Naljakad juhtumised liikluses
#1

Enamik foorumlastest on vast arvestatava hulga oma elust veetnud liikluses ning miks mitte lõbustada ennast ja teisi meenutustega naljakatest juhtumistest liikluses.

Sooja kevadpäikesega seoses, selline lugu:
Ootasin kord 80-ndate keskel oma Jawaga ühel palaval päeval Tallinnas Kaubamaja kõrval fooris rohelist ning minu kõrval paremas reas tossas üks platvormhaagisega KRAZ, suur ekskavaator taga platvormil. Minu ees aga seisis äraklanitud nullkuus, aknad pärani ning roolis mingi kohalik kõvem tegija, käsi laisalt aknast väljas rippumas. Rohelisega, kui KRAZ täie pasaga kohalt võttis, lajatas ta sumpsist otse nullkuue salongi rämeda pahvaka musta suitsu, niiet kuuemees autost välja jooksis. KRAZI jäme sumpsitoru kabiini taga oli õnnetuseks suunaga küljele ja Zigulli aknaga täpselt õigel kõrgusel. Minust jäi see vennike igatahes sinna vanduma ja läkastama.

================================
Jawa 350-634, Suzuki RGV 250 Gamma, Vespa ET-4 125, MB 280SL (R107)
Vasta
#2

Maccaroni tuli lagedale seigaga mis ei pruukinud mitte teps juhuslik kokkusattumus olla, vaid ettekavatsetud tegevus KRAZ´i mehe poolt. Nimelt: mul üks sõber teenis Riias stroibatis Kamaz tüüpi auto peal. Nendel oli seal selline komme, enne foori või kus iganes üritati teadlikult seisma jääda niimoodi, et summutiots oleks kellegile aknast sisse suunatud. Käis lausa mitteametlik sots võistlus juhtide vahel, kes suurema koguse salonge on täis suitsetanud. Millegipärast olid nende erilised lemmikud naisterahvad. Ei tea miks.
Soodustava tingimusena selle ettevõtmise juures mängis suurt rolli asjaolu, et puudusid tollal ju igasugused kliimaseadmed ja suvel linnas ellu jääda oli ainus tingimus, aknad lahti hoida. Seda aga kasutasid ajateenijatest võllaroad pahatahtlikult ära.
Vasta
#3

No ma ei tea kuidas nüüd arvamust avaldada aga jutt selline:
Käisin rõõmsalt Luua Metsanduskoolis 1999a Mossega millel nii nimetatud kap remont oli tehtud. Õli läks 550 km peale 5l kanku (arvestades tolle aja hinda polnud hullu). Tiksusin siis Tartust Rõngu suunas Mokitsaga nii 70km/h kui üht äkki märkasin enda taga Mersut lumivalget. Ja siis läks jube signaalitamine lahti ja lõpuks väga efektse pöördega tuli ta risti ette, ma põmm lumevalli ja süda täis et mida sa kuradi m.... siin teed.
Mida teen, mida teen vaata mu autot, maksa kinni pesula raisk. Siis märkasin et mersu oli paksult õline, nojah ütlesin enesekaitseks seda et kutsu ment ja kui sa pikivahet hoida ei mõista siis mine..... lõppu lisasin et sõidan just mootori vahetusse (mis oli ka õige jutt).

Veel pole maha löödud
Vasta
#4

Nalja on ikka saanud. Jeep Wagoneer oli selline, millega kunagi igav ei hakanud. Kord murdus mootori käpp ära, nii et mootor kukkus sõidu ajal esisilla tala peale. Kord tuli sõidu ajal alt tagumine ratas koos poolassiga. Seda siis Tallinnas Narva maanteel. Kord kukkus umb. 80 km/h kardaan käigukasti otsast ära. See oli ka huvitav. Tookord mitte eriti naljakas aga nüüd juba küll. Toungue
Vasta
#5

