Kroonulood

Armees jagati CU( tselnõje ukazanija ) Eesti murrakus siis "suunavad juhised" . Ning JEB CU ( Jesso boleje tselnõje ukazanija ) Viimane tähendab siis " veelgi rohkem suunavad jne " .

Tervitab Veteran.
Vasta

no kõi razvoodid olid täis igasugu suunavaid õpetusi stiilis-dlja osaboba tuparõlõh povtarjaju esjo raz , jebatsa budem bez stanov , kui mingid salajasi kanaleid edastatud telefonogrammid kuidas mingi tsurka jõi ära tosooli või kuidas mingisugune tsurka lasi maha hulga kaasteenijaid kes teda mõnitasid

teda kõike tuli kuulata värskes õhus kasarmu eest razvoodil -ikka pikas rivis üksteise kõrval seistes (2 sherengi)

ja see mula tuli lasta ühest kõrvast sisse teisest välja või tollele erilist tähelepanu pööramata nagu ka poliitzanjaatijete harvatele loengutele (mis õnneks toimusid reeglina siseruumides ja istudes niiet vähemalt soe oli)
Vasta

Pole enam meeles, mis kell toimus karauulide vahetus. Igatahes oli meil selline kord, et need, kes õhtul karauuli läksid pidid peale lõunat magama. Võimalik, et kella 14-18-ni. Siis oli mingi aeg relvade ja padrunite väljavõtmine. Padrunid olid lauatükikese sees aukudes püsti, need tuli salve sisestada ja kaks salve padrunitega vööle. Alles karauulis postile viimise eel läksid salved AKM-i külge. Kaitseriiv peale. Postilt tulles juba õues salv küljest, automaat relvahoidjasse ja tühilask. Siis olid kaks tundi üleval karauulihoones ja kui järgmine vahetus oli postilt tulnud said kivikõval laudnaril magada, peale võtsid sineli. Katlamaja ja voentorgi tšainaja asusid samas majas ja radikas oli seal tulipalav. Mõnele meeldis ja isegi mulle kui tuisust tulid. Üldiselt siiski see palavas magamine ei lasknud eriti välja puhata. Kuidas meil toitumine oli gorodoki karauulis, enam ei meenu. Severnaja Gora karauulis käisin mõned korrad ja ükskord praadisin tooreid kartuleid, siis kõik imestasid, et niimoodi ka võib teha ja veel maitsvalt. Sinna anti mingi kindel toiduvaru kaasa, ise tuli teha. Gorodokis saime toidu sööklast aga ilmselt keegi käis siis toidu järel, sest polnud mõeldav, et mee sööklas söömas oleks käinud.
Sellist norimist nagu teised siin on kohanud meil küll polnud, et pidevalt oleks meid tagant aetud ja kiusatud. Võibolla sellepärast ka, et olin batareja obslusivanija. Seal olid ju koos igat masti erialade poisid kaptjorsik, hleborez, polguvana autojuht, mina olin laohoidja, polgu kunstnik, majandusauto juht, puussepad jne. Kui me hommikusel ja õhtusel rivistusel kohal olime, siis ülejäänud aja polnud mõtet silma alla sattuda. Igal omad tegemised. Nii see eluke möödus.

Инвалид информационной воины на фронте Пярну-Хииу. 
Tsiteerides John McCaini: "Venemaa on peamiselt bensiinijaam, mis teeskleb riiki"," rääkis Basse.
Vasta

keeraks jutu alko teemadele.
Meil sellega muret ei olnud, sest nagu üldtuntud tõdemus ütles: Alkohol on nõukogude sõduri vaenlane. Kuna teine tõdemus jällegi ütles, et Nõukogude sõdur vaenlast ei karda ja hävitab teda halstamatult, siis jäigi üle vaid küsimus, et... kuidas vaenlane kätte saada?

Kuskil siin sellest ka enne juttu teinud, kuis siis puhkuselt kamraadiga saabudes oli külakostiks kaasas kodune uudistoode: Viru Kange, oli teine vist pea 60 kraadi. Hea teist tarida, sest tollaste reeglite kohaselt võis lennukisse võtta vaid 1l vedelikke.
Saabumine toimus õhtul hilja, pimedas ja külmas. Raportile enam asja ei olnud, sai korrapidajale teatatud ja elu läks käima. "kartošku šarit, tsaiku kipit" ja ...
Oli ka asjatundmatule selge, et 2l 20-le ei piisa, leiti veel mingid õlled, tundmatud joogid ja lõpuks tuli lagedale otsida ka "vanake" mis oli mõeldud suhete määrimiseks roodukomandöriga (kes oli muideks täitsa muhe vana).

ja...
Hommikul kell 5.00 oli podjom po trevoge +12km "marš-brosok" Kiiremad kes esimestena magama said, olid ehk mõneks tunniks silma looja saanud, teised ei sedagi.

