[kalleb]

Lubasin mõne sõnaga kirjutada Afganistaani minekust, mis õnneks ära jäi.
Algas lugu sellest, et meid toodi kolmeteiskümnekesi "rohelisest" menti, mis iseenesest polnudki teab mis halb idee. Kuid selle ümberformeerumise tulemusena tõotas kaduda tõelise nõukogude sõduri vahva elu. Sattusime eeskujulikku pataljoni, kus kõik olid võrdsesd, alates "duhhist" ja lõpetades "dembliga." See oli meie arust hetkel kõige kurvem perspektiiv. Kui välja arvata viisakas subordinatsioon vanema teenistuskaaslase vastu ja vastupidi. Meie, olles oma arust maru "tegijad", olime selle peale aga äärmiselt solvunud ja peale kolme kuud teenistust mentovkas, kirjutasime ühise avalduse meie üleviimiseks internatsionaalse väekontingendi koosseisu sõbralikus Afganistanis. Selle raporti andsime üle zampoliit Bakumovile. Noor mees, kahekümne üheksa aastane major, kes oli millegipäeast just Afganistaanist toodud meile oma teenistust jätkama. Näos olid tal näha armid ja kogu aeg kandis musti prille. Ainuke normaalne ohvitser oli.

Vot ja meie "õnnetus" see oligi, et ta seda Afganistaani oli lähedalt näinud. Saime kõik kutse ilmuda staapi vestlusele. Jutt kestis oma pool tundi, peale mida rebis ta selle avalduse puru ja käskis edaspidi maru vait olla ja mitte kellegile sellest kirjast ja vestlusest iitsatada. Toonitas mitu korda, et teema jääb ainult meie ja tema vahele. Hoiatades seejuures korduvalt, et kui jutt jõuab kombatini, siis pannakse meid juba esimese lennuki peale ja Kuška külla sõit. " Takihh durakov " kodumaa vajabki. Meie perspektiiv on tsink kirst aga kombat lõikab meie pealt kasu ja saab kas ühe tärni juurde või hoopis edutatakse.

Ja jäigi meil kuldtäht "posmertno" teenimatta. Veeretasime ülejäänud poolteist aastat joodikuid ning pätte püüdes vaikselt lõpuni ja nüüd saab vaikselt mälestusi heietada.

njaa, siis vedas sest iga teine ohvitser oleks teid kindlalt kahurilihaks saatnud ja kuppu juurde teeninud (neil saab seal iga lisakupu eest ka lisarahasid ja igakuised polutskad ka suurenevad)

kupu juurdesaamine käib suht lihtsalt kaptenini, mõni sai ka lihtsalt majori aga alampolkovniku ja polkovniku jaoks pidid teised üldiselt mingitel lisakoolitusel käima