[v6sa]

Vaatan eestis ringi et ka 6-7-8 tonni hektari mehed veel künnavad praegu... aga see selleks.

Mina igatahes sain viimsed künnid 8ndal detsembril tehtud, vanavanemate raske töö meenutuseks kündsin teise talu heinamaad lindiga ära. Eesmärk mitte nii väga põlluharimine vaid pigem kevadel maade planeerimine ja silumine söödi tarbeks,
...

Needsamad mehed võiks saada ka 10+, aga nad eelistavad künda. Ja siis imestavad, kuidas kevadine niiskusevajak küll tekkida saab. Aga see selleks. Ainult asjatust künnist loobumisega kümmet ei korista, on ka õige.

Ilus sinine asi on. Selle elushoidmine on väärt tegu.  Neid pole enam palju järel. Üks ilusamaid nõukogude traktoreid.

Heinamaa tuhnimine ei olnud väga mõistlik, aga eks vabal maal võib igaüks oma elu keeruliseks teha talle sobival moel. Kui kusagil kaamera vaateväljast väljaspool just ei olnud põlvesügavusi "vältimatult tekkinud" rööpaid. Neist saab tõesti lahti vaid mullaga täites või kogu henamaad teadlikult ära hävitades.

Kõnealune adralaadne toode on suurepärane näide, sellest, et nõukogude tööstus ei suutnud mõttega toota mitte ühtegi haakeriista traktoriga sobima. Kui see asi oleks olnud viiehõlmaline, oleks ilmselt jooksnud üsna valutult nii põllul kui vaos kündes. Paraku mitte sellise haardelaiusega enam. Neljasena sai künda vaos talutavalt, põllukünniks jäi juba liiga vasakule. Kolmesena kõlbab vaoskünniks, aga selle jooksmasaamine eeldab haakeseadme küljestlõikamist ja õige kaldenurga all atagasikeevitamist. Sellel on põhjus, miks lääne atradel on haakelatt viltu ja kesktõmmitsa püstak "vasakul".

Aga kuna Bakuu oli meie, siis kütusekulu oli pohlad ja kevadel kolm korda kultiveerimine, et saada adra põllul vedamisest tekkinud augud ja mõttad enam-vähem tasaseks, normaalne praktika. Saadi 20 tsentnerit ära niigi.

Ainus enam-vähem toimiv komplekt oli K-701 + 8-hõlmaline 40-sentimeetrise sahalaiusega rippader. Aga see rong jälle tallas mulda rohkem, kui kündmisega head tegi.