[Regardman]

Vägisi meenutavad eelnenud lood seda, kui Saureri kaasistuja istme all nö riistakastis sai paremaid palasid hoitud. Originaalis oli seal miski karabin aasades, ma panin taba. Suitsudega sai Kevadtormi ajal sellist äri tehtud, niiet sai ise poest enda tarvis kasumiga juurde tuua. Kuna oli küllaltki vaba liikumine paarimehe GDga, siis muret polnud. Isegi pruudil sai Tallinnas nii külas käidud. Kütus ei maksnud ju midagi.

KÜ abi kippus minu autot minuga konsultserimata vahest kasutama. Käisid nemad spordialdis poistega vutti tagumas. Kuna väliõppustel elasin autos, sain esimesed korrad oma asju auto pealt otsida. Hiljem olin targem ja peitsin tagavara kõik ära. Teiste ära söödud (loe ära huijaaritatud) toiduvara leevendas tutvus kokkadega (noored neiud!), kelledel tutvuse süvandamiseks sai abiks koristamas käidud. Kõik paremad palad, mida sai vaid söögil ühe kaupa, olid siis lademes saada. Võta ainult tasku, palju mahub. Jah, toidu üle ei saanud nuriseda (va toidupaki maksakaste).

[aavu]

Mul Smenat polnud, oli mingi poolkaadri apastraat. Sellega sai filmile 36 kaadri asemel 72 tk või rohkem. Teisel aastal hoidmisega ka probleeme polnud, olin laohoidja. Nüüdseks on filmid oma teed läinud ja pildid kadunud, jäänud ainult riismed.

[Daff]

Fotografeerimine oli meil ametlikult keelatud, ikkagi "neustavnoje deitelnost." Ei saa veelkord jätta märkimata asjaolu eeskujuliku pataljoni kohta. Kõik muu tegevus mis ustaavis kirjas polnud oli keelatud. Ise me nimetasime oma pataljoni hellitavalt "durdomiks" tänu sellele nüansile.
Aga pilte tegime ikka. Kasutusel oli mingi poolkaader aparaat mis vorpis ühe filmi peale 72 kaadrit. See aparaat oli veel sellest hea, et teda oli hea peita. Ta oli suht väike võrreldes Smenaga näiteks. Isegi "furaška" sisse mahtus ära. Kui negatiiv valmis oli, siis leiti võimalus ja linnas lasime fotod valmis teha. Omal pataljonis ei tulnud kõne allagi mingi fotolabori organiseerimine nagu siin mõnedes kohtades võimalik oli, nagu lugeda on. Valmis pildid sai loomulikult ära peidetud, sest, "dai boh" need keegi leidis.Jama tuli suur, pluss fotodest olid ka ilma. Kuigi tänase päevani ei saa aru mida seal varjata oli. Kogu meie tegevus toimus avalikus ruumis ja olime rahvale näha katsuda kogu aeg.
Panen mõne pildi ka. Grupivõtted on täiesti legaalsel teel saadud, vaata et suisa kohustuslikud, aga ülejäänud on selgelt illegaalne toode. Meie tolleaegses mõistes riigivastane, antikommunistlik ja üldist sõjaväelist distsipliini laostav tegevus.

[pen.skar]

Kurdetakse vargust. Suurem osa aega teenisin (tõesti teenisin, sest stroibat on suuresti isemajandav) autokolonni mehaanikuna. Kroonuvärgi pihtapanemist tõest patuks ei peetud. V.a. oma varustaja-autojuhi Tsalmodeejevi kohta tegin lõpuks ettekande majorile, kui oli korraga koorma e. 5 Zis`i kapremonditud mootorit kuhugi müünud. Selle järelloost oskab vast Muhu mees, mu hea sõber, Rand Enos rääkida, kui ta veel siinmail toimetab. Polnud eri rahvusest mustadel mingi ime, et karbussiremondi ajal teine kruivis seni kardaani alt. Ma ei mõtle armeenlasi-grusiine-tsetseene. Need olid igati täitsapoisid. Aga kubrikus- isegi hambapastatuubi loata võtmise eest võidi peale otboid viia "Komnata smeha`sse" . Oli magamisruumi kõrval selline punane tuba- lipp, loosungeid-lenineid. Seal ei hakanud halvastipühitud vereplekid silma...või ka pljahadega otse koikus, märg käterätik vahel...ja kord oli majas ilma ülemusteta. Samas mõni purjakil ohvitser võis peale otboid saapaga pihta saada, kui kohe ukselt ei kadunud. Kuigi meil oli hulga dispatist või kinnimajast tulnuid, siis blatnoikombestikku ei lastud neil kultveerida. Segumasinat kardeti... Noorte mõnitamine, no minimaalselt- vast pidi võiportsust loobuma, mitte rohkem. Ksf Daf, kas ВАИ ka teie osa oli?