Trevooga põhjuseks, siis okseread roodu akende all, reetlikud pruunid pudelikillud ja kordumatud "duhhi" ehk aroomid, mis kasarmus heljusid. Ja muidugi ka "kogemustele tuginev riskianalüüs".

Ühesõnaga, 12km oktoobri jaheduses (-5c), täsivarustuses jne. esimene 6km allamäge, teine sama teed üles tagasi. Oleks siis taibanud plaskuga vett ühes võtta...
Esimesi kilomeetreid ei mäleta, tagasiteelt on meeles näoli lumehange kukkuvad kehad, mis lund ahmisid, eest viimse võimaluseni avatud sinelid ja "pš-d", Igastahes mahtusime patuga pooleks, normi, mis oli vist 1h 15m. Varustus jäi ka alles.
Kasarmusse naastes, anti käsk hommikusöögile suunduda, aga kuidagi isutu oli see olek, ja ka lõunasöögiks ei olnud see taastunud. Üllatusena muid repressioone ei järgnenud, teagi, oli selle põhjuseks varasemate mulksuvate postipakkide sisud, või muidu head suhted.
Ja tasuks mainida, et see oli üks viimasematest kordadest mu elus, kus korralikult täis sai oldud, iga kord kui pakutakse tuleb see "podjomm po trevoge" meelde...


Vasta

(21-01-2013, 15:10 PM)karlarnold Kirjutas:  Võtsid kord poisid omavoliliselt gaziku, et minna naaberkülla kohalike käsitöömeistrite käest kohapeal tarbimiseks kanget alkoholi ostma. Kui tahtsid autot vaikselt parki tagasi panna, märkas neid seltsimees kapten. Üks sõdur tunnistas vaguralt oma eksimust, teine üritas põgeneda.
Hops üle aia naaberväosa parki, aga seal on tunnimees. Meie mees jookseb ja karjub: „Ära tulista, see olen mina, Vanja!”. Püssimehel vajub mokk töllakile ja lasebki Vanja mööda. Ohvitser pole ka papist poiss, paneb sama teed järele ja karjub: „Ära tulista, ma olen ka Vanja!”. Tunnimehel jõuab korraga kohale, et ta ei tunne ju mitte kumbagi neist Vanjadest, meenub määrustik, tõmbab kuuli rauda ja käratab kapteni kõhuli kuni karauuli ülema poolt asjaolude selgitamiseni.

Lugu juhtus paar kuud enne minu saabumist, nii et kunstiliste liialduste eest ei vastuta, kontrollitud faktid on, et mõlemad jooksjad kandsid tõepoolest sama eesnime ja tunnimees ning põgeneja kohtusid järgmine kord juba garnisoni kinnimajas.

Lihtsalt näitena sellest, kuidas tekivad Lood. Mingi putukashammustus põlve peal läks teisel või kolmandal päeval nii hullusti mädanema, et kogu jalg paistetas jämedaks ja kaotas paindumisvõime. Napi kilomeetri kaugusele velskripunkti lonkamiseks kulus üle poole tunni, tee peal tuli keegi tuttav vastu, küsis nagu ikka, et oi mis juhtus, mul polnud mingit jututuju, rehmasin vaid käega, et ah, puuma hammustas. Aga Puuma oli ka ühe erilise sitapea-ohvitseri hüüdnimi. Kui kümne päeva pärast jälle omade juurde tagasi tulin, kutsus keski staabist mind kõrvale ja nõudis ausõna all kinnitamist, et minu ja selle Puuma-nimelise vaheline vastastikune vihkamine ei ole jõudnud veel reaalse füüsilise vägivalla tasandile. Sest vahepeal oli liikunud igasugu kummalisi jutte…

ega see kapten juhuslikult selline välja ei näinud?

[Pilt: 12317.jpg]
Vasta

(21-01-2013, 22:10 PM)kalleb Kirjutas:  ...kuidas mingi tsurka jõi ära tosooli ... ja see mula tuli lasta ühest kõrvast sisse teisest välja või tollele erilist tähelepanu pööramata nagu ka poliitzanjaatijete ...

