19-09-2023, 20:55 PM
Ai kurva 
Ma vaatan nüüd eelmise postituse valguses, et Labin Progressi juppide baasil on isegi võimalik Kuta mõistliku kuluga ellu äratada. Iseaasi, millise kvaliteediga need jupid on. Goldoni omadest ilmselt kehvemad, aga Gruusia ületürblivärgist kindlasti paremad. Samas jälle Superi-spetsiifilisi asju sealt ei saa.
Mäletatavasti alustasin 4 lk tagasi muinasjuttu teedast ja baabast. Nemad ju tüüpilised muinasjututegelased nagu ka lohemaduussid, kuningatütred, nõiamoorid jne. Aga miks ei võiks ühes muinasjutus olla ka selline tegelane nagu partorg? Nimelt Kutaisi Väikegabariidiliste traktorite tehase oma.
Lihtsalt pesen oma südametunnistust ajaloo ees, et milline on selle projekti konseptsioon ja lugu. Eelmisega oli lihtne: külamees tõi koju ilma mootorita Kuta ja aretas sinna Subaru mootori ja tsentrifugaalsiduri.
Aga nüüd partorgi juurde. Kuigi ta pidas tehase kollektiivile sütitavaid kõnesid sotsialismi eelistest ja selle peatsest võidust kogu maailmas, pidi ta vähemalt sisimas tunnistama, et Itaalia kapitalistid, õigemini nende poolt kurnatud töölised teevad kvaliteetset tööd. Tehases olid nii täiesti valmis kui ka erinevas komplektsuses Goldonid, samuti terve posu Itaalia juppe, sealhulgas ilusaid läikivaid polte. Tegelikult oli valus võrrelda Itaalia kroomitud lenksu selle roppusega, mis tehases kokku keevitati. Partorg luges küll keevitajatele moraali ja lajatas kommunismiehitaja moraalikoodeksiga vastu pead, kuigi mõistis, et asi sellest paremaks ei lähe.
Tekkis hoopis soov üks Goldoni endale vaikselt ära hiivata. Päris valmis masinat pistoosi panna ei saanud, neil hoiti rohkem silma peal, näidati ajakirjanikele ja käidi näitustel. Partorg hiivas ära hoopis komplekteeritud jõuülekande numbriga C 309616. Seda oli lihtsam tehasest välja viia ja mahtus ilusti auto pagasnikusse ära. Tasahaaval pistiitas partorg ka läikivaid Itaalia polte ja veel mõningaid pisemaid jubinaid. Edasi läks raskemaks: Itaaliast toodud mootorid olid otsa saanud, samuti veljed. Kodumaised olid aga masendava kvaliteediga. Partorg lootis, et ehk lähvad asjad ikka paremaks, alguse asi. Ja ega tal seda sarvikut nii väga vaja ka ei olnud, muidu oleks ta nobedamalt tegutsenud.
Ajad hakkasid muutuma, ka Gruusias hakkasid puhuma kerged iseseisvustuuled, kompartei ainuvõim ühiskonnas hakkas murenema. Seetõttu hakkas partorgihärra ennast tundma mõtetu mehena ja järjest rohkem pudelisse vaatama. Ühel hetkel polnudki teda enam kellelegi vaja, mees muudkui jõi ja jõi kuni ühel päeval parteipileti ja lusika nurka viskas.
Millalgi aastakümnete pärast leidsid tema pärijad hästi peidetud pooliku Goldoni ning see sattus lõpuks Eesti külamehe kätte.
See siis ilukirjandus/eneseõigustus pilastusliku tegevuse suhtes...
Aga teeda-baaba muinaslugu hakkab õnnelikult lõppema, sellest järgmistes postitustes.
Ma vaatan nüüd eelmise postituse valguses, et Labin Progressi juppide baasil on isegi võimalik Kuta mõistliku kuluga ellu äratada. Iseaasi, millise kvaliteediga need jupid on. Goldoni omadest ilmselt kehvemad, aga Gruusia ületürblivärgist kindlasti paremad. Samas jälle Superi-spetsiifilisi asju sealt ei saa.Mäletatavasti alustasin 4 lk tagasi muinasjuttu teedast ja baabast. Nemad ju tüüpilised muinasjututegelased nagu ka lohemaduussid, kuningatütred, nõiamoorid jne. Aga miks ei võiks ühes muinasjutus olla ka selline tegelane nagu partorg? Nimelt Kutaisi Väikegabariidiliste traktorite tehase oma.
Lihtsalt pesen oma südametunnistust ajaloo ees, et milline on selle projekti konseptsioon ja lugu. Eelmisega oli lihtne: külamees tõi koju ilma mootorita Kuta ja aretas sinna Subaru mootori ja tsentrifugaalsiduri.
Aga nüüd partorgi juurde. Kuigi ta pidas tehase kollektiivile sütitavaid kõnesid sotsialismi eelistest ja selle peatsest võidust kogu maailmas, pidi ta vähemalt sisimas tunnistama, et Itaalia kapitalistid, õigemini nende poolt kurnatud töölised teevad kvaliteetset tööd. Tehases olid nii täiesti valmis kui ka erinevas komplektsuses Goldonid, samuti terve posu Itaalia juppe, sealhulgas ilusaid läikivaid polte. Tegelikult oli valus võrrelda Itaalia kroomitud lenksu selle roppusega, mis tehases kokku keevitati. Partorg luges küll keevitajatele moraali ja lajatas kommunismiehitaja moraalikoodeksiga vastu pead, kuigi mõistis, et asi sellest paremaks ei lähe.
Tekkis hoopis soov üks Goldoni endale vaikselt ära hiivata. Päris valmis masinat pistoosi panna ei saanud, neil hoiti rohkem silma peal, näidati ajakirjanikele ja käidi näitustel. Partorg hiivas ära hoopis komplekteeritud jõuülekande numbriga C 309616. Seda oli lihtsam tehasest välja viia ja mahtus ilusti auto pagasnikusse ära. Tasahaaval pistiitas partorg ka läikivaid Itaalia polte ja veel mõningaid pisemaid jubinaid. Edasi läks raskemaks: Itaaliast toodud mootorid olid otsa saanud, samuti veljed. Kodumaised olid aga masendava kvaliteediga. Partorg lootis, et ehk lähvad asjad ikka paremaks, alguse asi. Ja ega tal seda sarvikut nii väga vaja ka ei olnud, muidu oleks ta nobedamalt tegutsenud.
Ajad hakkasid muutuma, ka Gruusias hakkasid puhuma kerged iseseisvustuuled, kompartei ainuvõim ühiskonnas hakkas murenema. Seetõttu hakkas partorgihärra ennast tundma mõtetu mehena ja järjest rohkem pudelisse vaatama. Ühel hetkel polnudki teda enam kellelegi vaja, mees muudkui jõi ja jõi kuni ühel päeval parteipileti ja lusika nurka viskas.
Millalgi aastakümnete pärast leidsid tema pärijad hästi peidetud pooliku Goldoni ning see sattus lõpuks Eesti külamehe kätte.
See siis ilukirjandus/eneseõigustus pilastusliku tegevuse suhtes...
Aga teeda-baaba muinaslugu hakkab õnnelikult lõppema, sellest järgmistes postitustes.