[kalleb]

Panen ühe ametlikult pildistatud pildi, see tehti 1987 aasta sügisel kui väeosa duhhidel prisjaaga oli

ka postitaja on sattunud pildi peale paremal kõige üleval

duhhid on vasakul nurgas automaatidega

vande andmine käis palju lihtsamalt ja ilma selliste suuremate juradeta nagu utsebkas- seal oli ikka eriline veshalka, praktiliselt terve väeosa (5 patareid kursante -umbes 800 tk) andsid ühel päeval sõjavevande- prisjaaga

[pontu6]

Meil küll varastati. Kõike. Hambahari varastati momentaalselt, kui pilgu pöörasid. Rääkimata muust. Ja ometi ei teeninud ma kuskil pehhootas ega stroibatis. Utsebkas oli mul raha peidetud sineli varuka embleemi alla. Ka sealt leiti üles. Kuskilt meenub, et polügonil varastati öösel BTRi ratas alt ära. Mitu meest selleks vaja oli, huvitav? Pärast seda ükski juht oma masinast ei lahkunud. Ammugi mitte öösel. Ise varastasin sööklast. Nagu ikka. Oli muidugi ka paar väga nappi olukorda kus asi oleks käest läinud. Aga vedas. Üldiselt jäigi mulje, et kogu see majandus seal varguste peal püsis. Vaja midagi teha. Tee! Kust saada materjalid. Ei tea. Tee! No eks siis varastasid. Tegemata ei saanud ju jätta. Sööklas, toimkonna vahetudes, loeti üle ka nõud. Kõik pidi klappima. Kui ei klappinud, mindi ja otsiti kasarmust puuduolevad asjad. Aga kasarmus oli ju ka neid vaja. Need varastati järgmine päev tagasi. Kuni järgmise korrani. Nii see lõputu ring seal käis.

[kalleb]

pontu postitus täiesti naelapea pihta , kui kõrvalt kubrikust ei saanud varastada siis tuli varastada mujalt , kõrvalt väeosast, pargist, kusagilt linna pealt-ükskõik kuskohast, vahele ei tohtinud jääda muidu olid zaljitsik

hommikusel razvoodilgi anti ülesandeid umbes nii- nüüd teed seda ja seda , tööriistad leiad (varastad) kusagilt ,selleks ajals olgu valmis , kuskohast leiad see on su enda asi

ja selliseid ülesandeid andsid isegi ohvitserid

küsimuse peale et otkuda brat instrumentõ tuli tavaliselt vastus et -rozai

[aavu]

Sügiseti tulid uudismaalt tagasi need kes oma 2 või kolm aastat olid täis teeninud ja siis veel uudismaale saadetud. Neilgi tuli kaptjorkasse oma voodipesu ära anda aga millegipärast hakkasid sel perioodil vooditest linad kaduma. Kuhu ja mis otstarbel, ei tea. Kraede jaoks ju tervet lina pole vaja.

[Daff]

pen.skar`ile vastuseks: VAI ei olnud meie rida, meie kuulusime siseasjade ministeeriumi alla. MVD oli meie otsene kuraator. VAI aga oli kaitseministeerium, SA. Ja baseerusid nad komandantuuri juures. Kuidas neil täpselt teenistus üles oli ehitatud ja alluvussuhted paigas olid ei tea.
Meie täpne nimetus oli, eraldiseisev spetsiaalne motoriseeritud miilitsapataljon.(OSMCM). Mul pole kahjuks vene tähestikku, suuretähelised lühendid peaks olema vene keeles.