Ärge provotseeriga mind jälle pajatama – mitte ainult tsurkad ei joonud tosooli ja mitte kõik poliit-loengud ei olnud igavad!

Minu käes olid võtmed, mille taga põlevad ja määrivad materjalid. Kord tuli keegi parki ja küsis lahustit. Milleks? Kasarmus vaja mingit seina või põrandat puhastada. Kuhu ma valan? Tühi limonaadipudel. Kas mul kahju, andsin ja aitasin veel rullikeeratud paberist midagi punni taolist meisterdada. Järgmine vaatus: kasarmus on „dumbotchka“ peal täis limonaadipudel. „Kelle oma see on?“ küsib üks täiesti mõistlik tüüp. „Sergei oma,“ vastab „dnevalnõil“ ausalt, osutades paari meetri kaugusel seljaga sinnapoole seisjale. Mees kükitab kapikese varju, tõmbab pudelilt korgi ja võtab võimalikult suure lonksu – tegutseda tuli kiiresti, sest kui omanik märkaks, siis takistaks kindlasti. Järgnevalt hädavajalikuks osutunud meditsiinilised protseduurid olla jutu järgi olnud üsna ebameeldivad, kuid püsivaid kahjustusi organismile ei tekkinud.

Kord sai korralise poliit-tunni lektoril mula pool tundi enne õiget aega otsa. Kas kellelgi on küsimusi? Mul täitsa lambist tekkis assotsiatsioon loosungiga seinal „sluzit v nashem okruge slavana i potchjotna!“ – teenida meie ringkonnas on uhke ja hää, võiks olla vaba tõlge. Enne olin Põhja-Kaukaasia, nüüd Kiievi omas, loosung on sama – siis tundub et igal pool on hea, või kuidas? Või on mõni, milles ei ole? Kapten ei mõelnud mu küsimuse peale hetke ka, võttis kepi, astus kaardi juurde ja näitas: "Za-Baikalskii" (Baikali-Tagune)! Seal ei ole hea! See pidi olema piirkond, kuhu ükski ohvitser vabatahtlikult ei lähe, ainult pattude lunastamiseks. Et kui keegi arvab, et kusagil mujal on „bardakk“, siis saadetakse sinna ja ta hindab mõistete tähendused ümber. Uskumatuid lugusid rääkis sellest.
Vasta

Alkoholist veel:

Viimase aasta olin metsas maa all, hea vaikne koht ilma suuremate ülemusteta, ca 15 meest oli meid seal kokku. Kolme kilomeetri kaugusel oli küla nimega Biofabrika, mingi vabrik oli seal, täpset toodangut ei mäleta. Piiritust sai sealt, selle hind ka meelest läinud. Kuid külas tehti väga okei samakat ja selle hind oli 20 rubla õllepudel, a dlja soldatu oli hind 10 rubla, hoomatav allahindus, kuldkliendid ja kodumaa kaitsjad ju Big Grin

Ahjaa, kui alko, siis naised ka ikka mängus. Nimelt olime radistid ja öösiti olime valves, päeval olid sõjaväelastest naised, sellised nooremad praportsiku pagunitega. Nohhh, tore oli, päris üksikasju vast pole sünnis arutada ilmarahva silme all, kuid mahajäetud kuivati, samakapudel ja praportsik Koroljova siiani meeles. Olgem ausad, jube kena tundus siis, tegelikuses jube kõhna, lausa anoreksik.

Oehhh... mida kõike head see Nõukogude võim inimkonnale on andnud!!! Alla Pugatšova, Linnahalli, Baikonuri kosmodroomi, Moskvitši... sinu, minu...
Vasta

nunii soovikontsert anno 1988

Vasta

Oi blin, Kino oli kõva teema, täielik kultus! Mäletamist mööda sai Tsoi õnnetult hukka autoõnnetuses, mingi aasta august.

Meil olid üleval päris võimsad raadiojaamad ja erinevad taldrikud- antennid, öösiti valves olles sai ikka igasugu jaamu leitud ja kruvitud. Ilmselgelt olin tohutult häpi kui peilisin välja mingi Eesti raadiojaama, parasjagu tuli Singer - Vingeri lugu, küll oli hää meel.

Oehhh... mida kõike head see Nõukogude võim inimkonnale on andnud!!! Alla Pugatšova, Linnahalli, Baikonuri kosmodroomi, Moskvitši... sinu, minu...
Vasta

natuke päevakajalist uudist aastast 1987

Vasta

Maamees, mis punker see oli, kus Sa pesitsesid?

A.

