[pen.skar]

Eesti poisid 69,dal stroibatis. Naftapütimees Rand Enos teeb kiirsõitjat:
Zis 120 käigukast+ Zil 164 tagasild.(Vasakult Suure-Jaanikas Toomsalu, võrulane Eelsoo H., Rähmonen V., istub Kilgi V., efr. Mitt, saarlane Rand istub ja mehaanik Kimmel Jaak Viiratsist). Eh, poisid, kui hallid te nüüd võite olla...
    .     Auto koos, katsetasime Negino jões vastuvoolu sõites(ühtlane kõva põhi). Saime sahmaka vihma ja enam "kiirpõletaja" kaldast üles ei saa. Ega muud aidanudki, kui ootasime paar tundi maa kuivamist

[KOLLA]

Kas ilma riistata mees demobiliseeriti või tassisi sluuzbat edasi nagu miilenkii?
[/quote]

Kui ma paratrauma tõttu sanbatti sattusin , siis olin selle `poisiga`ühes palatis kuhu olid koondatud kõik ´erilised`juhtumid ! Otas ta oma teenistuse lõppu - jänud oli kolm kuud . Samas oli kaugele arenenud kroonilise tripperiga poiss ja veel üks ära vägistatu , keda sinna ära peideti ja kes soovis aasta varem koju saada . Jäi aga viimane piirituse joomisega vahele ja saadeti polkku tagasi , kuhu tšurkad juba ette helistasid ja talle meeldiva vastuvõtu korraldasid .

[Maccaroni]

Seoses eelmise teema, tripperi ja varem läbi käinud avalike süüdimõistmistega, kangastub mul järgmine lugu.
Mukachevo garnisoni hoz-vzvod oli nagu riik riigis, kus teenis alla kümne ajateenija ning lisaks mõned prapporid ja nooremohvitserid. Põhiliselt haldasid hunnikut ladusid, ja mõistagi käis kibe äri ja sebimine nii sõjaväelaste kui tsiviilidega. Konservid, kuivained. Need vennad võisid kasvõi vagunitäie sütt ka maha parseldada, mida juhtus samuti. Kuid lisaks kuulus sinna alla mingitsorti ogorood ja sigala ehk svinarnik, kus toimetasid paar sõdurit, keda minu silm mitte kunagi rihma ja kirsadega, ammugi mitte rivis liikumas ei näinud. Elasid seal täiesti oma elu, eriti näole ei andnud ja keegi neid väga ei kontrollinud ka.
1986, ühel kevadpäeval jäid nad aga patrullile territooriumilt väljas juuatäis peaga mingite kohalike plikadega vahele... ja sellest korraldati järgmisel päeval suurejooneline etendus tervele garnisonile. Kamandati kogu isikkoosseis, erinevad väeosad, kaugelt üle tuhande mehe platsile ja rivistati U kujuliselt nagu riviülevaatustel. Tribüüni juures oli valmis pandud mingid lauad, mis olid kaetud valge linaga. Seejärel eskortisid santsasti mehed marsi saatel kubust kohale süüalused. Ratastega kanderaamil! Rivistati nad sinnasamma laudade juurde. Forma odezdõ oli poistel tavapärane, millega neid sigala ümber nähti ja millega ka tabati - hebee, ketsid, ilma rihma ja pilotkata. Seejärel noomiti valjult, et nimetatud soldatid on nõukogude armeed räigelt häbistanud, joodikud ja litsidega liiderdajad, kes tuleks tegelikult seina äärde panna ning seejärel eemaldati ka lina laudadelt ning lagedale ilmusid roosaka vedelikuga suured klaaskannud. Järgnes avalik tripperiprofülaktika, kus süüalused desainfitseerisid kaaliumbergamanaadilahusega kogu garnisoni ees oma kulle ja kellasid. Santsasti kutid tasapisi nõristasid ja süüalused pesid hoolikalt, viimase tilgani. Muud karistust ei mäleta et oleks neile osaks saanud. Istusid kubus oma aja ära ja teenisid sigalas edasi.

