Mälestused teenistusest NSVL relvajõududes
#41

natuke pilte


Manustatud failid Pisipilt (pisipildid)
                       
Vasta
#42

Head foorumlased,

Eesti Sõjamuuseum tänab kõiki ankeeditäitjaid. Oleme saanud palju huvitavat infot ning äraütlemata põnevaid mälestusseiku. Osa neist avaldame peatselt ka siin foorumis + jagame lubatud auhinnad.

Tulles vastu paljude võitlejate soovile, oleme teinud registreerimise lihtsamaks, so registreerimine pole enam vajalik. Loodetavasti jõuame nüüd ka nendeni, kes ankeedi ennist ära põlgasid.

Ankeeditäitmine algab siin: http://www.esm.ee/ankeet

Jõudu!
Vasta
#43

Paistab, et meil vedas. Ühte polku saabus korraga 48 eestist pärit poissi. Paari nädalaga läks käibele fraas "estonskaja maffia". Enamus eestlased said sooja koha, kes hlebares, kes kokk, kes autojuht, kes side svoodi, svinarnikusse jne. Kui uus priisõv hakkas tulema, uurisime, et kas eestis ka tuleb. Vastati, et enne eestist ei tule, kui teid unustame Big Grin
Näiteks olen käinud aastaid hiljem sõjaväeosas kus teenisin (auto lagunes ära ja nats äri oli vaja teha). Seda siis üheksakümnendatel. Googlest vaatan et ületänava olnud lennuvägi on saanud betoonaia. Kuna kauplus oli kohe tänava otsas siis paar lauda käis ära ja sealtkaudu käidi poes. Aeda parandati korduvalt kuni pandi mingi peldiku uks, et rohkem aeda ei lõhutaks. Meie väeosa staabi kõrvale on kirik tekkinud? Huvitav, et google pilt läheb tasku sõjaväeosa värava ees?
Vahel sai ka kakeldud. Üks praportsik läks side ülemale kaebama. Ok, see sai kiire lahendi. Aga ega sellest mulle ei piisanud! Vaja veel ühel nina lõhki lüüa. Siis läksid asjad kurjaks. Vesmesok kokku ja oma saatust ootama. Aga otsene ülemus tegi staabis kõva kisa ja sinnapaika see jäigi. Puhkusele ei saanud kunagi ja demblisse lasti viimasena koos viie eestlasega.
Googlest veel. Diiselnaja (diiselgeneraatori ruum) polegi valmis saanud! See oli meie dembli ehitus.
Vasta
#44

http://personainfieri.wordpress.com/cat ... vari-lood/

http://personainfieri.wordpress.com/201 ... eenutab-i/
http://personainfieri.wordpress.com/201 ... nutab-i-2/
http://personainfieri.wordpress.com/201 ... nutab-iii/
http://personainfieri.wordpress.com/201 ... enutab-iv/
http://personainfieri.wordpress.com/201 ... eenutab-v/
http://personainfieri.wordpress.com/201 ... enutab-vi/
http://personainfieri.wordpress.com/201 ... nutab-vii/
Vasta
#45

Ei saa aru, kas on püssirohi märjaks saanud või mis, aga millegipärast ei ole siia üpris ammu enam miskit juurde kirjutatud. Egas Ivar jõua ka üksi kogu internetti täis kirjutada, kuigi üritab. Hea teema on ju, miks tal lasta kuskil serverinurgas tühja põõnutada.

