12-11-2012, 16:35 PM
Raketiga ongi jah tegelikult nii, et kõige "magusam" soojus saadakse torni tipust. Seega: kui tahta, et üheaegselt oleks ideaalne pliit, ideaalne veesoojendi ja ideaalne praeahi, peaks ehitama kolm eraldi raketti ja vastavad asjandused torni tippu panema. Vot see ongi kogu raketikonseptsiooni juures üks kaalukas puudus. Mina proovin ka ühe kolde puhul saavutada polüfunktsionaalsust, tuginedes sellele, et 25 cm süsteem on soojuslikus mõttes üsna jõhker asi.
Minu poolt postitusse nr 12 pandud teisel pildil kujutatud asjal ei tööta praeahi põhjusel, et ta on tehtud tellistest ja soojust lihtsalt ei jätku, et praeahju kuumaks lüüa. Samas on see kõigile õpetlik eeskuju, igasugune kogemus on ju kogemus. Isand Viese avaldas arvamust, et metallist praeahju puhul asi toimib.
Üks pommikindel ja samas lihtne lahendus raketi puhul on läbivoolu-praeahi. See tähendab, et kuhugi torustikku, soovitatavalt alguse poole, on tehtud lihtsalt selline uksega kamber, kuhu küpsetised sisse pistetakse. Sel puhul peab olema veendunud ansipist ja kasutama fooliumit, sest vaatamata torustiku vallatutele kurvidele lendab tuhk üsna kaugele ja kõrgele. Samas võib läbivoolav gaas ka selliseid maitsenüansse tekitada, mis roa põhiolemusega kokku ei lähe. Nii et parem on, kui toit ja seda soojendav gaas ikka lahus on.
Mul ei ole põhimõtteliselt midagi kaotada, sest kui asjast kujunebki lihtsalt soojakapp, on vähemalt asi "teaduslikult tõestatud". Selge see, et kui mingi toit peab küpsema x aja 200 kraadi juures, siis ei ole see ekvivalentne 10x 20 kraadi juures. Ma ei vaevagi ju pead praeahju kui konseptsiooni üle, vaid küsimus on selles, millistest "poosidest" peaks gaas praeahjule lähenema.
Muide, ka klassikalise puupliidi praeahju puhul olen kuulnud vaid ühest juhtumist, kui see perfektselt töötas ja reaalset kasutust leidis. Reeglina säärast praeahju sihipäraselt ei kasutatud. Põhjust mina ei tea. Võibolla olid plekist praeahjud läbi põlenud, võibolla küpsetasid ebaühtlaselt vms.
Minu poolt postitusse nr 12 pandud teisel pildil kujutatud asjal ei tööta praeahi põhjusel, et ta on tehtud tellistest ja soojust lihtsalt ei jätku, et praeahju kuumaks lüüa. Samas on see kõigile õpetlik eeskuju, igasugune kogemus on ju kogemus. Isand Viese avaldas arvamust, et metallist praeahju puhul asi toimib.
Üks pommikindel ja samas lihtne lahendus raketi puhul on läbivoolu-praeahi. See tähendab, et kuhugi torustikku, soovitatavalt alguse poole, on tehtud lihtsalt selline uksega kamber, kuhu küpsetised sisse pistetakse. Sel puhul peab olema veendunud ansipist ja kasutama fooliumit, sest vaatamata torustiku vallatutele kurvidele lendab tuhk üsna kaugele ja kõrgele. Samas võib läbivoolav gaas ka selliseid maitsenüansse tekitada, mis roa põhiolemusega kokku ei lähe. Nii et parem on, kui toit ja seda soojendav gaas ikka lahus on.
Mul ei ole põhimõtteliselt midagi kaotada, sest kui asjast kujunebki lihtsalt soojakapp, on vähemalt asi "teaduslikult tõestatud". Selge see, et kui mingi toit peab küpsema x aja 200 kraadi juures, siis ei ole see ekvivalentne 10x 20 kraadi juures. Ma ei vaevagi ju pead praeahju kui konseptsiooni üle, vaid küsimus on selles, millistest "poosidest" peaks gaas praeahjule lähenema.
Muide, ka klassikalise puupliidi praeahju puhul olen kuulnud vaid ühest juhtumist, kui see perfektselt töötas ja reaalset kasutust leidis. Reeglina säärast praeahju sihipäraselt ei kasutatud. Põhjust mina ei tea. Võibolla olid plekist praeahjud läbi põlenud, võibolla küpsetasid ebaühtlaselt vms.