Life\'s journey is not to arrive at the grave safely in a well preserved body, but rather to skid in sideways, totally worn out, shouting \"Holy s--t!....What a ride!
Vasta

ja igaõhtune sunduslik Vremja (utsebkas pidid seda sunniviisiliset vaatama, väeosas siis kui ise soovisid, algas kell 21.00)

Vasta

(22-01-2013, 00:09 AM)Aspelund Kirjutas:  Maamees, mis punker see oli, kus Sa pesitsesid?

A.

Kuidas ma seda kirjeldan? Peale utsebkat jagati rahvas laiali mööda Moskva ringkonda, me sattusime väikse pundiga sinna ehk siis sõjaväeosa mis asus Orjolile (brigaadile) suht ligi. Täiesti maaalune värk, niiöelda maskeeritud ja peidetud, kuigi pirakad antennid igasse ilmakaarde näha. Elu oli suht hea seal, kaks praportsikku ja üks kapten olid ainukesed ülemused, suht normaalsed inimesed. Ise käisime alko järgi, põllult varastasime kartulit ja elu lill, pliit oli pidevalt kuumas. Õue tegime suvel saepuruplaadist pinksilaua, hirmus marutamine käis ikka ümber selle. Sitema ilmaga tõmbus raibe muidugi kõveraks, kuid seda huvitavam oli, polnud vaja endal vinte teha Big Grin
See oli niinimetatud radistide "totska" ja piirkonnas kõvem "totska" oli ainult Brjanskis, ehk siis meid tohtis kontrollida morsega ainult Brjansk, ülejäänud 13 "totskat" oli meie meelevallas. Alguses suhtuti asjasse ikka tõsisemalt, teenistuse lõpu poole läksid öövalvesse otse voodist koos padjaga, see lauale, pea peale ja tudusid edasi.

Kõige kõvem mälestus oli seoses esivanemate külaskäiguga, toodi muidugi Vana Tallinnat. Mul oli suht teenistuse lõpp juba ja äsja saime uue ülemuse endale noore kapteni näol otse sõjakoolist vist, hoholl. Sellega jõime ennast öösel silmini täis Vanakast, varavalges otsustas niitma minna. Asi päädis sellega, et esimese liigutusega lõi vikati maasse kinni ja kukkus sinna kõrvale norinal magama. Suitsud olid otsas, läksin sööklasse ja üritasin oma sodi peaga mustast teest pläru keerata. Läkastasin ja ropendasin, loobusin ja läksin õue kurilkasse magama.

Oehhh... mida kõike head see Nõukogude võim inimkonnale on andnud!!! Alla Pugatšova, Linnahalli, Baikonuri kosmodroomi, Moskvitši... sinu, minu...
Vasta

narjaad po stolovoi ja nn. diskoteka ehk nõudepesu

kõik täpselt nagu ennevanasti



no siin ühe kaasaegse tsurban-dembli dembliülikond - on endale igasugu põrandapesu moppe külge õmmelnud jm -no ikka eriline hull

Vasta

Utšebkas oli meil samasugune nõudepesu kombain nagu videos. Meie oma aga ei töötanud. Üritasin küll seda naelte ja traadiga parandada aga edutult.
Vasta

Kriblan ka siis paar rida oma lühikeseks jäänud sõjaväe teenistusest.
Algas nagu ikka Viljandi kandi omadele teada tuntud hr Valtini juurde minekuga komissariaati. Uuriti eest ja tagant ja öeldi et lõpeta kool ära siis vaatame. Võtsingi siis käsile koolid ja lõpuks kui mind ikkagi kätte saadi 2001a kevadel olin saanud 25 a vanaks. Ja tehti otsus et kuna mul on autopaberid olemas lähed Meegomäele. Nn noorte aeg sai läbi ja sellega ühtlasi ka minu sõjaväe aeg. Sain kahepoolse kopsupõletiku ja veremürgituse. Aga lõbus elu oli mul Seli taastusravi keskuses, tee mis tahad kell 20:000 pidid tagasi olema hiljemalt 22:00. 3 korda sai Tallinnas ringi kolamas käidud (preilnad ja kangem kraam ka juurde arvata) Polnud viga
Aga isand Aavu mälestusi lugedes tuli mulle oma isa sarnane jutt meelde. Oli ka mingi 1960a lõpul Kaliningradis ja natuke aega Marienburgis (saksas) mingi sakste autojuht oli. Oli ka Järva Jaani autokoolis

