29-12-2012, 16:00 PM
Kuigi minul õnnestus NSVL kuulsusrikkas armees teenimisest mööda hiilida,päris puhtalt ma ikkagi ei pääsenud ning seetõttu julgen selles teemas ka pisut kaasa rääkida.
Sel ajal,kui TRÜ poisid kalshnikove lahti-kokku klõbistasid ja Tähtvere metsas gaasimaskides joosta ähkisid-puhkisid istusime meie,EPA poisid mõnusalt õlleurus või Misha veinibaaris.Asi oli nimelt selles,et mingil põhjusel EPA-s sõjaõpetust polnud,kuid peale kooli lõpetamist tuli aastake kusagil väeosas teenida,mida mõned saamatumad pidid ka läbi tegema.Enamik viilis sellest mitmesugustel põhjustel(mõned olla isegi profülaktika mõttes paar kuud hullaris veetnud)kõrvale seni,kui peres oli kaks last ja seejärel arvati potentsiaalne NL armee ohvitser reamehena reservi seniks,kuni kestab rahuaeg.Sel moel sai minustki pioneeriväeosa rjadavoi reservis,kes sõjaolukorras pidi Drusba sae selga võtma ja rindele sildu ehitama minema.Elu oli lill - tõstsin põllumajandust nii et selg valus ja ei mingit kordusõppustele mineku hirmu,kuni 79.aastal järsku kutsuti sõjakomisariaati ja kästi kaasa võtta hunnik dokumente ning iseloomustusi.Nüüd on puuks - arvasin ja vaimusilmas kujutasin juba,kuidas minusugune 30-ne aastane taat peab noorte poistega võidu kirsade klobinal hommikujooksu tegema.
Üllatus aga oli suur,kui mõne nädala möödudes uuesti välja kutsuti ja teatati,et kaitseminister Tatrapuder(Andrei Gretshko)on oma käskkirjaga omistanud mulle autovägede reservleitnandi nimetuse.Sellele järgnes varsti kutse Kloogale kahenädalasele õppekogunemisele,mis on juba hoopis teine jutt ja tuleb kunagi hiljem.
Sel ajal,kui TRÜ poisid kalshnikove lahti-kokku klõbistasid ja Tähtvere metsas gaasimaskides joosta ähkisid-puhkisid istusime meie,EPA poisid mõnusalt õlleurus või Misha veinibaaris.Asi oli nimelt selles,et mingil põhjusel EPA-s sõjaõpetust polnud,kuid peale kooli lõpetamist tuli aastake kusagil väeosas teenida,mida mõned saamatumad pidid ka läbi tegema.Enamik viilis sellest mitmesugustel põhjustel(mõned olla isegi profülaktika mõttes paar kuud hullaris veetnud)kõrvale seni,kui peres oli kaks last ja seejärel arvati potentsiaalne NL armee ohvitser reamehena reservi seniks,kuni kestab rahuaeg.Sel moel sai minustki pioneeriväeosa rjadavoi reservis,kes sõjaolukorras pidi Drusba sae selga võtma ja rindele sildu ehitama minema.Elu oli lill - tõstsin põllumajandust nii et selg valus ja ei mingit kordusõppustele mineku hirmu,kuni 79.aastal järsku kutsuti sõjakomisariaati ja kästi kaasa võtta hunnik dokumente ning iseloomustusi.Nüüd on puuks - arvasin ja vaimusilmas kujutasin juba,kuidas minusugune 30-ne aastane taat peab noorte poistega võidu kirsade klobinal hommikujooksu tegema.
Üllatus aga oli suur,kui mõne nädala möödudes uuesti välja kutsuti ja teatati,et kaitseminister Tatrapuder(Andrei Gretshko)on oma käskkirjaga omistanud mulle autovägede reservleitnandi nimetuse.Sellele järgnes varsti kutse Kloogale kahenädalasele õppekogunemisele,mis on juba hoopis teine jutt ja tuleb kunagi hiljem.