(03-04-2013, 16:27 PM)Daff Kirjutas:  Maccaroni tuli lagedale seigaga mis ei pruukinud mitte teps juhuslik kokkusattumus olla, vaid ettekavatsetud tegevus KRAZ´i mehe poolt. Nimelt: mul üks sõber teenis Riias stroibatis Kamaz tüüpi auto peal. Nendel oli seal selline komme, enne foori või kus iganes üritati teadlikult seisma jääda niimoodi, et summutiots oleks kellegile aknast sisse suunatud. Käis lausa mitteametlik sots võistlus juhtide vahel, kes suurema koguse salonge on täis suitsetanud. Millegipärast olid nende erilised lemmikud naisterahvad. Ei tea miks.
Soodustava tingimusena selle ettevõtmise juures mängis suurt rolli asjaolu, et puudusid tollal ju igasugused kliimaseadmed ja suvel linnas ellu jääda oli ainus tingimus, aknad lahti hoida. Seda aga kasutasid ajateenijatest võllaroad pahatahtlikult ära.
Kuidagi tuttav tuleb ette.Mul ühel sõbral oli kunagi tööautoks "pirukamosse".
Tal oli ka selline komme et enne foori või kus iganes üritas seisma jääda niimoodi,et küljepeale suunatud klaasipesur pritsiks "oma soru" kõnniteele.Temale olid samuti erilised lemmikud (noored)naisterahvad.Seda just kuumal ajal kui päike kõrvetas ja taevas pilvitu.Napis riietuses ja järsku ehmatusest"hüppama" hakkavad piigad oli naljakas küllBig Grin
Vasta
#6

Aulik krossifänn kirjutas ehmatamisest siis meil metskonnas oli GAZ 53 autojuhiks Soots ja see tegi ikka pauku bussijaama juures nii et sõidu ajal lülitas süüte välja (käik oli sees) ja siis süüde tagasi. Mehhaanik ikka imestas et kuda Soots sul nii palju summuteid läheb. Eks ta ikka teadis ka

Veel pole maha löödud
Vasta
#7

Mis sumbsiga paugutamisse puutub, siis lasin oma isiklikul Zil'l sumbsi täiesti ribadeks...


Viiks jutu vahepeal teise kanti. Oli '80-te esimene pool. Lähenen mina Gaz-52 – ga ENSV-le Pihkva poolt. Koormaga. Kes on sõitnud, see teab. See oli kitsas, kahesuunaline asfalttee, veel kitsamate kivist sillapiiretega. Ja neid sildu on seal üsna tihedalt. Jõuan järgi Belaruss traktorile, millel haakes tühi kaheteljeline käru...
No tolle tegelase jaoks oli see tee eriti kitsas. Käru vänderdas taga, mis kole. Kui nüüd arvestada sellega, et koormaga 52-e kiirendus nõuab traktorist möödasõidul vähemalt 5km vaba teed, siis sellel teel ja sellise vingerdise juures oli see suht võimatu...
Tolknesin tal sabas oma kümmekond kilomeetrit, enamasti kolmanda käiguga. Lõpuks võtsin julguse kokku ja valisin sobiva allamäge koha, kus traktor parempoolse kraavi suunas kaldus. Õnnestus enne silda mööda saada.
Traktoristil oli niisiis tõsiseid raskusi i s t u m is e g a ja selles suunas, kuhu vana vajus, sinna pööras ka traktori – nii kõvasti hoidis roolist kinni!Mingist ajast olid ju traktoritel ka „traksid“ peal ja sealt ei saanud välja ka kukkuda...
Olgu veel öeldud, et kell oli pool kaksteist päeval ja tol ajal tohtis alkoholi müüa alles kella 14.00 päeval! Selline see venemaa kolhoosielu oli. Ja osaliselt ole selline elustiil ka meile ümber kohandatud.
Tegelikult ei ole siin naljakat midagi. Ka praegu esineb selliseid juhte kindlasti liikluses veel – ikka sel põhimõttel, et kui jalgsi enam käia ei saa, kukub ümber, siis tuleb sõita. Istudes ju ümber ei kuku ja roolist saab ka veel kinni hoida!
Vasta
#8