Omal vene kroonuga ka mõningased mälestused, küll kaudselt. Nimelt siis vanem vend, kes teenis kunagi mõõtmatu kodumaa põhja-avarustel raketiroodus auto peal ja kui ta jällegi mõnikord oli ennast kas isetehtud või kuskilt hõlptuluna saadud kangemaga "vormi" ajanud, järgnesid pikad ja lõputult korduvad meenutused piirituse, puupiirituse ja mingi raketikütuse komponendi mõõdutundetust tarvitamisest kuskil katlamajade või lõputute garaazhikomplekside sügavustes. Väljas oli ikka miinusnelikümmend tavaliselt, kui siis alussärgi väel end tähistaeva all kergendamas käidi, paar jääkaru seljapeale keerati ja tagasi sisse minnes uuesti asja kallale asuti. Lauaks olnud kast loomulikult kaetud ülikülluslikult soolapeki, sprotipasteedi, sibula-leiva-soola jne. misiganes delikatessidega. Rääkimata tollest, kuidas mõni prappor või dembel "järelpeol"lõuga said või  salaaga uue kanistritäie "põletise" järgi saadeti. Teati täpselt, kust saab ja mis sellega tegema peab, et endine naftaprodukt tarvitada kõlbaks. See joomateadus oli tollal ikka viimase piirini välja töötatud. Oli mis oli, eluga tuli ta tagasi sealt ja meisterdas veel mitu põngerjat valmis, kõik toredad suured inimesed juba, neil omadelgi lapsed. Järeltulijad millegipärast ei joo, aeg on ilmselt teine ja tea, mis siin veel võib olla, ehk geenidest.  
Vasta
#46

Kes on utsebkas käinud see tunneb koheselt ära dokumentaalfilmis kujutatud situatsioonid

Poonjal, daaa!!

https://www.youtube.com/watch?v=AoVRNXJWhqo
Vasta
#47

Ksf Kalleb juhatas heale otsale. Dispat- sellest läbikäinuid sattus minuga koos stroibatis teenima. Rasked vennad.
20 aastat Afganistanis elanud endise sõduri Aleksei lugu läks hinge. Toodi kaks korda koju, aga loodud pere tõmbas  ikka tagasi. Omal sahtlis paar sõbra Kabuli turult ostetud medalit. Vaatan neidki nüüd teistmoodi.
Vasta
#48

Vojennõi stroitel  rjadovoi voinskii tsast 32534  gruppa inzenernoi podgotovki proizvodstva stroitelnogo upravlenija Leningradskogo okruga.   1987-1989

No ei saa seda tõlkida, ei saa.
Vasta
#49

no miks ei saa tõlkida - see lihtsalt stroibat

Dva soldata is stroibata zamenjajut ekskavator !!!

Stroipatis maksti vist isegi mingit raha tehtud töö eest , harilikus väeosas tegid tööd aga vastutasuks said ikka sõimu kui mõnele natsalnikule ei meeldinud

Eriti hea oli see kui kasarmus enne õhtust rivistust kinni püüti ( kui polnud kusagile kaptjorkasse varjuda) ja jobannoi zampoliit komplekteeris 25 mehelist rühma öiseks söelaadimiseks.

Õnnestus ka ükskord sellises komandos olla - ega seal midagi eriti ei tehtud- natuke algul moepärast visati sütt ja pärast hajusid kusagile traktrori kabiini magama aga ikkagi, osa kraapis endale sütt peale et ära külm ära ei võtaks .

Hommikul kell 5 viidi nõgised sõdurpoisid kasarmusse tagasi ja seal pidid siis oma hebeed pesema ja pärast tule see veel seljas ära kuivatada , päeval pidid ikkagi tegema sama tööd mida tegid teisedki  ega sellepärast rohkem magada ei saanud et öösel seal huiaarisid

Ühesõnaga selline värk oli veeshalka , õnneks sellistesse olukordadesse rohkem ei sattunud
Vasta
#50

Tri morflotskogo zamenjajut ljuboi buldozer! -meie teise järgu kapteni e. kuivamaa majori lemmiklause.
  Stroibatis maksti palka ja samas olime isemajandav. Arvestati maha riietus, kotlovoje dovolstvie(söök), pesumaja jne. Isegi ülepea läinud auto remont tuli kinni maksa, kui avarii väljaspool marsruuti toimus. Näiteks komplektne Zilli kabiin Lihatšovist liini pealt- 160 rubla meistrile. Pidin oma puuvenekeelega teist liiki poistele lugema. Eksamid andsime ära ja tublisti palk tõusis.
Teisel aastal hakkas midagi kätte tulema. Viinaveaga meestel oli isegi parem- neil kanti kogu teenistus hoiuraamatule. Kätteantud raha ikka pudenes sõrmede vahelt. Seda vähem jäi kojutulekuks.
[Pilt: 1]
Vasta
#51