Veel pole maha löödud
Vasta

Lisaks ka ühe juhtumi karauulist ja tunnimehest.Kui ühes eelnevas jutus pidi ohvitser poriloigus lamama siis meil valas tunnimees terve AKM-i magasini tühjaks väeosa komandöri Uaziku pihtaSad
Tegu siis jälle ühe tõmmu "mägedepojaga".Komandöri õnneks autos polnud ja tunnimees vilets laskur sest autot tabas vaid paar kuuli.Üks kuul läbis siiski autojuhi istme seljatoe ning peatus kuskil poisi ristluudes.Kiiresti hospidali ja seal veetis ta mitu kuud.Pärast veel näitas seda kuuli(see anti meeneks kaasa)Smile Kas sellele tsurkast tunnimehele ka näitas- ei tea.
Igatahes poiss jätkas teenistust komandöri autojuhina ning tsurbanniga ei juhtunud ka midagi.Tema täitis tegelikult oma kohust.Lennuväli oli veel kinnine st. karauuli valve all.Seega tulgu sealt komandöri auto,ufo või vanajumal ise-kui ei peatu siis tina....
Autojuht täitis samuti käsku.See oli jälle mingi natsalnikute pohhuismus vms.Õnneliku lõpuga juhtum kui nii võib öelda.Kas keegi ohvitseridest(natsalnik karaula) näit. karistada sai ei oska kommenteerida.Kudagi maha vaikiti see asi.
Meenutaks siis pisut karauuli ustaavi,mille mõned punktid pidid kindlasti pääkolu sees olema.Tunnimees on puutumatu isik jne...

169. Часовой есть лицо неприкосновенное. Неприкосновенность часового заключается:
- в особой охране законом его прав и личного достоинства;
- в подчинении его строго определенным лицам - начальнику
караула, помощнику начальника караула и своему разводящему;
- в обязанности всех лиц беспрекословно исполнять требования
часового, определяемые его службой;
- в предоставлении ему права применять оружие в случаях,
указанных в настоящем Уставе.
170. Часового имеют право сменить или снять с поста только
начальник караула, помощник начальника караула и разводящий,
которому подчинен часовой.
Vasta

Kui karauuli ülem, abi ja jagaja e postileviija olid surnud, siis oli vist mingi võimalus, et tuleb keegi, keda vahisõdur tunneb nägupidi oma ohvitseridest.
Esimesel aastal tjagatsistina teenides, oli juhus kui peale joomingut oksendasin nari teiselt korruselt vastaspoolel magava ihekordse voodis seeru täis. Eks ma narjaadi sain.
Oli just "Horoskoobi" aeg eestis. Püüdsime mingi Selgaga eesti raadiot, kui vastu radiaatori püstikut panna ja kellaaeg sobis, siis läbi sahina ja lainetuste kuulasime ikka Helgi Sallot ja teisi.
Võis olla vahemik sept. 70 - mai 71. Olin merel ja käisin salaja raadiorubka kõrval asuvas ruumis, kus oli mingi Kasahstani tüüpi ringhäälingu vastuvõtja, otsisin siis ka eestit. Kusagil põhja Atlandil või Labradori lahes sain kuulda ENSV min. nõuk. esimehe Müürissepa surmast. Hiljem sain kõva keelu mitte pidada sidet väljamaa spioonidega, sest olin unustanud Tallinna pealt ära keerata vastuvõtja.

Инвалид информационной воины на фронте Пярну-Хииу. 
Tsiteerides John McCaini: "Venemaa on peamiselt bensiinijaam, mis teeskleb riiki"," rääkis Basse.
Vasta

oli see utsebka hull mis ta oli aga selle asja kõrval oli ikkagi naljategemine



militaarnetis on olnud mõned kasutajad kes on desbatti sattunud , üks oli isegi 2 aastat (olles eelnevalt ära olnud 1,5 aastat ning pärast desbatti veel pool aastat)

seal oleval ikka polnoje veshalka olnud

pärast 4 aastat tahtis mees koju tulla aga siin juba Eesti Vabariik ja piirivalvur vene soldatit sisse ei lase , tal olevat ikka hulga jama enne kui koju lasti , koju vist sai alles aastal 1994
Vasta

Klini lähedal teenides sattusin metsas kolades sammaldunud vangilaagrile, võskad kokku langenud juba. Tontlik värk, rutem tulema. Rohkem kartsin baraki lutikaid-täisid, ms võivad veel ootel olla. Ei tulnud hiljem meelde grazdanskitelt pärida. Üleüldse meie stroibatis dispati poisid teenisid järelejäänud aega.
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 1 külali(st)ne