[kalleb]

Avalik tripperitõrje -see on midagi uut ja erilist selles duromis

No see oleks veel parem olnud kui revel reakoosseisul oleks kohustuslik tõrje tehtud

Meil tehti ka utsebkas teinekord selliseid tunniajaseid rivistusi kus utsebka ülem- mingi polkovnik kõva häälega karjus et kuidas zaljotsikud munepidi üles puua tuleb, jube tüütu, temperatuur seal umbes 50 kraadi varjus ja ega riviplats varjus pole

Igaljuhul olen osalenud ühel käsukorras tulnud raviseansil kus santsasti medbrat liikus batsokiha rivi ees ja soldatitele anti düsenteeriavastast imeravimit (mingi realiseerimisaja ületanud mürk nimega bakteriofag)

Anti see kätte , ja käsu peale tuli alla neelata, õnnestus see ikka kuhugi ära sokutada ja pärast ära visata

[pen.skar]

Hea, et teil lillat oli. Uudismaal oli ainuke ravim tširide, mandavoshkade, (paised, satikad), nokunohu puhul kasutatud filmkinniti. Hõbedasisalduse tõttu tal ravitoime oli, kuid oi kui kibe peale panna.

[Maccaroni]

Panen siis ühe loo veel. Kultuurishokist teenistuse esimestel nädalatel Tsernivtsis, mis asus Rumeenia piiri ääres Lõuna-Ukrainas (enne sõda Bukoviina).
Ühel lõunamaiselt palaval maikuupäeval toimus terve meie õpperoodu kultpahhood teatrisse. Etteütlevalt oli roodus pooleks igasuguseid tsurbanne ja mõned baltlased, kes ei jaganud veel mõmmigi vene keelt, rääkimata ukraina keelest, milles toimus draamatükk. Ühesõnaga esiteks oli kohutavalt igav ja teiseks kippus hämaras unenäljas duhhidele kõva tukk peale, niiet enamus hakkas esimese 10 minuti jooksul "nokkima" - see on siis nähtus, kui tukastad, pea vajub alla ning siis ehmatad ennast jälle sirgu. Nii kümnekonna sekundilise intervalliga. Seeru küll küünitas koguaeg ja jagas lahkelt rusikaga, kui aga ulatus, aga oli piisavalt naljakas vaatepilt - terve rida selliselt nokkivaid kiilakaid.
Kõige krooniks oli siiski üks pikk, ligi 2 meetrine kasahh, kes tuli pimedas kasulikule mõttele ning otsustas kirsad jalast võtta ning läbivettinud partjankad eesmise tühja istmerea seljatoele kuivama laotada. Jalad said ka puhkust Mõne hetke pärast jõudis tappev lehk seeru ninna ning kasahh sai keset etendust seeru käest unustamatu koslepi. Kohalikud teatrihuvilised, keda polnud just täismaja, vaatasid aga tükki ja muhelesid rahuga edasi nagu poleks midagi juhtunud. Mis seal ikka pahandada, kui sõdurposid olid ju au sees.

[kalleb]

meil tehti ka selline kultpahood Novotserkasski kultuurimajasse - igaljuhul tukastasin kohe peale algust ja ärkasin kui lõpuplaksutamine algas-no mitte midagi sellest tükist ei mäleta aga vähemalt magada sai

[Basilio]

Üks kopipasteet-lugu sõbralikust foorumist. Loodan, et omanik ei pahanda. See oli lihtsalt nii hea lugu, et ei saanud üles panemata jätta.
Tegevus toimub Ida Saksas paiknevas nõukogude väeosas:

"Tuleb sakslane-kannatanu koos politseinikega meie komandantuuri ja alustab juttu tuntud teemal(aktsenti peale esimest fraasi enam ei anta)
"Zovetskaja armia- nichts gut! Jälle "Tsap-Tsap"!
"Mis seal jälle pihta pandi?"
"Õunapuud aias tehti tühjaks!"
"Kahtlustate kedagi? Järsku ohvitserid joomingu käigus...?"
"Ei, ohvitseridele annan niigi poolmuidu ära, miks nad veel varastama peaksid?"
"Aga võib-olla sõdurid suurest näljast?"
"Ei, sõdurid tulid, ma andsin neile niisama..."
"Siis praporštšikud?"
"Ei, seal olid inimeste jäljed...""