[Vana7]

Nüüd siis lubatud lugu sellest,kuidas Kloogal "õppekogunemisel" sai käidud.
Oli 9.märtsi varahommik,kui "härrad ohvitserid" rajooni sõjakomisariaadi juurde hakkasid kogunema - teadagi,millises olekus,sest kalendris punasena seisvale naistepäevale oli eelnenud veel nädalavahetus ja seetõttu eriti pikad pidud peetud.Kokku sai meid terve Ikarus-bussi täis ja sõit Klooga poole algas.Mõned ettenägelikumad tegelased olid kaasa võtnud ilmselt peolaualt ülejäänud pudelipärad,mida nüüd vaatamata meid saatmatulnud majori keeldudele vennalikult jagati.Aga need kasinad varud olid peagi läbi ning edasi kulges sõit meeste mõnusa unenorina saatel.Kui mõned oksepeatused välja arvata,jõudsime enne keskpäeva Klooga sõjaväeosa raudväravate taha,kus meie major meid kohalikule majorile üle andis.See tegelane oli ilmselt eriti kõvasti naistepäeva pidanud,mida reetis pundunud punane nägu ja jube sinine vasak silm.No pidi sel naabrimehel ikka rusikas olema,et tõenäoliselt oma naise kaisust leitud majorile sellise mõnusa "laterna"ehitas.
Lonkisime siis "sinisilma" sabas läbi peaaegu terve territooriumi kahekorruselise kasarmuhoone juurde,kus meile peeti esimene loeng,mille sisu oli umbes selline - peldikud on umbseks külmunud,kuid läbi akende on sittumine ja kusemine keelatud.Hädale tuleb minna 200 m eemale ehitatud välipeldikusse.Etteruttavalt olgu mainitud,et vaatamata manitsustele oli lumi kasarmu taga varsti kollane ja päris tihedalt "mineeritud".
Ruum,kuhu meid paigutati hõlmas terve hoone teise korruse,temperatuur selles nullilähedane,radikad küll enamuses terved,kuid täitsa külmad ja nii magasime esimese öö täies riietuses.Hiljem asi paranes,sest vähemalt sadakond meest aitasid oma hingeõhuga kütmisele kõvasti kaasa.Seltskond oli üpris kirju - lisaks meile,automobilistidele,kahurimehed ja tankistid,aga ka arstid,keda koolitati lahingolukorras kahemehesaega purustatud jäsemeid ampulteerima ja veel politrukid,kes kogunesid omaette nurka ja eriti teistega ei rääkinud.Eriti värvikas oli arstide seltskond,sest nemad olid kaasa võtnud nii tohutud piiritusevarud,et vähemalt pooled nendest ainult jõid ja magasid.Keegi nende hulgast jooksis öösel paljalt läbi lume staapi kisaga,et terve kasarmu on poole meetri pikkusi prussakaid täis ja teine jälle viidi kiirabiga ära,sest muutus näost roheliseks ning ainult inises indleva lehma moodi.
Kuna sel saabumise päeval mingeid õppusi kavas polnud hakkasime nuputama,et mida igavusest ette võtta.Esmavajadus oli loomulikult külmarohu hankimine,milleks vaja territooriumilt välja pääseda.Värava läbimiseks tuli kusagilt mingi propusk hankida,sest vaatamata meie erariietele ja ohvitseristaatusele niisama läbi ei lastud.Olukorra lahendas üks asjalik ajateenijast sõdur,kes juhatas kätte vähemalt kolm korralikku aiaauku ja kohalikus poes oli alkoholivalik vaatamata möödunud pühadele tõepoolest muljetavaldavalt rikkalik,kuid lahkumise päevaks suutsime selle poekese üsna kuivaks juua.
Järgnevad päevad möödusid enam-vähem ühetaoliselt - k.7 äratus,hommikusöök,loengul nimi kirja,vahel paar tundi kuulamist ka,lõunase elektrirongiga Keilasse õllesaali,õhtul viimase Paldiski elektritskaga tagasi,väike unenaps ja magama.Muide Keila õllekas oli tolle aja kohta väga maitsev grillkana.Kuna kasarmus nirises pesemiseks ainult pisut külma vett,käisime päris mitu korda Keila saunas,kus saunanaine ka õlut müüs.
Omaette elamus oli see päev,kui käisime laskeharjutustel.Kuna see toimus peale lõunat olid pooled mehed nii täis,et ei suutnud mitu km. läbi lume polügonile sumbata ja pöörasid kõrvale poe poole.Nendest,kes kohale jõudsid kukkusid mitmed AK-st huupi tulistama nii et lumi kümne meetri kaugusel tuiskas.Tegelikult oli igale matsile ette nähtud 15 lasku,millega oli vaja "hävitada" 400 m kaugusel 2 inimkuju ja kuulipilduja.Kui hakkama ei saanud,läksid uuele ringile,sest kaasa oli tassitud kaks kasti padruneid,milles osa trasseerivad.Kuna pooled mehed olid puudu,jäi moona tohutult üle ja seda tagasi tassida ei olnud vist lubatud,sest lõpus korraldasime hämarduval õhtul imevahva tulevärgi,mille käigus tulistasime kõikidest raudadest valanguid küll õlalt,puusalt ja niisama Sadami moodi.
Korra käisime ka ekskursioonil masinapargis.Seal oli mitu kuuri,millest ühe katus oli lume raskuse all sisse langenud,mattes selles oleva sõjatehnika.Meid viidi tankikuuri,kus seisid päris ilusad ja puhtad T 54-d.Pidavat olema uued ja reservis,et sõjaolukorras need mobiliseeritutega mehitada ja lahingusse saata.Teadjamad aga teadsid rääkida,et ega neid niisama lihtsalt liikuma saa,sest akud ja igasugune peenem varustus olevat ära varastatud.
Niiviisi möödus minu ainukesed kaks nädalat kuulsusrikkas Nõukogude Armees,mille tagajärjel oli maks tõenäliselt pudelikujuline ja mitu kuud ei tahtnud alkoholi lõhna ka tunda.