Pontu6 ja ta auto küljest ärakukkuvate agregaatidega seoses meenub mulle mu vana hea noorpõlvesõber Ivar ja tema Opel Manta, millega sai 90-ndate alguses ringi seigeldud. Seiklused tähendavad tavaliselt seda, et midagi juhtub...
Selle Manta üks paljudest puudustest oli rattakinnitusmutrid. Või poldid. Täpselt ei mäleta, olid nad üle keeratud või mis kamm nendega oli, aga igatahes oli neid puudu ja needki, mis alles olid, ei püsinud 100% kinni.
Tulime siis ükskord vastu hommikut mingilt suviselt ürituselt, sõitsime mööda Laagna teed e. Lasnamäe kanalit, kui äkki möödus meist vasakult paraja vauhtiga üksik autoratas. No meil polnud väga kahtlust, NO MIS RATAS SEE NÜÜD ON (meie oma muidugi), kuid jäime mõlemad lolli näoga järgi vaatama, kuidas see uljalt kahe rea vahel võimsate hüpetega öhe kadus. Ivar oli üllatusest hoo maha võtnud ning seetõttu ei vajunud auto saba esimese hooga vastu maad, kuid seisma jäime siiski paraja krigina ja kolina saatel. Ega midagi, jalutasime siis rattale järgi, pool kilti vähemalt. Veeretasime ta tagasi ning võtsime aga teistelt ratastelt paar polti jälle vähemaks, et selle kuidagi kinni saaks ja saime õnnelikult koju.

================================
Jawa 350-634, Suzuki RGV 250 Gamma, Vespa ET-4 125, MB 280SL (R107)
Vasta
#9

Seda lugu rääkis mulle töökaaslane ja juhtunud oli see tema sugulasega.
Sugulane nimelt oli Tallinnas taksojuht. Kord vahetuse lõppedes peatuses seistes tuli auto juurde naisterahvas, tegi tagumise ukse lahti ja küsi kas Maardu saab? Juht midagi pobises, et nii pikk sõit ja mul hakkab just tööpäev lõppema jne. aga olgu. Naine pani ukse kinni ja sõit läks lahti. Eks juht oli ka tööpäevast väsinud ja mõtles omi mõtteid kui Maardu lähenedes küsis, et kuhu siis täpsemalt sõita tuleb? Vaatas peeglisse ja autos polnudki kedagi! Eks naine, kuuldes juhi hala, kõndis järgmise auto juurde ja pani ukse kinni väljast poolt. No eks seda kirumist jätkus taksistil ikka tükiks ajaks, kui Maardu ots tuli veel endal kinni ka maksta. Big Grin
Vasta
#10

Sellest ratta ärakadumisest on ka oma suguvõsas kogemus olemas. Juhtus nii kuuekümmnendate alul "vanal Võru maanteel" vasta ööd ja viljapõllu ääres. Vanaema oli peale esimset tundi päris nuttes seda mosse ratast põllul otsinud. Ei ole just naljakas aga nii remargi korras.
Vasta
#11

(03-04-2013, 22:13 PM)JaakH Kirjutas:  Aulik krossifänn kirjutas ehmatamisest siis meil metskonnas oli GAZ 53 autojuhiks Soots ja see tegi ikka pauku bussijaama juures nii et sõidu ajal lülitas süüte välja (käik oli sees) ja siis süüde tagasi. Mehhaanik ikka imestas et kuda Soots sul nii palju summuteid läheb. Eks ta ikka teadis ka
Tervist.
Räägi lähemalt mis Soots sest mul on tunne et me teame üht ja sama isikut, teod klapivadBig Grin
Vasta
#12

teet001: Jüri oli selle selli nimi.

Veel pole maha löödud
Vasta
#13

Lai veos nõukogude ajal oli hoopis lihtsam vedada kui praegusel ajal, kus kogu elu koosneb ainult parakrahvidest, keeldudest ja käskudest. Mõtlevale inimesele pole jäetud mingit mänguruumi, kõik on ette ära mõeldud. Ole mees ja ürita jääda etteantud piiridesse.