[Daff]

Lubasin mõne sõnaga kirjutada Afganistaani minekust, mis õnneks ära jäi.
Algas lugu sellest, et meid toodi kolmeteiskümnekesi "rohelisest" menti, mis iseenesest polnudki teab mis halb idee. Kuid selle ümberformeerumise tulemusena tõotas kaduda tõelise nõukogude sõduri vahva elu. Sattusime eeskujulikku pataljoni, kus kõik olid võrdsesd, alates "duhhist" ja lõpetades "dembliga." See oli meie arust hetkel kõige kurvem perspektiiv. Kui välja arvata viisakas subordinatsioon vanema teenistuskaaslase vastu ja vastupidi. Meie, olles oma arust maru "tegijad", olime selle peale aga äärmiselt solvunud ja peale kolme kuud teenistust mentovkas, kirjutasime ühise avalduse meie üleviimiseks internatsionaalse väekontingendi koosseisu sõbralikus Afganistanis. Selle raporti andsime üle zampoliit Bakumovile. Noor mees, kahekümne üheksa aastane major, kes oli millegipäeast just Afganistaanist toodud meile oma teenistust jätkama. Näos olid tal näha armid ja kogu aeg kandis musti prille. Ainuke normaalne ohvitser oli.

Vot ja meie "õnnetus" see oligi, et ta seda Afganistaani oli lähedalt näinud. Saime kõik kutse ilmuda staapi vestlusele. Jutt kestis oma pool tundi, peale mida rebis ta selle avalduse puru ja käskis edaspidi maru vait olla ja mitte kellegile sellest kirjast ja vestlusest iitsatada. Toonitas mitu korda, et teema jääb ainult meie ja tema vahele. Hoiatades seejuures korduvalt, et kui jutt jõuab kombatini, siis pannakse meid juba esimese lennuki peale ja Kuška külla sõit. " Takihh durakov " kodumaa vajabki. Meie perspektiiv on tsink kirst aga kombat lõikab meie pealt kasu ja saab kas ühe tärni juurde või hoopis edutatakse.

Ja jäigi meil kuldtäht "posmertno" teenimatta. Veeretasime ülejäänud poolteist aastat joodikuid ning pätte püüdes vaikselt lõpuni ja nüüd saab vaikselt mälestusi heietada.

[Maccaroni]

Üks tõsieluline utsebkameenutus poliitzanjaatie teemal. Õpetati seal kõiksugu nõukogude sõdurile vajalikke tarkusi, mille hulka kuulus ka NATO riikide tundmine. Vaenlast tuleb ju tunda. Kutsuti ükskord klassi ette üks kirjaoskaja mamedov ja paluti tal suurel maakaardil osutada erinevaid NATO riike. No mõned olid tal meeles, kuid kui järg otsa sai, siis hakkas seeru riigi kaupa üle pärima. Asi takerdus siis, kui paluti osutada - "gde Anglija". Otsis mamedov mis ta otsis, aga ei leidnud - kaardil oli õnnetuseks kirjas "Velikobritanija".
Nalja sekka meenuvad need zanjaatied ka massitukastustena. Kuna oli igav ja duhhid kroonilises unenäljas, siis tuli enamikule kõva tukk peale, mille seeru või mõni teine eriti püüdlik duhh tavaliselt rusikahoobiga korda ajas.
Zanjaatiel pidi tegelikult konspekti ka pidama, kuid võitlejate seas leidus mitmeid seltsimehi kesk-aasiast, kes olid sõna otseses mõttes täiesti kirjaoskamatud ega osanud esimesel teenistuskuul veel sõnagi vene keelt. Poisid puhta lehega