[aavu]

Olin posõlnõi. See tähendas trevooga korral ohvitserile järele jooksmist. Minu oma elas umbes seal, kus postkontor asus. Mõned korrad sai ikka tema juurde joostud õppehäirete korral, umbes kilomeeter jooksu ja siis tagasi. Enam ei meenu kas automaat pidi ka kaasas olema, vist ikka pidi ja protivogas kah.
Jalarättide sidumine sai küll nii selgeks, et trevooga korral ilma sidumata surusin kirsa peal olevad rätid jalaga kirsasse ja jooksu.
Iga hommik oli jooks ja võimlemine, mille eel tehti korraldus forma odeždõ nr **. Peale selle fizitšeskaja podkotovka, siis sai kangi peal vigureid tehtud, enam vist ei tule välja aga proovinud ka pole. Eks see saku lihas võtab võhma välja.
Prügiveol olen ühe korra olnud, ZIL164 peale laadisime oma prügihunnikust põrandapesuks kasutatud saepuru ja prügimäele. Seal oli kohalik seltskond ees ja autole näidati koht kätte, luugid lahti ja siis asusid 4 või 5 kohalikku oma 90 kraadi kõverakskeeratud sõnnikuharkidega koormat maha tirima. See käis kähku, kõik vajalik eraldi hunnikutesse pudelid, metall, kaltsud ja muu kõlbulik. Küsisin ühe vanakese käest, et kas selline elu tasub ära. Vastas, et on oma tütrele maja ehitanud, pojale maja ehitanud, mõlemale autod ostmud ja ei suuda loobuda, kuigi enam midagi otseselt vaja ka pole.

[pen.skar]

Daf- aga relvastatud olite narjadis? Tahtsin lihtsalt teada, kes uudismaal mu autokastist valgeid pilpaid lahti lasi(kabiini pihta ei tulnudki). Põrutasin ristipidi üle raudtee Gaz 51`ga ja nagu arvestasin, järgi enam ei tuldud. Aga hakkasid võimetusest kuradid hoopis... Süüd või viga mul polnud mingisugust. Jäin lihtsalt viljaäraandmissabas magama ja ärkasin keset tühja platsi, kuu üleval. Poolpimedas sõitsin muidugi vastuvõturestist esirattaga mööda. Kuidagi elevaatori el.kapi nuppudega mängides sain koorma maha ja auto ka rajale. Tagasiteel mingid miilitsad või VAI või jumal teab kes tahtsid "juttu ajada" ja hakkasid järgi tulema. No siis keerasingi raudteetammi.
No nii see Liit lagunes- ajateenistus kahele aastale...Meil 67 e. 20 aastat varem ükteise tagant vargus oli veel suur patt. Varem või hiljem kolme aasta jooksul vahele jäädi ja siis anti eelnenute, käesoleva ja tuleva eest. Harilikult varas mängis end tervisehädadega või millegagi mujale, sest seal tal enam õiget elu ei olnud. Sellist materjalivargust oli ikka. Uudismaal uues kohas tuli näiteks kohe suur latriin e. kemps teha, labidaid ja kirveid oli, muud ei miskit. Ja siis ülemus ütles- soobražai. Üht teist ripakil värki sai varem jaamades vanemate tselinnikutega eseloni pillutud- prigoditsja. Uuralites vaguni laagripuksi vahetuse järel pihtapandud suure tungraua pidime küll raudteemeestele üle ääre tagasi viskama- ei lastud edas, asi ei tahtnud meie kasuks kuidagi laheneda...