Nüüd siis ühest ekstreemsest laia veose vedamisest Ukrainast Eesti NSV-sse. Koormaks olid LEKTO krõpsutehase jaoks kartulihoidla angaari katuse fermid, mille üksikud detailid olid maksimaalselt kolm ja pool meetrit laiad. Kogu see kupatus tuli transportida Musta mere äärest Valka. Kolmest autost, mis missioonile suundusid, langes see au just minule kui kõige nooremale juhile, kes need kõige laiemad osad enda masinale pidi laadima. Vanemad irvhambad muidugi põhjendasid seda kogemuste kogumisega, mida mul vaja on, et tõusta lugupeetud juhi staatusesse.
Kogu reis, omandamaks kogemusi, kulges vahejuhtumiteta kuniks ette jäi Lätimaal Madona linn.

Sõit ise toimus kolonnis ja täielikus vaikuses. Selles mõttes vaikuses, et siis polnud veel jõudnud autodele individuaalsed sidevahendid raadiosaatjate näol, mida kaasajal hellitavalt “lällariks” nimetatakse. Jälgida tuli eessõitja siluetti või öösel tagatulesid. Kogu info tuli kinni püüda visuaalselt, verbaalne suhtlemine puudus. Kui teel oli oht siis selle kohta sa mingit infot ei saanud enne kui ise oma silmadega nägid, mida parasjagu näha oli.

Nii ka oli. Tuiskasime keset ööd Madona linna sisse kui tuulispask. Kodu oli lähedal ja iga kilomeetriga aina lähemale tuli, see aga tähendas, et kiirus aina kasvas. Koduigatsus rõhus tagant. Mäest alla pikeerides avanes mulle aga küllaltki jube pilt. Paremal oli saja-aastane tammevõsa ja vasakul, mingi eramaja väravas, seisis maakeeles välja öelduna GAZ-53 baasil sitapütt. Perspektiiv oli hapu, kuna silmajärgi hinnates oli mul vaba ruumi tunduvalt vähem kui mul oli koorma laiust. Hoog oli aga nii suur, et pidurdada enam ei jõudnud. Jõudsin ainult sügavalt sisse hingata ja nagu hävituslendur Gastello sihtisin selle kitsaskoha tsentrit, vaimusilmas ette kujutades, kui suur pauk nüüd käib keset öist vaikust. Pauku ei käinud. Oh imet küll. Kui ma lõpuks julgesin peeglisse vaadata, siis minu suureks rõõmuks oli koorem alles. Ainult ühe väikese lisa võrra rikkam. Ühe fermi otsas rippus selle fekaaliveoki peegel koos vartega, mis oli jõhkralt auto küljest maha rebitud.

Ma ei taha igatahes tänase päevani teada mida arvas see fekalist, kui ta hommikul auto juurde siirdus. Ühes olen ma kindel, et seda monoloogi siia kirja ei kannataks panna. Tsensuurseid sõnu selles avalduses , ma arvan, lihtsalt pole.

Eessõitjad aga andsid tuld edasi, mis mulgi üle jäi. Kihutasin tuhatnelja järgi. Lõpuks otsustas karja juht siiski peatuse teha ja olukorda hinnata, ise rahulikult rääkides: ma olin kindel, et sa sealt urust läbi ei mahu, aga näed, ümeramehel vedas.
Peegli, kui asitõendi, viskasime kaugele viljapõldu ja reis jätkus.
Vasta
#14

Peegli, kui asitõendi, viskasime kaugele viljapõldu...
Mingit räiget lätikeelset ropendamist või päris vene "matte" võis sellest peeglist veel tullaBig Grin Viljakoristuse ajal nimelt...
Vasta
#15

