kaua käigus püsinud ega ka tänaseni säilinud. Muide ka Näkisepp, kellel on Kuusalu külje all tööriistamuuseum, hindab kõige rohkem just neid tööriistu, mille parandamisel või paremaks tegemisel on inimene oma pea ja käed tööle pannud. See on ühest küljest ajalugu ja teisest küljest hea näide tehnilisest evolutsioonist.
Tulles tagasi teema juurde, siis sarnase Riga sääreväristajaga sõitis omal ajal ka minu vanatädi metsavahist mees. Autot neil ei olnud ja see sääreväristaja oli seal maapiirkonnas tema igapäevane liikumis- ja töövahend ning ma mäletan selgesti, et kui sel midagi katki läks, siis varuosi ei otsitud poest (sealt polnud nagunii midagi saada) vaid ikka lauda tagant vanaraua hunnikust või teistelt tõllakuuris seisvatelt sõidukitelt. Paljud asjad tegid metskonna meistrimehed töökojas ise valmis. Aastatega muutis selline remontimine seda sõidukit omajagu, kuid minu meelest on see sõiduk väärt taastamist just sellises seisus nagu ta lõpuks seisma jäi. Sellel sõidukil on ajalugu ja temas kajastub tehniline progress. Me ju mäletame ja näeme veel tänagi neid Opel'eid, Ford'e, Buick'e ja teisigi vanu autosid, mis on tänase päevani välja vedanud tänu Pobeda'lt, vanalt Volga'lt või Gaz-51'lt laenatud agregaatidele. Meile ei meeldi need lahendused, kuid sel ajal oli see ainus võimalus neid autosid käigus hoida. Ilma nende "laenatud" osadeta neid enam ilmselt poleks. Seega on mul hea meel, et mõni taastaja väärtustab ja taastab ka meie esivanemate tehnoloogilist pärandit.
Vaatamata sellele, et mind huvitavad peamiselt bussid ja veoautod, hindan ma selle "Riga" kallal tehtud taastamistööd kõrgelt.Töö on tehtud armastuse ja hoolega ning tulemuseks on korras sõiduk. Nimetage seda "custom'iks", "street-rod'iks", "hot-rod'iks" või milleks iganes. Tulemus sellest ei muutu.

[isandpauk]

No andke andeks, kuid ei saanud seniseid kommentaare, viiteid ÕS-ile jne. ignoreerida, oli vaja ikka õli tulle valada
Minu jaoks on igapäevaselt kasutatav 10% mootorrattas/mopeed suurema väärtusega, kui muuseumis tolmu koguv 99% originaal, mida kahjustuste vältimiseks käimagi ei juleta panna. Kui rattad all, siis on masin ikka sõitmiseks mõeldud.

[Mufff]

Kui nüüd tulle valatud õli on ära põlenud, siis teeme siia foorumisse uunikumide alla ühe teema "Taastatud Nõukogude Liidu ajal" ja avaldame sellega austust omaaegsetele meistrimeestele. Isegi kui me ei taha või pole võimalik nende poolt ratsionaliseeritud sõidukeid enam selliselt taastada, siis vähemalt saab jäädvustada nende loomingut, mõttetegevust ja ajastu vaimu. Omalt poolt saan sinna algatuseks lisada ühe 1938 aasta Buick'i "haigusloo" pildid. Kahjuks kõlbab "patsient" tänasel päeval veel vaid "organidoonoriks", kuid lugu ise on õpetlik.

[praud]

Et asi kisub juba spordiks ja kuna mul on ka spordimehe hing, siis ilma konkurentsita ma alla ei anna Ma võtsin huvi pärast riiulist oma kõige vanema ÕS-i aastast 1984, mis polegi ju nii uus, puha veneaegne eksemplar ja seal tõlgendatakse „taastamist“ täpselt sama moodi lisaks teistele sõnaselgitustele ka „uuendamisena“. Üheti ma ei mõista, miks just see selgitus on nii kramplikult jäänud hambusse, sest tõlgendus „uuesti üles ehitama“ peaks ju palju mõistetavam olema? Tulles tagasi „uuendamise“ juurde, siis miks ei peaks „taastamine“ olema samaväärne „uuendamisega“? Kui tegu on näiteks värvkatte kahjustusega, siis üle värvides me taastame algse kvaliteediga (loodetavasti) värvkatte ehk teisisõnu me uuendame selle. Samamoodi laieneb see uuendamine kõiksugu pinnakatete taastamisse – me ei saa kuidagi algolukorda parendada, kui me ei uuenda seda ja ma võiks oma mütsi ära süüa, kui mul see oleks, et enamus „taastajaid“ kütab kõik oma tehnika liivapritsist ja keemiavannidest läbi ja uuendab nii palju kui võimalik, et lõpptulemus paistaks originaalilähedane, samas aga pole see enam kunagi originaal, sest tegu on täiesti uue sõidukiga, millel pole enam originaaliga miskit ühist - see vana hing ja ajalugu, mis tehnikal ennem taastamist sees oli, kaob selle uuendamise protsessi käigus täielikult. Lisaks näeb tihtilugu taastatud sõiduk kordades parem välja kui ajastule (tolleaegsetele võimalustele ja tootmiskvaliteedile) kohane oli. Kui tahta seda hingust säilitada, siis tuleks masin restaureerida. Selle käsitluse võib nüüd ka lõputuks ja eraldi teemaks kirjutada, sest igal on ju oma arvamus, mida võimendab veel oma mõne (või paljude) „taastamisega“ siduv emotsioon.