[pontu6]

Prügimägedega seoses meenub, et Saksa DVs olid need rikkalikumad kui meie toonased valuutapoed. Ja mis kõigetähtsam, kõik kaup oli tasuta.
Seal lähedal, kus väliõppustel sai käidud, asus väike sakslaste prügimägi. Väikesi mägesi kinni ei trambitud ja seal oli kogu kraam niisama laiali. Võibolla oli see ka illegaalne prügila, kes teab. Igatahes mingeid raipeid ega olmeprügi ma seal ei täheldanud. Küll aga riideid. Suurtesse kilekottidesse pakitult. Puhtad ja mõned ka justkui uued, praagid või poe jäägid. No sama nagu tänapäeval kaltsukates. Mõõbel. Telekad - raadiod. Ja muu tööstuskaup. Aga jalanõusi ei olnud. Või vähemalt mina ei näinud. Korra ühel suveööl, kui sinna kõmpisin, sai seal kuuvalgel endale riideid valitud. Värvi küll ei näinud, aga aimu ikka sai kas meeste-naiste või mis suurus enamvähem. Korjasin endale suure kotitäie ja vedasin kaasa. Hiljem päevavalgel viskasin muidugi enamuse minema. Mingid kesa püksid ja ühe kampsuni jätsin. Kampsunit oli hea viludal ajal vormi all kanda. Tõin selle isegi koju. Ja ühe suure teleka tassisin seljas ära. Raske vana lampidega mustvalge jurakas. Andis tassida. Mööda maastikku oma viis kuus kilti kindlasti. Päris mitu korda ikka istusin selle peal ja mõtlesin, et jätaks metsa. Vedasin selle siis laagrisse, teadmata isegi kas töötab. Toppisin selle ZIL 131 kuudis olevasse kööki ja tõin väeossa. Kuidas ma selle pargist kööki sain, vot seda ei mäleta. Küll aga oli meie kasutada väike laoruum sööklas kuhu ma siis teleka üles sättisin. Ja täitsa töötas. Sain mingi traadiga pildigi ette. Aga kauaks seda õnne mul polnud. Söölka ülem, muidu päris mõistlik kapten, sai haisu ninna ja vedas selle sealt minema. Ei tea, võibolla oma kabinetti.

[Daff]

Ei olnud meil mingit relvastust. Kui teenistuses olime, oli kaasas raadiosaatja ja taskulamp.Vile ka muidugi. Isegi piirkonna patrulli vanem, kes autoga ringi kulges, oli relvastamata.
Ja ega "graždanka" omadel ka tavaliselt relvi polnud ligi, kui siis ainult mingis eriolukorras. See jutt kehtib linna kohta. Kui tegemist oli aga mingi kaugema piirkonnaga, siis neil olid nõuded ja tingimused teised ja seal võis olla relv ligi küll.
VAI kohta ei oska öelda, neil ehk ohvitserid olid relvaga. Komandantuuri jalgsipatrullil oli patrulli vanemal kabuur küljepeal, kas seal ka relv oli, ei tea.

Aga kui jutt juba relvastuse peale läks, siis mõne sõnaga meie arsenalist, mis meil kasutada oli.
Igal mehel oli automaat AK-74, millele lisana käis külge summuti, granaadiheitja ja öine sihik. Laos oli tagavaraks iga automaadi tarvis 2 kuulipilduja salve, mis mahutasid 45 padrunit. Siis PM (pistolet Makarova) igale tüübile.
Kaks kiivrit, üks tavaline rauast, teine plastikust koos sirmi ja nahast kraekaitsega,kaks kumminuia 65 ja 75 cm. pikad, pleksiklaasist kilp.
Kaks kuulivesti, kerge ja raske. Gaasimask otseloomulikult. Mingid pisargaasi balloonid. "Tšerjomuha 1", "2" ja "3".
See pudi-padi ei olnud meil niisama kasarmunurgas. Kogu selle kolaga oskasime suht normaalselt ringi käia. Trenni tegime kõvasti. Eriti tihti harjutasime gaasimaski kasutamist erinevates olukordades. Üks vaieldamatuid lemmiktegevusi.