Seda imelist ratta kaotamist sai vanemal ajalik ka kogetud.Üks kummaline loomake millel rattad kippusid ikka lahti jooksma oli siis Maz auto taga 1 teljeline haagis.Lusikaks nimetasime.Ilmselt tuleb ette.See siis zil ratastel jne.
See siis tahtis pidevat peale pingutamist ja eks need koormad ikka olid kah suuremad,kuna selle tonni numbri pealt ju maksti!
Tallinna keraamikasse savi ja tallinna poolt killustikku...
Peterburi teel siis liikusin tasa ja targu,killu koorem turjal.Kui 1 mosseke kõrvale kimab ja vehib.Ma kohe mõtlesin,et noh nüüd tahab äri ajada,kuid võta näpust.Vana tuli välja ja ajab,et mul pole ratast all.No anna kannatust...Ronisin kah siis vaatama ja tõsi jutt!!
Välimine vasak ratas lännu! Sisemine jooksis vabalt õnaruses rummu peal.
Muidugi hirm naha vahel,et kelle ära tappis!Kuid õnneks taga tuli kolleeg,kes rõõmsalt teavitas,et mu ratas paar km.taga pool metsa all.
Kuid siis vedas veel 1 km sõiduga välja parklasse.Lasin koorma maha ja siis tuli ka see viimane õnnetu ratas alt ära.
See siis selleks!
Teine ratta jama oli mul ka paar aastat tagasi.Sõiduauto veo haagisega.Tulin sakust 1 õnnetu vana opeli kere peal (usun,et kellelt tõin tunneb asja äraWink )
Ja jõusdin kenasti koju,vahetasin toas riided ja välja tulles tegin pilte veel ja siis vaatan jama majas.
! ratas koos võlliga lännu!!!Haagis kahe sillaline!
Muidugi võttis külmaks!
Käru tagant ära ja otsima.10 km,sõitsin siis loobusin,Mõtlesin ,et koju jõudes helistan liini sõitvatele kolleegidele,et kas kusagil teel on rattast tekitatud jamasid,Kuid õnn naeratas kodu värava taga,kui ratas seal samas vedeles.Võll küll pooleks,mis oli vahetatav.Kuid kõik siiski õnnelikult elus!
Nii siis minu lugu Ratastega seoses...
Vasta
#16

Aastakest viis kuus tagasi. Sõidan mina peale tööd Tallinnas, Järvevana teel suunaga Tartu mnt poole, teises sõidureas. Mõni auto minust eespool, esimeses reas, sõidab mingi suur kütuseveok. Ilma haagiseta. Ja nagu Järvevanas ikka ulatuvad kiirused tublisti üle seitsmekümmne. Ühel hetkel, juba Tartu mnt. ringile lähenedes, märkas kütuseveok ees seisvaid autosi. Pidurdas, kuid kuna käes olid juba esimesed libedad, ei saanud pidama. Ja selleks, et vältida sõidukale otsasõitu, keeras teepervele. Aga kuna sinna juhtus just laternapost, siis tuli keerata niipalju, et sai sõita ka ümber posti. Kuidas asi lahenes, ei näinud, kuna liikusin vooluga edasi.
Küll aga kohates mõne ajapärast tuttavat, kes samuti paakautoga sõidab, tuli mulle lugu meelde. Jõudsin vaid õelda "Tead mis ma nägin..." kui ta mind katkestas ja ütles "Las ma räägin enne. Tead mis hoopis minuga Järvevanas juhtus..." Toungue
Vasta
#17

Lihtsalt muhe lugu.

Nõukaajal seisime Akadeemia teel foori taga ootams vasakpööret Mustamäe teele sibibaasi Kirovetsiga,kõrvalreas seisis foori taga Gaz kastikas, koormaks sulaselge viin. Kõrguste vahe täpselt selline, et küünita aknast ja võta kuniks punane veel fooris põleb. Andsime törts signaali ja näitasime krusamehele, et hakkame viina võtma. Viibutas näppu ja irvitas, vastasime samaga Smile

Oehhh... mida kõike head see Nõukogude võim inimkonnale on andnud!!! Alla Pugatšova, Linnahalli, Baikonuri kosmodroomi, Moskvitši... sinu, minu...
Vasta
#18

