Kroonulood

Millises oblastis see Klin oli?

Life\'s journey is not to arrive at the grave safely in a well preserved body, but rather to skid in sideways, totally worn out, shouting \"Holy s--t!....What a ride!
Vasta

Moskvast 80 km Piiteri poole. Tšaikovskiga kuidagi seotud. Laagrit otsid- Nudol-Šarino selle lähedal linnaku nimi. Aga kuna seal II ringi r.tõrjebaasi ehitati, siis võib valge laik olla. Nagunii Penkovski lugu muutis sõjardite ettevõtmisi seal. Nudoli radarikerad(tekstolidst siiludest kleepisime kokku) peaks näha olema. Suurus nagu Tõravere obs. kuplil. Ja neist mõni km läände too vana võssakasvanud laager.
Vasta

(22-01-2013, 22:17 PM)Aspelund Kirjutas:  Millises oblastis see Klin oli?
tohoh, mu teada on ainult üks sellenimeline linn, Moskva-Piiteri trassil, suht Moskva lähedal. Kuulus Haapsalu "sõpruslinn", ühisnimetajaks Tšaikovski.
Vasta

Google Earth annab kolm Klini: Moskva oblast, Tveri oblast ja Nizni Novgorodi oblast.

Aga Moskva oblasti Klinis on raketibaasid täitsa olemas, suisa mitu kõrvuti. Ja miski objekt, mida keegi seostab Venemaa riigipangaga, teisalt aga A-35 raketikompleksiga...

Laagrist pole kahjuks midagi näha. Herr Penkovski juhtum on aga ajalukku raiutud tema lahkumise viisi läbi, mida kirjeldab Viktor Suvorov oma raamatus "Akvarium"

A.

Life\'s journey is not to arrive at the grave safely in a well preserved body, but rather to skid in sideways, totally worn out, shouting \"Holy s--t!....What a ride!
Vasta

Kartulitest ja nende koorimisest veel:

Utsebka ajal oli ikka päris karm teema see, 12 seda teada-tuntud alumiiniumist suurt nõud oli vaja täis koorida. Ausalt, noad olid tavalised vene lauanoad ja erilist vahet polnud kumma servaga koorida, ühtemoodi nürid olid. Verevillid olid täiesti tavaline nähtus ja kõige kauem mälu mööda läks hommikul neljani, 06:00 oli "podjom" Karm, rsk......

Koorimismasin oli olemas, kuid nägin seda ainult korra töötamas, uunikum ja pidevalt p...ses.

Oehhh... mida kõike head see Nõukogude võim inimkonnale on andnud!!! Alla Pugatšova, Linnahalli, Baikonuri kosmodroomi, Moskvitši... sinu, minu...
Vasta

õnneks sai isiklikult köögitoimkonna mõnusid nautida ainult umbes 10 korda 2 aasta jooksul

oli ka tsurkasid kes ülepäeva seda narjaadi vedasid , osad nägid välja nagu zombid , mingi mödi ja rasvaga ülepea koos

eks esines ka kruusakive pudru sees, mäluda tuli ettevaatlikult
Vasta

Kartulite koorimisest ja köögitoimkondadest meie moodi. Paljud kindlasti ei usu aga nii ta oli.
Et ära hoida igasuguseid "dedovstšina" ilminguid, siis nii palju kui võimalik hoiti köögitoimkonnas mehi kellel aasta või rohkem teenitud. Samas võideldi nähtusega, mid nimetati "dembelskij narjad." Maakeeles tähendab see seda, et meil üritasid "demblid" võimalikult tihti toimkonda saada. Polnud mingi ime kui kõik neli klouni, kes köögis majandasid hakkasid paari kuu pärast koju sättima. Narjäädis paar tundi tööd teha oli tunduvalt lihtsam kui linnas talvel 30 kraadiga tuisus ja tormis, sügisel tuules ja vihmas, suvel palavaga ja õhtuste sääsehordidega võidelda. Ja üks, kõige põhilisem põhjus, me olime tüdinenud juba sellest mööda linna kappamisest. Kõik marsruudid olid sammu pealt pähe kulunud, võisid kinnisilmi kogu posti läbi joosta.
Tööd aga oli toimkonnas paariks tunniks, kui kiiresti teha. Aegamisi me seal venitasime kummi. Kui oli kartulipäev siis pidime pisut rohkem liigutama. Olenes menüüst, tuli kuni 150 liitrit kartulit koorida. See tähendab, et masin kooris, meie pidime noaga korrigeerima. Mõned silmad ja ebastandartsused siluma.
Sama teema oli karauuliga. Sinna oli samuti järjekord.
Vasta