Kas keegi on oma vana sõjaväeosa üritanud Street View kaudu vaadata? Ma pole küll sada prossa kindel, et õiget kohta uurin aga kuidagi hägune on Big Grin

Müün: keermetõrv, puidulakk, alumiiniumtorud.
Vasta
#52

kui väga hägune siis on putinoidid seda kaarti hägustanud 

momendil on isegi Kaliningradi endise kasarmu juures võimalik käia ja hommikune razvood mõttes kaasa teha kui tahad

kas youtubes on mõnigi koht üles filmitud ja üles riputatud

http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopic.php?f=30&t=36307&start=15

http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopic.php?f=30&t=10737

http://postimg.org/gallery/2fs2fpz3c/0f8b2fd3/

leidsin ka video millel on näha raketibrigaadi kasarmuid , 1.36 algab kpp juures, teeristilt otse kpp juurde viiv tee läheb kohe bussijaama, sinna on kusagil 1 km , kui teest paremale keerata siis on pargi kpp ja karaulka


https://www.youtube.com/watch?v=9qbAnXCcUY4


siin on näha videolt Kaliningradi kasarmut Rizkii gorodokis

https://youtu.be/07Ci79k-TQc?t=333

kohe püramiidi taga õle aia on näha raketsikute kasarmu (oli kuni 1988 juulini , siis võeti ära ja magasime spordisaalis pargi juures, suvel polnud hullu, augustis saadeti Gussevisse)

https://www.youtube.com/watch?v=zYbp6tDFgMI

seal kasarmus pidi momendil asuma ohvitseride ühiselamu + artpolgu santsast



Vasta
#53

(21-03-2016, 22:30 PM)pen.skar Kirjutas:  Tri morflotskogo zamenjajut ljuboi buldozer! -meie teise järgu kapteni e. kuivamaa majori lemmiklause.
  Stroibatis maksti palka ja samas olime isemajandav. Arvestati maha riietus, kotlovoje dovolstvie(söök), pesumaja jne. Isegi ülepea läinud auto remont tuli kinni maksa, kui avarii väljaspool marsruuti toimus. Näiteks komplektne Zilli kabiin Lihatšovist liini pealt- 160 rubla meistrile.  Pidin oma puuvenekeelega teist liiki poistele lugema. Eksamid andsime ära ja tublisti palk tõusis.
Teisel aastal hakkas midagi kätte tulema. Viinaveaga meestel oli isegi parem- neil kanti kogu teenistus hoiuraamatule. Kätteantud raha ikka pudenes sõrmede vahelt.
[Pilt: 1]


sõduril oli polutska ehk raha mis ta iga kuu sai  3.80 (1987-89)

mingit söögiraha ( parasha eest mis seal sõdurisööklas anti ei oleks 3 kopikatki tahtnud maksta) ei võetud, sõduririided olid ka tasuta , kui keegi auto peeti keetas siis pidid minema öösel naaberväeosa parki ning sealt omale uue osa bizdiitama , järgmine öö võidi see osa sult tagasi virutada ,ühesõnaga zizn polnoje govno nagu öeldakse 
Vasta
#54

