01-10-2014, 23:32 PM
Käisin tegin pildid (nii hääd kui välguga said):
Nüüd sellest, mis Gravity´t ja küllap teisigi huvitab - tsentrifugaalsidur. Mingit rasket tööd teinud ei ole, setõttu ei oska kommenteerida. Alguses tundus järsk, aga asi selles, et keerasin gaasi korraga palju, mootor on väga erk. Kolmanda käiguga tõmbas paraja kraapsu maha, endal oli tegu, et järgi joosta
Väga mugav on tõesti see, et tööpauside ajal pole käiku vaja välja võtta, keerad lihtsalt gaasi maha. Ja mingi originaalgaasihoovakesega tsentr. siduri juures välja ei mängi. Kõne alla tuleb kas rutška või mingi pöidlaga vajutatav ja kiirelt tagastuv lahendus. Tõsi, toda peab pidevalt hoidma ja samal ajal pööramislinki vajutada pole ilmselt kuigi mugav. Rutškaga saab küll ka pöörde ajal päris hästi mängida, kui nipid selgeks saab.
Siiski on tsentrifugaalsiduril ka üks puudus. Kuna ta on päris tummine kobakas, siis on suur ka veetava poole inerts. See tähendab seda, et gaasi täispöörete pealt nulli keerates ei jää masin kohe seisma, sest sidurivõll uhab tükk aega ringi (väike hõõrdetakistus). Kõige vähem ilmnes see muide kolmandal käigul. Eks sellega tuleb lihtsalt leppida ja kohaneda. Teoreetiline võimalus on ka mingi pidur aretada. Aga kokkuvõttes on asjalik asi, minu skepsis oli põhjemdamatu, julgen soovitada.
Eile sai niisama tühjalt podistatud, täna tegin ka tööd:
Käesoleva aasta heinaaja pidulik avamine Ei ole enam 20-aastane, ei viitsi trimmeriga jamada, pinda ka üksjagu, seetõttu siiani tegemata. Ega ta praegust heina eriti võtta ei tahtnud, ohakad-pujud võttis küll ilusti maha. Polnudki nii väga kerge seal sarvede taga olla, aga kogemuse kasvades läks järjest paremini. Väikestes kohtades nikerdamine küllalt tüütu, suurt platsi on päris hea lasta. Lõpuks läksid vikatid mätaste ja mutimullahunnikute otsas üsna nüriks. Ühe tera oskasin ära lõhkuda, põrutasin puupaku otsa 
Aga perenaise roheline kastekann sai ka rohelise heina sees haavata Jäi teine veel karteri alla kinni. Niitmistöö võtsin ette vaatamata sellele, et...
Vot nüüd tuleb lubatud puänt:
Sääl papre pääl õliplekid ja pärit nemad sealt pööramishoobade juurest. Eespool kiitlesin küll, et kõik laagrid/tihendid lähevad vahetusse, aga seda värgendust ma lahti ei võtnud. Seal nii hirmsad vedrud, et puudus tahe nendega vahekorda astuda, arvasin, et venekeelset oskussõnastikku kulub palju. Aga oskussõnastikku peab pruukima nüüd. Eks ta tuleb uuesti lahti võtta ja kummirõngad ära vahetada. Väga õpetlik kogemus nii endale kui teistele: kui ikka asju korraga korralikult ei tee, hakkavad nad nöökima. Aga selleks aastaks massinale enam tööd ei ole, kevadeks jõuab korda teha.
Nüüd sellest, mis Gravity´t ja küllap teisigi huvitab - tsentrifugaalsidur. Mingit rasket tööd teinud ei ole, setõttu ei oska kommenteerida. Alguses tundus järsk, aga asi selles, et keerasin gaasi korraga palju, mootor on väga erk. Kolmanda käiguga tõmbas paraja kraapsu maha, endal oli tegu, et järgi joosta
Väga mugav on tõesti see, et tööpauside ajal pole käiku vaja välja võtta, keerad lihtsalt gaasi maha. Ja mingi originaalgaasihoovakesega tsentr. siduri juures välja ei mängi. Kõne alla tuleb kas rutška või mingi pöidlaga vajutatav ja kiirelt tagastuv lahendus. Tõsi, toda peab pidevalt hoidma ja samal ajal pööramislinki vajutada pole ilmselt kuigi mugav. Rutškaga saab küll ka pöörde ajal päris hästi mängida, kui nipid selgeks saab.Siiski on tsentrifugaalsiduril ka üks puudus. Kuna ta on päris tummine kobakas, siis on suur ka veetava poole inerts. See tähendab seda, et gaasi täispöörete pealt nulli keerates ei jää masin kohe seisma, sest sidurivõll uhab tükk aega ringi (väike hõõrdetakistus). Kõige vähem ilmnes see muide kolmandal käigul. Eks sellega tuleb lihtsalt leppida ja kohaneda. Teoreetiline võimalus on ka mingi pidur aretada. Aga kokkuvõttes on asjalik asi, minu skepsis oli põhjemdamatu, julgen soovitada.
Eile sai niisama tühjalt podistatud, täna tegin ka tööd:
Käesoleva aasta heinaaja pidulik avamine
Ei ole enam 20-aastane, ei viitsi trimmeriga jamada, pinda ka üksjagu, seetõttu siiani tegemata. Ega ta praegust heina eriti võtta ei tahtnud, ohakad-pujud võttis küll ilusti maha. Polnudki nii väga kerge seal sarvede taga olla, aga kogemuse kasvades läks järjest paremini. Väikestes kohtades nikerdamine küllalt tüütu, suurt platsi on päris hea lasta. Lõpuks läksid vikatid mätaste ja mutimullahunnikute otsas üsna nüriks. Ühe tera oskasin ära lõhkuda, põrutasin puupaku otsa Aga perenaise roheline kastekann sai ka rohelise heina sees haavata Jäi teine veel karteri alla kinni. Niitmistöö võtsin ette vaatamata sellele, et...Vot nüüd tuleb lubatud puänt:
Sääl papre pääl õliplekid ja pärit nemad sealt pööramishoobade juurest. Eespool kiitlesin küll, et kõik laagrid/tihendid lähevad vahetusse, aga seda värgendust ma lahti ei võtnud. Seal nii hirmsad vedrud, et puudus tahe nendega vahekorda astuda, arvasin, et venekeelset oskussõnastikku kulub palju. Aga oskussõnastikku peab pruukima nüüd. Eks ta tuleb uuesti lahti võtta ja kummirõngad ära vahetada. Väga õpetlik kogemus nii endale kui teistele: kui ikka asju korraga korralikult ei tee, hakkavad nad nöökima. Aga selleks aastaks massinale enam tööd ei ole, kevadeks jõuab korda teha.