[alfredo]

Ei saa aru, kas on püssirohi märjaks saanud või mis, aga millegipärast ei ole siia üpris ammu enam miskit juurde kirjutatud. Egas Ivar jõua ka üksi kogu internetti täis kirjutada, kuigi üritab. Hea teema on ju, miks tal lasta kuskil serverinurgas tühja põõnutada.

Omal vene kroonuga ka mõningased mälestused, küll kaudselt. Nimelt siis vanem vend, kes teenis kunagi mõõtmatu kodumaa põhja-avarustel raketiroodus auto peal ja kui ta jällegi mõnikord oli ennast kas isetehtud või kuskilt hõlptuluna saadud kangemaga "vormi" ajanud, järgnesid pikad ja lõputult korduvad meenutused piirituse, puupiirituse ja mingi raketikütuse komponendi mõõdutundetust tarvitamisest kuskil katlamajade või lõputute garaazhikomplekside sügavustes. Väljas oli ikka miinusnelikümmend tavaliselt, kui siis alussärgi väel end tähistaeva all kergendamas käidi, paar jääkaru seljapeale keerati ja tagasi sisse minnes uuesti asja kallale asuti. Lauaks olnud kast loomulikult kaetud ülikülluslikult soolapeki, sprotipasteedi, sibula-leiva-soola jne. misiganes delikatessidega. Rääkimata tollest, kuidas mõni prappor või dembel "järelpeol"lõuga said või  salaaga uue kanistritäie "põletise" järgi saadeti. Teati täpselt, kust saab ja mis sellega tegema peab, et endine naftaprodukt tarvitada kõlbaks. See joomateadus oli tollal ikka viimase piirini välja töötatud. Oli mis oli, eluga tuli ta tagasi sealt ja meisterdas veel mitu põngerjat valmis, kõik toredad suured inimesed juba, neil omadelgi lapsed. Järeltulijad millegipärast ei joo, aeg on ilmselt teine ja tea, mis siin veel võib olla, ehk geenidest.