[Väravamehaanik]

Vanatehnikahuvilised peaks ilmselt andma enesela aru esemete kasutusotstarvetest ja vastavalt selle oma suhtumist kujundama. Bussid tehti vanasti selleks, et vähendada vaeste inimeste valu ja vaeva pikemate vahemaade läbimisel. Bussi kasutuseaks planeeriti maksimaalselt 10 aastat ja selle aja sees oli üks suurem kapitaalremont ja tuhandeid igahommikusi mutritepingutamisi ja pealelõunaseid mootorivahetusi. Öösiti õmmeldi bussidele uued istmed, sest päeval kirjutasid reisijad sinna taskunugadega oma nimed sisse.
Kümme aastat kestsid alumiinium ja raud väga edukalt koos. Mõne bussi puhul isegi männiplank ja plastmass. Tänapäeval uuesti tehes pole vaja karta, et need materjalid kokku ei sobiks, sobivad küll, sest korralikult tehtud vanatehnika ei hakka sõitma aastaringselt ja heal juhul seisab katusega garaazis.
Nõukogudemaal polnud ebatervet konkurentsi ja seetõttu olid bussid väga labased konteinerid. Bussijuhi töö oli ikka tõsine töö ja kui mõni kleenuke noor sattus bussiparki linnaliini nühkima, siis kolme aastaga oli musklijunn valmis ja õli oli tätoveerunud näppudesse. Kui vaadata seda bussi sõiduautomehe pilguga, siis on tegu kohutavalt suuremahulise tööga, kui vaadata aga transpordisektori esindajana, siis ei ole midagi keerulist. Sõiduautode detailid on valmistatud spetsiaalsele autole ja enamasti tehases keeruliste vormidega. Bussi puhul aga on vahel mõistlik mõni detail ise valmistada kui pindmise roostega detailil Väimela kandis järel käia, müüjaga kolm tundi hinda kaubelda ja lõpuks tühjade kätega tagasi tulla.

Üks teemaväline lõik ka: mind paneb alati imestama kui eraisikutest inimesed küsivad minu käest busside juppide eest raha! Ühistransport oli meie maal riiklik sektor, busside juppe poes ei müüdud ja elanikele muul moel ka ei eraldatud. Kuidas need siis inimestele kodusesse sattusid? Ei julge kohe arvatagi... See muidugi ei puuduta toimivaid ettevõtteid ja romulaid, kelle põhitegevus ongi oma tegevusega kasumit teenida.