selline nähtus et karauuli ja narjaadi järjekord on oli tavalises vene väeosas välistatud, narjaade ehk toimkondi määrati isegi karistuseks (tri narjada vne otseredi)

ju oli see tavapäev teil hullem kui narjaad

meil tavalised sõdurid venitasid aega söögikorrast söögikorrani ja kui kell juba 15.00 oli siis tavaliselt vedasid ennast vaikselt kasarmusse või kuhugile varjulisemasse kohta , igaljuhul oli kell 17.00 õhk absoluutselt puhas , kasarmus oli ainult dezurnoi po tsasti (tavaliselt leitnant-vanemleitnant), see veetis aega dezurkas mis asus staabi juures 1 korrusel ja millel oli suur aken jälgimaks dezurkast lahkumata möödujaid

igaljuhul 3 korrusel kasarmus polnud kella 17-06 ohvitseridest praktiliselt kedagi

kes narjaadides need proovisid seal võimalikult vähe tööd tehes oma aha ära viita , eks koristama ja midagi ikka pidi tegema et jätta töötegija mulje
Vasta

Kokana aega teenides nägin seda söökla elu ja olu ikka piisavalt. Narjaadi üldiselt ikka taheti tulla, sest siis sai öösiti kartulit praadida ja praekartul oli ju elu. Aga eks tööd oli seal ka ikka kõvasti. 700jale sööjale umbes kartulit koorida. Käsitsi tavaliselt, sest masin oli enamus ajast pekkis. Ka põrandaid oli piisavalt, mida pesta. Kui ikka narjaadi vastutav ohvitser tahtis oma alluvaid peetida, valati esmalt põrandale umb. 10 cm vett ja siis läks küürimiseks. See vesi tuli ju ka pärast kokku korjata. Muidugi nõudepesu oli ka veel omaette ooper. Aga praekartulite nimel oldi kõigeks valmis.
Siinkohal meenub üks juhus kus öösel staabist tormas kohale sõdur, kes teatas, et valves olev ohvitser tahab kiiresti süüa! Küpsetasime siis kartulit ja tüki lihagi. Kähku kähku kõik taldrikule ja poiss pani staabi poole jooksu. Kuid kuna samal ajal käis köögis usin põranda pesu, siis põrand oli enneolematult libe. Ja nii see käskjalg seal külje maha panigi koos oma taldrikutäie kartulitega. Aga kuna näljane ülemus ootas, siis pühiti kõik kartulid ligaselt põrandalt jälle taldrikusse ja söömaaeg võis alata. Ilmselt jäädi rahule, sest tagasi ei tuldud. Big Grin
Vasta

utsebka sööklanarjaadides kartuleid praadida ei lastud-pidid ringi surshaitama ja igasugu jamaga tegelema

küll praadisid utsekas kartuleid seersandid pärast otboid , pandi välja mõni kursant shuhherisse ja huaarisid siis seda karoskut kusagil kaptjorkas

lineika ajal mingit kartulipraadimist ei mäleta , muidugi söökla narjaadi sattusin küllalt harva

aga teekeetmist tuli lineikas tihti ette , tehti zilettidest (ka podkovadest)

