[Mahno]

Hetkel mulle tundub rohe-probleemi lahendamine kuidagi väga veidra nurga alt. Toodame järjest suuremaid, keerulisemaid, ressursimahukamaid autosid selleks, et neid kasutada järjest lühemat aega ja sõita neis alla poole nominaalkoormuse.

Tegelikult ei ole linnas 1-2 tagumiku liigutamiseks töölt koju majasuurust linnamaasturit vaja. Miks ei võiks seadusandja samasuguse järjepidevusega, kui kütuseliigi osas, seada piiranguid ka välismõõtmetele ja massile? Näiteks et aastast 2035 saad poest osta maksimaalselt yarise suuruse elektriauto, rahvastikuregistri tõendiga pere suuruse kohta siis vastavalt suurema. Näiteks pere liikmete arv + 2?

Vanemad inimesed siin ilmselt mäletavad, et enne aastat 1990 oli meil siinsamas tänapäeva mõistes üliroheline tarbimine, kus plastpakendit oli minimaalselt, taara käis ringluses, asju pigem parandati kui visati ära (ja kasutuskõlblik kraam tassiti prügimäelt tagasi tarbimisse ökoloogiliselt mõtlevate kodanike poolt). Ma ei taha tolle aja ühiskonda kuidagi idealiseerida või poliitilist korda õigustada, kuid tarbimise mõttes oli saavutatud suur hulk sellest, millest praegu alles räägitakse.

Jah, oli teine pool ka, kus lasti keemiatehaste heited otse merre, bensiin kallati kaevu, nii et vesi põles, tohutud maa-alad lihtsalt lagastati jne.