Suitsuraha 3,80 + aukraadiraha + tööga väljateenitu -- kulud söögile, obmundirovaniele, arvestati kokku ja anti iga kuu leheke. Vahel starsinaa korjas palgapäeval hambapasta, läti saapamäärde, seebi ja elektripirnide heaks poistelt eraldi väikse summa. Samamoodi oli ka uudismaal, ainult seal olid veonormid ilmvõimatud. S.o. ei teeninud essugi ja olime ka alles noored- enamus autodeta.
Stroibatis töötas ka eraisikuid lukkseppadena, autojuhtidena, naisi dispetseritena. Eks nad said tasuvamad otsad oma meestele anda. Me ei pahandanud- neil ikka pered taga. Ja nende auto küljest ei läinud tuleklaaski kaduma. Raketsikute autopargist väiksemat kasvu mehed käisid karbusse, kompressoreid toomas- lasid kapoti endast üle ja tegutsesid. Karauuli astumise järgi rehkendasid õige äratulekumomendi.
Söök oli Moskva lähedal korralik, kui päevalilleõli mekki ei põlanud. Oma sigalast tuli korralik kotletiliha. Vaat leivakääruga laua ülepühkimine söögi järel mu hinge ei mahtunud lõpuni. Kui kokal söök ebaõnnestus, siis hakkasid miskad ja kruusid valusalt kööki lendama. Vist korra kahe poole aasta jooksul juhtus. Ka ilmaasjata- hoopis seatapul oli katsetatud bensiiniga karvavõtmist... Muidu õletuli.
Kohalikud oskasid zakuska heeringa noata neljaks tõmmata. Seda fileerimisnippi ma ka ei saanud selgeks.
Kas hauptvahi (kartsa) teenus kapten Simakini asutuses ka midagi maksis, ei mäleta. Meil omal seda polnud. Kinni ma ei kukkunud, võeti vahest rivi ees paelu maha. Riigipühadel anti juurde- selline liikumine oli neil koguaeg.
Üleüldse helged mälestused- nägin poolt Liitu, sain tundma pea kõiki rahvusi. Maha taheti tõesti vaid korra lüüa. Ei pidand kedagi taga ajama, püssi nühkima ega karauulis käima. Vene keele sain üsna selgeks. Dobele- Severo Kazahstan- Klin- NudolŠarino 1967-1969. Kodus 1.01 1970.
Vasta
#55

Moskovskii okrug PVO 85-87. 14. oktoobril 85 pandi Moskva rongi peale. Sealt edasi mingisse baasi 3. ringi (Moskva 3. ringtee) taha ja sealt edasi polku (eestlasi rohkem kogu polgu peale ei olnud). Nn garantiini järel autorühma. Põhisõiduriistadeks lumelabidas ja luud. Millalgi detsembris saadeti autojuhtide dopdkatovkale, mis kestis paar nädalat. Zil 131 raketivedukitega sai ka natuke sõita. Dopodkatovkal käis mingi major noorsolbaneid küsitlemas, et kas keegi autot ka kunagi juhtinud on jne. Rääkisin siis kui kõva heina-ja viljavedaja ma sovhoosis olin (tegelikult ka). Oma polku tagasipöördununa sõitsin edasi lumelabida ja luuaga. Noore kohta oli elu nagu lill. Polgus valitses täielik bardakk. Klassikaline dedovstsina puudus. Mõne kuu pärast tuli armee staabist korraldus nimetatud solban üle viia armee staabi autoroodu. Autorood teenindas armee staapi. Autod Zil 130 kallurist Volgadeni. Balashihha linn, mingi 25 km. Moskvast lõuna poole. Viisakas väeosa, dedovtsinat ei olnud, ustavi järgi ka