spets traktor , see ühendati vooluvõrku ning vesi kees sekunditega

utsekas muidugi tuli määrusteväliseid söömaaegu tihti ette aga teemaks olid arbuusid (käisime neid põldudelt koristamas)

ma mäletan et kui seal koristamas sai käia siis oli taskunuga väga abiks asi- no 10-15 arbuusi päeva jooksul sisse süüa polnud mingi probleem

pärast muidugi kõik käisid tihti kusemas sest arbuus ju koosnebki põhiliselt veest

aga olid head ka, otse põllult
Vasta

Asi oli ju lausa nii, et vanakesed kes narjaadis ei käinud ja kasarmus magasid lasid end keset ööd üles ajada, et praekartulit süüa. Nooremad siis praadisid ja viisid vanadele. Krt ise oleks vist küll kõik pikalt saatnud kui keegi oleks mind keset ööd tulnud äratama, et tule nüüd sööma. Kartulid on valmis...
Aga mindi isegi nii kaugele, et narjaadi välisel ajal, kui vanakesed ka äkki keset ööd süüa tahtsid, siis mingid vennad tegid pööningule lõkke, et praadida saaks. Majad jäid õnneks püsti.
Aga zilettidega veekeetmine on ju klassika. Seda tehti vist kõikjal. Meil läksid ühed geeniused ka veidi kaugemale. Nad keetsid niimoodi endale putru. Algul, kui kõik oli vedel, polnud häda midagi. Kui aga puder hakkas paksenema, siis tekksid lühised ja kogu see kupatus särtsus ja paukus. Ime, et need juhtmed ja kaitsmed kogu seda terrorit kannatasid.
Vasta

Aga zilettidega veekeetmine on ju klassika. Seda tehti vist kõikjal. Meil läksid ühed geeniused ka veidi kaugemale...

Jah seda zilettidega klassikat tehtud. Sobisid just mingid lääne zilettid milledel augud juba nurkades olemas.Kui neid enam polnud siis natuke jamaSad Ka 80-ndate lõpus tulid juba need plasmassjurakad.Siis sobis ka kaks võtit,neli tikku ja natuke niiti - ning traktor läks käimaWink
Meenub kui dnevalnõina sai öösel kohvi tehtud.Üks tsurban tundis huvi et mida ma joon? Küsis "krepki tshai shto-li" Vastasin et koffe.No siis oli korras.Tsurkad sihukest asja ei teadnud mis on kohv.Kui oleks öelnud et krepkii tshai siis see hull oleks võibolla oma zemljakid ka üles äratand ja jooma kutsund...
Meenub üks kursavenna lugu kes teenis allveelaeval. Tegu ei olnud tuumaallveelaevaga vaid mingi diisliront aga ikkagi.Madruspoiss suutis "traktoriga" teed keetes miskit totaalselt läbi kõrvetada seal laeva elektrisüsteemisSad
Kisa olevat päris palju sellest tulnud ja kui oleks suudetud tõestada et ajateenija rikkus/saboteeris nõukogude allveelaeva siis oleks poissi ilmselgelt dispatt oodand. Dispatt on ikka vääga jõhker koht.Need nn.eurovanglad on suisa kuurort dispatiga võrreldes...
Vasta

üldiselt desbatti niisama lihtsalt ei saadetud , meil oli väeosas igasugu segaseid armeenlasi jne keda zampoliit pidevalt desbatiga ähvardas aga mitte kedagi kuhugi ei saadetud, selleks pidid ikka mingi paraja jama kokku keerama või kroonu masinaga mõne tsiviilisiku alla ajama et tavaline sõdur desbatti satuks

igaljuhul oli sellisel hirmutamisel vägagi distsiplineeriv mõju
Vasta

Kahjuks saadeti küll.See olenes täpselt sellest kas algatati "ugolovnoje delo" ili net.Igasugu sigadusi tehti aga kas klaariti omavahel või läks "suure kella külge"
Kui läks "suure kella külge" siis oli jamaSad
Vasta

Kaunist pühapäeva!
Tore oli lugeda eespool kirjutatud teekeetmistest, veekeetmisvahenditest ja ebaseaduslikest toidukordadest. Meil olid need kaks peatükki eriti taunitud ja võitlus nende ilmingute vastu käis kõigil rinnetel vahendeid valimatta.

