[PlyVal64]

... kes siis manitseb teisi mõistlikkusele! Kogu see ehituse ümber käiv sisutu plära soojustusest ja ökost "kehtib" ülikalliste rajoonide ja uusarenduste kohta, odavrajoonide vanade majade jaoks need ei kehti. See on rahaline enesetapp, kui seda mõttetus mahus panga rahadega teha ja siis a'la 30 aastat ori olla. ...

Mul ikka silme ees lõik ühest vanast ehitusraamatust, äkki isegi mõni Priidu vanaisa või siis prof Jürgensoni oma, kus oli kirjas umbes selline mõte, et soojustuse tõstmine üle teatud piiri pole "kuluefektiivne", st soojustusmaterjali ja töö kulu on aastate kütusekulu võidust suurem

Niipalju, kui mina tean, tegelesid nad sellsite küsimsutega suisa koos. Proffessor Leo Jürgenson oli Tallinna Tehnikainstituudi Ehitusõpetuse laboratooriumi juhataja ja Arvo Veski (Arnold Veski ja ka Weske alguses) assistent.
See soojustamise ja üldse hoonete soojapidavuse ja soojusjuhtivuse teema oli nende südameasi koos rahva harimisega läbi populaarteaduslike ajakirjade nagu Tehnika Kõigile (Insenerikoja väljaanne) jms. 
Alles hiljem tekkis Arvole küttekollete teema, millega Ta kuulsamgi on. Aga need kaks asja on ju omavahel konkreetses seoses.   Wabariigi aegsed Arvo Veski artiklid, uurimised, soovitused jne on enamuses ikka soojapidavuse ja ÕIGE ehitusega seotud. Selleaegse teadmistepõhise õigega, kus lolliks ei soovitatud minna.  Vanemad artiklid on täna kusagil 85 aasta tagant 30'te keskelt. Üks vanemaid mulle teadaolevaid on 1937 aasta algusest artikkel "Ristpalksein" ja Arnold oli siis veel 28-aastane. Sinnani oli Ta aidanud juhendajal artikleid koostada. 

Hiljem lisandus sinna "mõistlikkuse ja kulefektiivsuse" nimistusse ehitusinsener Jaak Arvo p. Veski ja siis sama ala, küll kahjuks diplomita, TPIs õppinud Priit Jaagu p. Veski aka PlyVal64. Tõnis Priidu p. Veski aka Malloc on ehitusest kaugel, Ta meil paadunud pertolhead... Mul lisaks see mat-füssi klassi häda ehk reaalne ja Loodusseaduste-põhine maailmavaade lisaks. Materjalimüüjatest vuuduu-tegelinskite ulmejutud mulle lihtsalt ei mõju, uus aken ei hakka kunagi sooja tootma ja hingamiseks ning põlemiseks vajame me õhku. 
Samas mingid moodsad aga esmapilgul kallid materjalid, mida on veel ülilihtne ja kiire paigaldada, on täiesti omal kohal ja seal on tihtipeale kuluefektiivsuse välja arvutamine palju raskem, kui esmapilgul paistab. Seal on ka natuke hiromantikat sees, näiteks needsinased pritsvahud. Seal puhta mataga kaugele ei purjeta sest soojustuse paksus ja seesinane soojaarv, mida "tahetakse", on juba eeldusena suvaline "mul-on-selline-tunne" värk! Kõik dopamiinitulva pealt tehtavad otsused ja sealt tuginevad "teadmised hästi soojast majast"  ei ole tihtipeale kuidagi rahaliselt mõõdetav kulu ega tulu.  Ja enamasti on nad kaugel matemaatilisest kuluefektiivsusest teatud pikaski ajaperioodis. Me lõpuks jõuame arvutustes sellenigi, et laenu teenindamiseks suurt palka teenida, pead sõitma kaugemale tööle, ostma parema auto, tegema veel uusi ja uusi kulutusi ja see ongi see "rattasse sattumise" värk! See on tegelikult sama mis narkomaaniaga - jäta see ESIMENE süst tegemata! Kõik käib ja kehtib VANADE, reaalselt ekskavaatorit ootavate majade "kaasajastamise" kohta. 

Ma nüüd tsiteerin Arvo Veskit veebruarist 1937 ja artikliks "Puitvahelaed". Selle lõppsõna, mis ALATI oli õpetav-manitsev ja tulevikku vaatav. Ja teate - zittagi pole muutunud   Seda on ikka vaja meelde tuletada ja eks ole praegu ikka "üleminekuaeg ja olukord" elik suhteline vaesus eestlastel öiroopa käsulaudade jaoks... 

Üldiselt siiski tuleb puitvahelaele samuti kui puitelamule vaadata kui üleminekuaja nähule, mis on tingitud olukordadest. Mida enam aga areneb tehnika, seda suuremaks kasvab mittepõlevaist aineist ehitiste arv. Ühes sellega peavad ka puitvahelaed maad andma mittepõlevaist aineist vahelagedele (raudbetoon, õõneskivi jt.) kui otstarbekamatele.