[kalleb]

Lubasin mõne sõnaga kirjutada Afganistaani minekust, mis õnneks ära jäi.
Algas lugu sellest, et meid toodi kolmeteiskümnekesi "rohelisest" menti, mis iseenesest polnudki teab mis halb idee. Kuid selle ümberformeerumise tulemusena tõotas kaduda tõelise nõukogude sõduri vahva elu. Sattusime eeskujulikku pataljoni, kus kõik olid võrdsesd, alates "duhhist" ja lõpetades "dembliga." See oli meie arust hetkel kõige kurvem perspektiiv. Kui välja arvata viisakas subordinatsioon vanema teenistuskaaslase vastu ja vastupidi. Meie, olles oma arust maru "tegijad", olime selle peale aga äärmiselt solvunud ja peale kolme kuud teenistust mentovkas, kirjutasime ühise avalduse meie üleviimiseks internatsionaalse väekontingendi koosseisu sõbralikus Afganistanis. Selle raporti andsime üle zampoliit Bakumovile. Noor mees, kahekümne üheksa aastane major, kes oli millegipäeast just Afganistaanist toodud meile oma teenistust jätkama. Näos olid tal näha armid ja kogu aeg kandis musti prille. Ainuke normaalne ohvitser oli.

Vot ja meie "õnnetus" see oligi, et ta seda Afganistaani oli lähedalt näinud. Saime kõik kutse ilmuda staapi vestlusele. Jutt kestis oma pool tundi, peale mida rebis ta selle avalduse puru ja käskis edaspidi maru vait olla ja mitte kellegile sellest kirjast ja vestlusest iitsatada. Toonitas mitu korda, et teema jääb ainult meie ja tema vahele. Hoiatades seejuures korduvalt, et kui jutt jõuab kombatini, siis pannakse meid juba esimese lennuki peale ja Kuška külla sõit. " Takihh durakov " kodumaa vajabki. Meie perspektiiv on tsink kirst aga kombat lõikab meie pealt kasu ja saab kas ühe tärni juurde või hoopis edutatakse.

Ja jäigi meil kuldtäht "posmertno" teenimatta. Veeretasime ülejäänud poolteist aastat joodikuid ning pätte püüdes vaikselt lõpuni ja nüüd saab vaikselt mälestusi heietada.

njaa, siis vedas sest iga teine ohvitser oleks teid kindlalt kahurilihaks saatnud ja kuppu juurde teeninud (neil saab seal iga lisakupu eest ka lisarahasid ja igakuised polutskad ka suurenevad)

kupu juurdesaamine käib suht lihtsalt kaptenini, mõni sai ka lihtsalt majori aga alampolkovniku ja polkovniku jaoks pidid teised üldiselt mingitel lisakoolitusel käima

[KOLLA]

Afgaanis käinud oli ka minu luurebataljoni komandör ja olles sama eriala õppinud mis mina , rookis miine ja muid lõhkeseadeldisi luure-sapööri rühmas . Selle kuue aasta jooksul oli ta kaotanud 18 Eesti poissi . Kui mina ainukese Eestlasena bataljoni sattusin , siis ta praktiliselt adopteeris mind ja kaitses mind hilisemate hulluste eest , sest austas Eestlasi väga . Meest hüüti ´Muha`ks ,sest ta oli 2.15 pikk ja korraliku riidekapi suurune ning operatsioonidel jäi ta kogu aeg snaipritele ette kuna ei suutnud end rahnude ja muude varjumiseks kõlbulike asjade taha mahutada . Käed , jalad ja õlad ning turi olid kuuli haavu täis kuid kõik olid nn. puhtad augud , või riivakad ilma luumurru ja veresoonte lõhkumiseta . Mees oskas ka päris hästi eesti keelt , st. sai aru pea kõigest ja tegi ennast piisavalt arusaadavaks . Mehele meeldis eriti see , et eesti keeles ei ole roppusi ja muidugi saunakultuur . Ehitasin sinna topelt karauliga valvatavale territooriumile , isegi korraliku sauna ja õpetasin vähe kultuursemalt õlut jooma . Saun sai väga popiks eriti kõrgete ohvitseride seas nagu gruppi ja divisioni komandörid ning muud Moskvast saabunud ´suurmehed` lobistati ka sealt tavaliselt sujuvalt läbi .