Kõigepealt teekeetmisest ja sinna juurdekuuluvast sõnavarast. Teekeetmine meie keeles oli "tšifiiritamine" ja kõrgtehnoloogilise veekeeduabinõu nimeks oli "tšifirilnik." Valmistati neid "tšifirilnikuid" kõigist kättesaadavatest metallesemetest mis mahtusid kolmeliitrise purgi kaelast sisse. Žiletid olid kiviaeg ja neid ei kasutatud, põhjus oli üpris proosaline. Kui nende kahe žiletiga jõudsid kolm liitrit vett keema ajada jõudis ennem dembel kätte. Põhiliseks toormaterjaliks olid nende seadmete valmistamisel alumiiniumist dessertlusikad. Kolmene purgitäis vett kargas keema muinasjutulise kiirusega. Sellega kaasnes muidugi silmaganähtav pingelang. Kasarmus lambid muutusid minutiks ajaks kollaseks.
Üritasime asja veel moderniseerida ja kasutusele võeti alumiiniumist supilusikad, kuid need tuli välja prakeerida kahel põhjusel. Esiteks lambid ei muutunud laes mitte kollaseks vaid vaevu veel hõõgusid punaka tooniga ning hetke pärast sulasid kaitsmed üles. Kui aga kasarmu jäi ilma vooluta, andis relvahoidla üldhäire, nagu oleks sisse murtud ja seda jama mis sellega kaasnes keegi üle elada ei soovinud. Sellele järgnenud nn. "meroprijatije" võttis igasuguse tšifiiri isu ära.
Tšifiiri retsept: 3 liitrit vett, üks sajagrammine pakk Gruusia teed ja pool kilo sokolaadikomme "Matõljok", mis toodi linnast salakaubana väeossa. Kui vesi oli keema läinud, puistati pakk teed sisse, šokolaadi paberiga (foolium) kaeti purk pealt kinni ja mässiti käterätikusse, et jahtumine võimalikult aeglane oleks. Umbes kolmveerand tunni pärast oli jook saavutanud oma paraja konsistentsi ja sai asuda konsumineerima. Matõljok pisteti põsenurka ja kaifimine võis alata.
Dai boh muidugi selle üritusega vahele jäid. See tähendas järjekordset maratoni hipodroomile ja tagasi deviisi all, "Otsime uusi teeväljasid".

Kartuleid meil praadida ei saanud, köögi aken oli KPP aknast ilusti näha ja kui seal mingi liikumine oligi, siis see tegevus lõpetati momentaalselt. See oli ka ainus võimalik koht kus seda tegevust oli võimalik läbi viia. Ja ega keegi vist ei tundnud selleks ka mingit vajadust. Probleem mitte-eeskirjadekohase toitlustamisega seisnes hoopis selles, et õhtul linnast tulles toodi sealt kaasa head ja paremat ning vitsutati "po graždanskij". Öösiti käisid ohvitserid luusimas ja dumbotškaid kontrollimas, et vahele võtta neid kes olid sisse toonud ebaseaduslikku provianti.
Vahelejäämise korral oli enam vähem kindel pauk et sai veits lipata. Oleneb mida leiti. Saia, vorsti.....sellest tulenevalt ka häire põhjhus. Näiteks "zahvat hlebzavoda." I pagnali.
Vasta

jah eks ta nii oli

ja ilmselt oli ka ülemustel ka mingi värk et kui keegi sinna saadeti tulid hullud proverkad ja preemiad jne vähenesid

igaljuhul Kaliningradis meie väeosas nägin ainult 2-3 sõdurit keda gubusse viidi , dezbatti ei viidud kedagi