[Maamees]

Relvastus.....ajab naerma

Meil mis oli ajab naerma, ses mõttes. Karabiin CKC aastast 1950, kogu relvastus

[pontu6]

Meil oli relvastus samuti korralik. T80. Mitte kõigil muidugi. Mulle oli määratud mingi tankitõrje relv, mille nimetustki ma ei tea. Sain seda korra isegi kastis kasarmust parki tassida. Õppehäire ajal. Rohkem enam ei viitsinud. Läksin selle asemel hoopis sööklasse.

[kalleb]

utsebkas oli relvaks



ja stõk-noz



väeosas alguses sama aga pärast anti



olid tutikad , nendest ühtegi lasku teha ei saanud , veel määrdes

need olid personaalrelvad , mõnele oli veel kuulipilduja ette nähtud

väeosa üldrelv oli alguses selline



lõpupoole kui ümberrelvastumine oli lõppenud siis sellised

[Wiki432]

Mina olin niigi nii ohtlik sõdur, et terve teenistusaeg ei antudki relva

[Maamees]

Tekkis küsimus, just relvadega seoses: kas keegi siit käinud vene kroonus ja kordusõppustel Eesti omas? Mina olen ja siis oli relvaks tutikas Galil, otse kastist ja penoplasti tükke täis.

Vene sõjas käisime turvamas korra koolilaste tulistamist lasketiirus. Kuni need seal plõksutasid, tõmbasid praportsikud end veinist umbe ja järele jäänud padruneid ei viitsitud väeossa tagasi viia. Lapsed lahkusid, mile suruti Kalasnikovid pihku, kast padrunitega ette ja andke minna. Sihtmärkideks panime tühjad veinipudelid mille need raisad olid ära kaaninud, päris lõbus oli!

[aavu]

Rongiga läbi Riia uduselt meenub. Tšernjahovskis rongilt maha ja kolonnis läbi linna. Keegi hakkas laulma, teised järgi ja siis kajas magav linn eestikeelsest laulust. Ešelonitäis võis olla mingi 800 meest. Saatjateks vist seersandid, eks need võisid keelata aga kes siis neid kuulas, kellelgi polnud veel nime ega auastet. Üles võeti kõik Kalle-Kustast ja Õllepruulijast kuni Saa vabaks. Võimas oli, nagu laulupidu. Kusagile spordisaali meid juhiti ja seal algas orjaturg. Ette astusid igasugu mundrites ja auastmetes tegelased, hüüdsid nimesid ja moodustasid omale gruppe. Lõpuks sain minagi paljude Järva-Jaani lõpetanud poistega ühele veoautole ja algas sõit Kaliningradi, seal Kutuzovski gorodokis jälle spordisaali kahekordsetele vooditele. Gorodoki söökla oli remondis ja sellest ajast on meeles, et lõuna ajal supp ei tahtnud otsa lõppeda, läks ainult vedelamaks taevast sadava paduvihma tõttu. Teine hirm oli see, et kusagil kaheksandal päeval meenus, et ma pole veel sital käinud, söön küll aga kuhu see mahub. No lõpuks lahenes see ka ilma kirurgilise sekkumiseta. Veel harjutati meid riidesse saama tuletiku ärapõlemise ajaga, rivis marssimist ja käskudele allumist. Esimese söögi ajal jäi ikka mehiselt võid üle, sest kõik võtsid nagu kodus harjunud ja oldi viisakad. Edaspidi läks kõik nahka, sest rividrill oli kõva.
Panen meie relvad ka, need mis peale automaadi olid.
Ei mäleta mitu polku diviisis oli aga kindlalt tean, et olid PTURSad (protivotankovaõi upravljajemõi raketnõi snarjad, traadi kaudu juhitav) mingi miinipildujate polk oli ka, seal siis mingid jämedamad miinipildujad, võimalik, et oli veel suurtükipolkusid. Kaks polku olid Artilleriiskaja tänaval, kus ise teenisin pärast noorteaega ja diviisi staap ka, vähemalt kaks aga võibolla kolm meie polku olid Kutuzovski gorodokis