elu ei käinud. Paar tsivilistist autojuhti kasutasid ka selle garaazi teenuseid. Pandi algul UAZ 469ga polkovnikut vedama. See käis raketiremontijaid kontrollimas. Esmaspäeval komandeeringusse ja reedel tagasi. Enamus aega tuli ohvitseri oodata, sai selgeks kõikvõimalikud UAZ-is magamise võimalused. Kui 1. aasta läbi sai otsiti roodus autojuhti kellel pole talongis auku, et bussijuhi kursustele saata. Osutusin valituks (ega see valik eriti suur polnudki). Järgnseid 2 kuud Belgorodi utsebkas bussijuhi " kursused". Peale seda tagasi oma väeossa kus juhuslikult oli üks temblisse minev bussijuht uue PAZ 672 (kollast värvi valgete triipudega) saanud. Mind pandi tema juurde stazööriks. Umbes kuu pärast lasti dembel koju, hakkasin üksi sõitma, kuni demblini 87. Roodus oli 4 bussi 2 KAVZI, 2 PAZ-i, millest üks 4x4. Hommikuti vedasime ohvitsere rongijaamast väeossa ja õhtuti tagasi, või radiste radarijaama ja tagasi. Nädalavahetuste ajal ohvitseride võsukestega Mosvasse "kohvikusse ja loomaaeda". Nii jutumärkides kui ilma. Paraadmunder rippus alati bussis, et kui tarvis saab linnapeale minna. Sõjaväele mõeldud PAZil oli 2 bensupaaki nagu GAZ 66-l.  Jätkus nii sõitudeks kui müügiks. Bussijuhi ameti juurde käis jefreitori auaste, ei teeninud mina seda välja, tulin puhta südametunnistusega tagasi. Palka maksti küll jefreitori auastme järgi, mida siis oli 8 rubla, 1 rubla rohkem kui reamehel. Seal autoroodus olime 3 eestlast , Ats ja Ivo, mõlemad 85 Tihemetsa lõpetanud poisid. Laupäev oli parko-hosjaistvennõi-den. Kui sõite polnud pidi koristustöid tegema, tavaliselt oli vabandus, et hädapärast tarvis tehnkat hooldada, tegid kapoti lahti, jagajakaane maha ja ise tagaistmele magama. Kui roodukas või keegii küsis, et millega tegeled, siis et tehnika hooldus ja tarvis mingi tööriist leida, mis millegipärast kuhugi on kadunud. Laisklema õpetas see süsteem täiega. Hommikustel ja õhtustel rivistustel ei käinud, kuna need kattusid sõidugraafikutega. Päevnikud jätsid sööklasse nimekirjad, et kes tulevad hiljem sööma. Eriti äge oli olla voditel dezurnoga tjagatsa (valveveduki autojuht). Valveveduki üleandeks oli tulekahju korral pukseerida garaazit välja mittekäivituvad sõidukid. Suvalisele veokale pandi silt ja puksiirkolmnurk külge. Paljudel juhtudel vajasid need vedukid ise pukseerimist. Valveveduki juht elaski garaazis, tal oli seal oma tuba. Öösiti käisiki siis garaazis guljanie, joodi viina, söödi pekki ja sibulat, keedeti sefiiri. Dispetserile (kahjuks ka ajateenija) ja valveveduki juhile lisaks juhid, kelle tehnika vajas öist remonti, et tehnika oleks v bojevom sostojanie. Ainult et remondi tulemusena juhid ise polnd. Kehtis reegel, et juht peab 8 tundi magada saama. Kes tuli õhtul hilja või öösel sõidust võis hommikul kauem magada. Tavaliset veeti ennast hommikusöögiks välja.
Vasta
#56