Teine asi, õigemini suhtumine, mis isegi rohkem imestama paneb, on teemast läbi käinud pealiskaudsus ja sildistamine. Väga lihtne on öelda, et see pole „see“ ja tegu on mingi külasepa „hot rod“-ga, aga olgem siis konkreetsemad ja toogem välja need tohutud tuunimised, mis aparaadist on üle käinud!? Vastasel juhul tundub tegu olema diletantismiga lisaks küündimatusele teemasse süveneda. Kui keegi üldse tähele on pannud, siis tegelikult on see teemaks olev isend üsnagi originaalilähedaselt taastatud, vaatevinklist, et kõik mis on originaalne, on selliseks ka jäetud, ega pole mingitmoodi moonutatud. Kasvõi näiteks kõik poldid on ümarate peadega, mis tollel masinad ümarad pidid olema - üsna lihtsate pingutustega saaks sellest riistapuust täiesti originaalse võrri, leides paar õiget rehvi, vahetades mootori D5-e vastu, kaotades liigse juhtmestuse, tagatule, leides ketikaitse jne. Isegi ühe- ja õigetoonilise nahkkattega teine sadul on mul tehtud ja olemas. Ükski nendest muudatustest ei pane mind aga muutma juba tehtud tööd. Ses mõttes kasutada selle sõiduki puhul väljendit „hot rod“ või „tuunimine“ kõlab juba kergelt solvanguna. Selle väljendi kasutaja ilmselt pole ise ühtegi kaherattalist sellisesse konditsiooni suutnud viia ma julgen väita. Teema algataja on aga kõik tööd alustades puhastamisest, värvimisest kuni sadulsepatöödeni isiklikult oma kätega teinud. Tsinkimine ja kroomimine pole jah kodune mängumaa. Lisaks veel kommentaar, et korrektselt taastada kaherattalist on tegelikult väga lihtne. Ja selliselt taastatud isendid ehk vanatehnika polegi mõeldud igapäevaseks kasutuseks! Palju on Eestis seda kaherattalise mõnusat sõiduilma? Ja kuna teema võrri puudutab, siis kes täismees see sellise liikuriga igapäevaselt kõiki oma asjalikke ja mitteasjalikke kulgemisi teeks? Ühest küljest paneks see mõistuse funktsioneerimise kahtluse alla ja teiseks on vanatehnikaga näiteks tavaliikluses üsna ohtlik kulgeda, kui see tehnika ei liigu sama kiiresti või isegi veidi kiiremini kui maanteel liiklevad tänapäevased – ei ole just mõnus kui mõni rekka möödub sinust 90-100km/h kui sa punnvõrri või mõne teise kuni 70km/h mootorrattaga pungestad kuskil teepervel. Ja mitte ainult suured autod, vaid ka muudele liikuritele jääb pidevalt jalgu. Igapäevaseks otstarbeks on teised kaherattalised.

[motamees]

Ära nüüd pöe. Las tähetargad toimetavad omasoodu. Sina oled kena asjaga hakkama saanud. Kindlasti pakkus see töö sulle palju rahuldust. Tulemuseks on ka lapsepõlve elamuste taastumine.
Tähetargad aga saavad selle võrri kallal nokkides ühekordse elamuse, sinu kahekordse elamuse vastu.

[Martti]

Kas selline tuulekoguja ennast reaalses elus tõestanud on? Mul nimelt kipub siiani täisgaasiga sõites mootor umbes 10 km sõidu järel kokku jooksma, kui õli ohtralt juurde valada siis probleem kaob. Kolb ja rõngad on sõitnud umbes 300km ja olid paigaldades uued. Mõtlen just seda kas asi on jahutuses või väheses läbisõidus?