23-06-2012, 21:03 PM
Kopeerin siia oma jutu ühest teise foorumi kunagisest teemast:
Eraz, toodeti Armeenia pealinnas Jerevanis, vana Raf bussi mudel, hüüdnimi "Armeenlaste kättemaks"
Miks? Tänapäeva mõnede autode kvaliteedi üle võib ju nuriseda, kuid midagi sellist pole enne nähtud
Oli aasta 1988 ja töötasin Mustamäe teel Tallinna Spetsialiseeritud Autobaasis ehk sibibaasis (ainuke firma nõukaajal, kes tegeles pealinnas prügiveoga ja tänavate puhastamisega). Asutuse söökla auto piruka-Mosse oli väga väsinud ja telliti siis uus Eraz. Supi-Karla ehk siis söökla autojuht käis suu kõrvuni ringi, et tema saab uue auto jne. Ta vaene hing ei teadnud siis veel, et see on Eraz...
Ühesõnaga, jõudis see mürkroheline aparaat kohale ühel ilusal päeval ja aeti kohe garaazi ümberehitusele. Tehase kvaliteet oli selline, et üsna kohe teele jääda selle autoga oli päris tõenäoline. Palju ma enam ei mäleta ehitusest, kuid kindlasti käis maha käigukast ja kas pandi teine või tuuniti seda kasti. Kuid kõige eredam mälestus minu jaoks oli see, et parempoolse suletud esiukse vahel lükkasin näpu sisse, nii tihedalt istusid uksed kinni Väga vist ei eksi, ca 2 kuud tehti seda autot sõidukõlbulikuks ja Supi-Karla sai sellega kärutada vahelduva eduga teele jäädes ja remontides mõned aastad, siis roostetas see võrksärgiks ja kanti maha.
Eraz, toodeti Armeenia pealinnas Jerevanis, vana Raf bussi mudel, hüüdnimi "Armeenlaste kättemaks"
Miks? Tänapäeva mõnede autode kvaliteedi üle võib ju nuriseda, kuid midagi sellist pole enne nähtud
Oli aasta 1988 ja töötasin Mustamäe teel Tallinna Spetsialiseeritud Autobaasis ehk sibibaasis (ainuke firma nõukaajal, kes tegeles pealinnas prügiveoga ja tänavate puhastamisega). Asutuse söökla auto piruka-Mosse oli väga väsinud ja telliti siis uus Eraz. Supi-Karla ehk siis söökla autojuht käis suu kõrvuni ringi, et tema saab uue auto jne. Ta vaene hing ei teadnud siis veel, et see on Eraz...
Ühesõnaga, jõudis see mürkroheline aparaat kohale ühel ilusal päeval ja aeti kohe garaazi ümberehitusele. Tehase kvaliteet oli selline, et üsna kohe teele jääda selle autoga oli päris tõenäoline. Palju ma enam ei mäleta ehitusest, kuid kindlasti käis maha käigukast ja kas pandi teine või tuuniti seda kasti. Kuid kõige eredam mälestus minu jaoks oli see, et parempoolse suletud esiukse vahel lükkasin näpu sisse, nii tihedalt istusid uksed kinni Väga vist ei eksi, ca 2 kuud tehti seda autot sõidukõlbulikuks ja Supi-Karla sai sellega kärutada vahelduva eduga teele jäädes ja remontides mõned aastad, siis roostetas see võrksärgiks ja kanti maha.
Oehhh... mida kõike head see Nõukogude võim inimkonnale on andnud!!! Alla Pugatšova, Linnahalli, Baikonuri kosmodroomi, Moskvitši... sinu, minu...