14-02-2012, 15:43 PM
Väga põnev!
Oma Terri 30 kallal nokitsedes, on palju mõtteid veeretatud, milline võiks üks asjalik roomikmasin olla. Panen siia mõned neist kirja. Kui kellelgi on lisada, palun väga. Uue masina loomisel on esmatähtis funktsionaalse kontseptsiooni loomine, a la seitse korda mõõda ja üks kord lõika.
Võimalik, et austatud teemaalgatajal on plaan koos ja kirjeldusest seda ka selgus ning teisi variante ta ei kaalu, kuid heasoovlikult panen siia siiski paar oma mõtet kirja.
1. Masina laius: meid piiras asjaolu, et roomikut vaja kaugemale haagise peal vedad, seepärast sai laiuse valemiks 500 roomik - 350 vahe - 500 roomik, kokku 1350mm. Väiksem roomikute vahe on kindlasti parem nn "kõhupeael kinnijäämise" vältimiseks. Seepärast, kui mõttes kast peale ehitada, siis kast ja roomikud võiks jääda samasse laius gabariiti.
2.Veoskeem: Esiveoline kipub roomikut "ründenurga" alla koguma, kui tagumiste rataste pingutusvõime (vedru) liiga nõrk. Tagaveoline lükkab masinat roomikul ja lindi korjamine pole üldjuhul probleem. Mõlemad versioonid on eluterved, sõltuvalt masine konstruktsioonist.
3. Pööramine: Terri 30-l on pööramine lahendatud külgvariaatoritega, ehk rooliga surutakse ühe poole kettaid kokku ja teise poole omad lähevad laiali. Seega, kantakse ka pööramise ajal mõlema poole roomikule veojõudu, erineva kiirusega. Läbi difri, üht poolt kinnipidurdades, kantakse veojõud edasi vaid ühele roomikule. Variaatorpööramist ehitada on keerukas ning sellege ei anna "kannakaid" teha, ehk kohapeal ringi keerata.
4. Jõuallikas: Diisel peaks olema, olen mõelnud, et ka automaatkastiga. See annab võimaluse ühtlasemalt veojõudu liikumiskiiruse suhtes edasi kanda. Tehniliselt jällegi keerulisem ja kapriissem lahendus, kuid mugavam, kui kangiga vehkimine.
5. Raskuskese: Vertikaal suunal ikkagi, mida madalamal, seda parem. Aluseks tuleks võtta min. mõistlik kliirens, sõltuvalt roomikute vahekaugusest.
Horisontaalsuunal, mida roomikute keskkoha poole raskuskese jääb, seda kergem on pööramine. Roomiku tugirataste ehitamisel võiks keskmised rattad tuua äärmistest veidi allapoole, et nendele rohkem koormust langeb. Soovitav on see teostada vedrustuse reguleerimisvõimaluse kaudu. Sellisel juhul jääb tugeval pinnal roomiku "pöördepunktiks" selle keskkoht ja pööramine on lihtsam ning ei lõhu teisi tugirattaid ega roomikut.
Palju edu ja jõudu soovides,
[/i]IP
Oma Terri 30 kallal nokitsedes, on palju mõtteid veeretatud, milline võiks üks asjalik roomikmasin olla. Panen siia mõned neist kirja. Kui kellelgi on lisada, palun väga. Uue masina loomisel on esmatähtis funktsionaalse kontseptsiooni loomine, a la seitse korda mõõda ja üks kord lõika.
Võimalik, et austatud teemaalgatajal on plaan koos ja kirjeldusest seda ka selgus ning teisi variante ta ei kaalu, kuid heasoovlikult panen siia siiski paar oma mõtet kirja.
1. Masina laius: meid piiras asjaolu, et roomikut vaja kaugemale haagise peal vedad, seepärast sai laiuse valemiks 500 roomik - 350 vahe - 500 roomik, kokku 1350mm. Väiksem roomikute vahe on kindlasti parem nn "kõhupeael kinnijäämise" vältimiseks. Seepärast, kui mõttes kast peale ehitada, siis kast ja roomikud võiks jääda samasse laius gabariiti.
2.Veoskeem: Esiveoline kipub roomikut "ründenurga" alla koguma, kui tagumiste rataste pingutusvõime (vedru) liiga nõrk. Tagaveoline lükkab masinat roomikul ja lindi korjamine pole üldjuhul probleem. Mõlemad versioonid on eluterved, sõltuvalt masine konstruktsioonist.
3. Pööramine: Terri 30-l on pööramine lahendatud külgvariaatoritega, ehk rooliga surutakse ühe poole kettaid kokku ja teise poole omad lähevad laiali. Seega, kantakse ka pööramise ajal mõlema poole roomikule veojõudu, erineva kiirusega. Läbi difri, üht poolt kinnipidurdades, kantakse veojõud edasi vaid ühele roomikule. Variaatorpööramist ehitada on keerukas ning sellege ei anna "kannakaid" teha, ehk kohapeal ringi keerata.
4. Jõuallikas: Diisel peaks olema, olen mõelnud, et ka automaatkastiga. See annab võimaluse ühtlasemalt veojõudu liikumiskiiruse suhtes edasi kanda. Tehniliselt jällegi keerulisem ja kapriissem lahendus, kuid mugavam, kui kangiga vehkimine.
5. Raskuskese: Vertikaal suunal ikkagi, mida madalamal, seda parem. Aluseks tuleks võtta min. mõistlik kliirens, sõltuvalt roomikute vahekaugusest.
Horisontaalsuunal, mida roomikute keskkoha poole raskuskese jääb, seda kergem on pööramine. Roomiku tugirataste ehitamisel võiks keskmised rattad tuua äärmistest veidi allapoole, et nendele rohkem koormust langeb. Soovitav on see teostada vedrustuse reguleerimisvõimaluse kaudu. Sellisel juhul jääb tugeval pinnal roomiku "pöördepunktiks" selle keskkoht ja pööramine on lihtsam ning ei lõhu teisi tugirattaid ega roomikut.
Palju edu ja jõudu soovides,
[/i]IP