Jah vodila amet oli nii ja naa , samas vastutasid täiega auto , korrasoleku ja ohutu sõidu eest 

Teinekord võis mõni joobar ette karata ning auto sodi ning parmott surnud või vigane ning eutojuht sai preemiareisi dispatti aastaks-paariks , kui dispati ära istusid siis tuli algsesse väeosasse tagasi minna ning veel teenimata aeg ära teenida ( mis 2 või 3 aastast enne dispatti puudu jäi)

Dispatt oli üldiselt veshalka , kordi hullem kui utsebka , seal sõdurid niisama ei käinud kui liikusid punktist A punkti B vaid jooksid kogu aeg , mõni mees on kindlasti ka siin foorumis kes sellist kohta on külastanud


Tavaliselt olid desbatist väljatulnud sellised halli peaga ja väga närvilised tegelased harilikult  mingi lööma või avarii eest kinni mõistetud
Vasta
#57

Ehhhh........ olid ajad. Eelmisel aastal sai mul DMB'st, jube mõeldagi, 40 aastat. Trehvasin sügisel olema Peterburis ja võtsin mõned tunnid vaba aega, et vanas väeosas ära käia. Nii juhtuski, et olin samas kohas 40 aatat miinus üks päev hiljem! Väeosa täiesti omal kohal ja korras ainult mitte enam sõjaväe käes vaid eriolukordade ministeeriumi all. Peab neil ikka seda jama olema, et eraldi ministeerium peab olema. Isegi autoväravad olid samad. Tundsin ära selle järgi, et ZIS'iga lund lükates õnnestus paar värava raudlatti kõveraks ja katki sõita. Ja nähtavad olid lappimise käigus tehtud minu esimesed keevituskatsetused. Terveks ta sai ja näe teenib vanti siiani. Omal ajal oli tegu Leningradi linnavälise tsiviilkaitse komandopunktiga. Linnavälistele komandopunktidele kohaselt kaks korrust maa all. ja territorium koos antenniväljaga ikka mitmeid hektareid. Valvasid meid eraisikud. Nii, et kolm asja jäi kroonus nägemata. Polgu köögitoimkond, karauul ja kubu. Kubu muidugi kuulutati korduvalt mitmesuguste teenete eest välja. Käisin ennast isegi kubusse pakkumas aga kord olid juuksed pikad kord krae must ja siis ei olnud kohti. Lõpuks käratas kubu ülem "huijobyvai otsjuda, ty Sablinsiii u menja v kauptvahte vsju distsiplinu razlagesh". Nii jäigi paraku kubu nägemata. Tegelikult olid meie väeosa starshina ja seesama kubu ülem teeninud koos põhjas mingi 10 aastat. Ja kui starshinaga polgust toidukraami käisime toomas siis vanad sõbrad lahendasid ikka mõne peedi kahepeale ära. Kus neil seda mujal teha oli kui minu auto kabiinis. Kahju, et ei teinud pilti sellest paarist. See oli omaette vaatepilt kui meie starshina ja kubu ülem peale kahepeale nelja peeti ringi tatsasid. Starsina oli mõni sent peale kahe meetri. Kubu ülem koos saapa kontste ja furashkaga nii meeter ja viiskümmend. 
Esimene auto mis noorele punaväelasele kinnitati oli ZIS 151 bensupütt. Müstiline elukas, mis ronis sõltumata mudakihi paksusest ikka soovitud suunas ja jõudis reeglina pärale ka. See oli ainuke auto mis sõltumata välistemperatuurist alati poolest pöördest käivitus ja mille abil elustati siis muud tehnikat. Vahva oli see, et esimest korda bensu järel käies ei suutnud teda kiiremini liikuma panna kui mingi 40 km/h. nii kui 3'ndalt neljandale vahetasid, nii määgis maha. Jälle 3 ja otsast peale. Nii terve tee naftabaasi ja tagasi. Sellel autol on kohas, kus normaalsetel autodel on 4. käik hoopis 5.

Ära vägista, võta suurm haamer!
Vasta
#58

Kas pilte ei õnnestunud seal väeosas teha , nii 40 aastat tagasi  ja lähiminevikus
Vasta
#59

Neljakümneaastataguseid pilte on kuskil täiesti olemas. Isegi mingi demblialbum sai meisterdatud. See jäi küll pooleli, dmb tuli enne kätte Aga värskeid pilte ei mõistnud teha ja kes neid vante teab äkki oles pildisamise eest juba pulkade taga. Aga elu oli seal kogu selle kahe aasta jooksul sisutihe. Paljusid asju ei taha riviväeosades olnud mehed kuidagi uskuda. Esimene aasta oli keeruline, teine juba täiesti talutav. Eks esimene aasta peabki karm olema, saad asjde mõttest ja seostest aru. Teine aasta oli juba täiesti talutav. Söödeti normaalselt, kuna kokk oli ajateenijatest ja kogu kraam läks katlasse. Kord aeti küll kokk ka katlasse ja keerati küte peale. Laupäev oli saunapäev. Saunatasime küla saunas enne selle avamist. Peale sauna pidid olema makaronõ po flotskii. Nii igal laupäeval. Kokaposs oli aga miskit rehkendamisga planku pannud, makaronid otsas ja tegi saunasöögiks 16 kaliibri haavleid (vanemad ehk teavad mis kraam see on?). Sellepeale lõid vanad koka katlasse ja keerasid kütte peale. Päris kirsa kärsa haisu tunda ei olnud aga varvstele sai villid küll. Peale seda enam makarone haavlitega segamini ei ajanud.

Ära vägista, võta suurm haamer!
Vasta
#60

Google streetview abil peaks ka miskit tänapäevast näha olema. Kasvõi ainult niiöelda tänava pealt. Kui seal on midagi vaadata üldse.
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 2 külali(st)ne