[krossifänn]

Kas keegi teab,on kuulnud või tunnistab üles
Sai eile juttu aetud ühe mehega kes töötas 80ndate keskel Tartumaal Sootaga sovhoosis.Sealkandis kadus ära nimelt kaks 500 kg.lennukipommi,mis laaditi küll raudteelt maha aga Raadi lennuväljale ei jõudnud Seal olevat olnud mingi sõjaväeotstarbeline raudteelõik mis ammu üles võetud.(mitte praegune Kärkna)
Kõige suurem peavalu pommide kadumisest oligi just kohalikele elanikele.Need pidid paar korda päevas oma Zigullide/Mossede pagasiruumi ette näitama sõjaväelastele ja tõestama et neil pole autos 500kilost pommi...
Rohkem infot pole aga ehk keegi kaasfoorumlastest teab miskit?

[Etsike]

Aerofotolt on näha, et raudteest hargneb üks raudteelik koridor Kärkna külast natuke lõuna pool, ületab maantee ja jätkub veel paar kilomeetrit, hargeb kaheks paraleelseks teeks ja lõppeb mingite kummaliste ümmarguste mahutite/aukude juures (7tk, ca 15m diameeter). Sealsamas raudtee servas on ka jaamalik hoone. Edasi koridor ei jätku.

[v126]

Seal oli küteuseladu, peale sõjaväe lahkumist tegutses seal mingi firma ka kütusega. Ise olen ka kunagi sealt ostnud. Selle kandi mets on täis igasugu endisi sõjaväe ladusid ja muid hooneid.

[Maccaroni]

...mingite kummaliste ümmarguste mahutite/aukude juures (7tk, ca 15m diameeter)...

väheusutav et midagi ülearu strateegilist - mõnesaja meetri raadiuses on 4 talu.

---

Seoses tammelehtedega kindrali lõkmetel üks anekdoot...
Kuna on oodata kindrali külastust, siis loetakse hommikul dnevalnõile kõvad sõnad peale: "vaat et suka maha ei maga, kui kindral roodu tuleb - kohe kui märkad, siis karju kõvasti ROTA SMIRNA"! ootab siis pool päeva. ei midagi. äkitselt hakkab mingi vanamees trepist üles tulema. dnevalnõi uurib teda ja karjub: "eee lesnik! otjebiss otsuuda, seitshas general prijeedit!

[krossifänn]

Ilusat ja toredat armeeaastapäeva/meestepäeva kõigile Kas on ununenud juba?
Mida kõike paremat sel päeval nõukogude sõdur nautida sai...
Oodatud igasugu kommentaarid ja meenutused.

[kalleb]

sõdur sai poliitloengut, võibolla pool tundi kauem magada, kui hästi läks siis oli ka pidulik eile mis oli väeositi vägagi erinev, üldiselt paar karamellkommi ja küpsist lisaks ja kohu moos , praazdnikutel oli aga tugevdatud reziim, rivistused olid iga tunni-paari pärast et kontrollida et keegi poleks linnapeale laaberdama-ühesõnaga paras veshalka võrreldes hariliku päevakorraga

[honkomees]

Ilusat ja toredat armeeaastapäeva/meestepäeva kõigile ....
Oodatud igasugu kommentaarid ...

Venemaal tähtpäev ikka täies aus

[kalleb]

kolme viimast pilti na kehvasti näha