gubusse viidi näiteks mingi bulbass kes käis pidevalt linnapeal hulkumas, ta oli köögis kokk , tegi oma asjad valmis ja pani minema , oli hankinud erariided ning tegi seda pidevalt , jõi seal ennast täis ja laaberdas

igaljuhul ähvardati peaaegu pool aastat et kui järele ei jäta siis läheb gubusse ja lõpuks pandi ka , et oli juba dembel siis veeretas aja tasakesi demblini välja ja sai ikka koju ilma jamata

aga jah oleks mingile kindralile vahele jäänud see oleks ta kohe desbatti saatnud
Vasta

Kui ugolovnoje delo avati, siis olenes sellest millise paragrahvi järgi istuma saadeti. Dispati maksimum srok oli vist kaks aastat ja peale sroki lõppu teenisid oma aja ikka lõpuni endises väeosas. Kui üle kahe aasta karistust siis demobiliseeriti ja saadeti tsiviilvanglasse.
Vasta

siin ka hea teema vee keetmisest kättesaadavate vahenditega

http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopic...=30&t=8178
Vasta

Toredad lood ja jälle natuke targem. Ksf.Daff-i nn."durdomis"-"tšifiiritamine" Big Grin
Meil siberis nii kõrgtehnoloogilisi asju ja termineid polnud.Käras ikka seesama lezvije e.zhilett ja ka 3liitrise purgi puhul.Vot vanakestel ei piisand ühest korrast nädalas saunas käimisest.(Tegelikult siberi suvi oli ka ilgelt palav ja ajas higistama) Vanakesed panid siis noored vett soojendama ja tahtsid pead pesta.
See zileti-traktor ajas pikapeale vee soojaks küll ja siis tuli vanakesele vaikselt sooja vett pähe kallata.Talvel sihukest jama polnud.Higistamist vähem (pigem külmumine) ja peldikus oli radiaatori küljes kraan olemas kust iga kell soe vesi saadaval.Vahel oli peldik nigu türgi saunBig Grin
Vot militaar.netis kasutaja Tux.Äge avatar ja tõsine "traktorispetsialist" !!!
Vasta

Väike vahepala ühest talvisest tsifiiritamisest. Olin roodus korrapidaja ja et öösel aeg lõbusamalt ja kiiremalt kulgeks, siis keerati tavaliselt peale
" otboid " üks purgitäis teed. Veekeetmine käis punanurgas, "lenkomnatas", akvaariumi taga. Kui vesi valmis sai, segati puru sisse, mässiti purk rätikusse ja viidi päevniku ehk "dnevalnõi" juurde ja pandi kiivrite kappi oma valmimist ootama.
Olin tollel päeval aga tee maha unustanid ja pidin segamisprotsessi päevniku juures ette võtma. Vesi hakkas just keema. Peitsin "Tšifirilniku" akvaariumi alla, võtsin oma kolmese purgi ja kui ümber pöörasin, et minna protsessi jätkama, vaatas mulle uksepeal vastu naeratava näoga pataljoni korrapidaja. Kapten Kudrjašov. Naeratasin vastu, soovisin palju tervist nagu määrustik ette näeb ja valasin selle kolm liitrit tulist vett akvaariumisse.

" Ja mis see tähendab?" , küsis kapten.
" Kaladele soojendan vett."
Mõttepaus.
" Vaga avangardlik lahendus, aga järgmine kord pane sool ja pipar ka kohe sisse."

Mingeid repressioone ei järgnenud, sest ohvitser oli suht nõutu. Võibolla nii peabki?
Jumalale tänu et akvaarium oli suht suur. Mingi 150 liitrit, aga vaatamata sellele olid kõik silgud paugult teises kvaariumi otsas tagajalgadel. Kõik elasid selle termošoki edukalt üle. Kõhtu ei visanud keegi taevapoole.
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 1 külali(st)ne