Sellest, kui palju rattaid on alt ära lennanud sõidu ajal, võib teha tervelt eraldi teema. Sissejuhatuseks toome siia ühe esimestest seikadest, mis minuga antud valdkonnas on juhtunud.
Tegevuspaigaks oli Uulu-Valga maantee. Veneajal ta vist küll sellist nime ei kandnud aga vahet pole. Arusaadav vähemalt.
Ma arvan, et paljud teavad kohta Abja-Paluoja ja Karksi Nuia vahel, kus all paremal orus on ilus maaliline järv. Kohanimega ei oska välja tulla, lihtsalt teadmised geograafias nõrgad.
No ja kulgen mina siis MAZ tüüpi samohoodiga kodu poole ning just selle järve kaldal oli mul vaja peeglisse vaadata hetkel kui haagise alt hakkas ratas irduma. See on vaatepilt mis tasub nägemist.
Huvitav on veel asjaolu, et peale seda kui ratas on auto alt eemaldunud, mingil arusaamatul viisil tema kiirus kasvab. Mina muidugi, vaadanud kogu selle protsessi kenasti lõpuni, jäin suu ammuli ootama, mis edasi. Ratas veeres rõõmsalt mõne hetke auto kõrval, siis keeras kaarega paremale, hüppas üle kraavi ja edasi nõlvast alla üle heinamaa otse järve suunas. Pidasin kinni ja jäin pisarsilmil eemalduvat ratast vaatama. Viimane aga tõttas sirge seljaga järve suunas. Jõudnud veepiirini jäi mulje, et esimesed meetrid ta lihtsalt kulges vett müüda nagu Jeesus. Tunne võis muidugi petlik olla, arvestades emotsionaalset seisundit, kus hingeline tasakaal oli parlanksist välja löödud.
Siis moodustus ilus lehvikukujuline laine ja mõne meetri pärast ta kadunud oli. Ja kui keegi seda ratast sealt ära pole varastanud, siis lebab ta seal vetevallas jumala rahus ka praegu. Olgu vesi talle kerge.
Vasta
#19

Neid rattaid kaob alt ära ka tänapäeval. Endalgi on kaks kokkupuudet selliste asjadega. Esimene juhtus Valgamaal Lüllemäel, kui minu palgikoormaga Scanial tulid ära tagumised rattad ja oleksid äärepealt maha võtnud seale kohaliku tankla tankuri.
Teine lugu juhtus Tartus Narva maanteel Statoili juures jui minu kõrval sõitnud kalluril juhtus sama lugu ja mian sain ühe rattaga pihta oma sõiduautole.
Esialgu ei olnud nendes lugudes naljakat miskit, aga hiljem mõeldes võtab muigama küll.

Aitan seadmete monteerimis ja demonteerimistöödel ning konstruktsioonide ehitamisel
www.ransar.ee
info[ät]ransar.ee
51934170 
Vasta
#20

Ma ei mäleta, enam, võibolla olen selle jutu juba mõnes teises teemas kirja pannud, aga lugu järgmine. Umbes 20 aastat tagasi olin ühes metsafirmas tööl autojuhina. Põhiliselt ühe korraliku masina peal, aga kui oli vaja kusagilt pärapõrgust kraam kätte saada, siis sõitsin poolhaakega Uraliga. See oli paras risu. Sõidu ajal kõik asjad vibreerisid, kolisesid ja mürisesid. Koormaga vedada ei jaksanud kohe kuidagi. Seiklesin siis enne lõunat mingi metsasihi peal ja avastasin, et esimene ratas kahtlaselt tühjavõitu. Lasin kompressoriga õhku juurde (Automaatne kummipumpamine oli muidugi tuksis) ja sõitsin lõunale. Jätsin auto töökoja õue ja üks nõgi hakkas ratast vahetama. Tulin lõunalt tagasi ja vaatasin , et kõik on korras, teine ratas all ja töömees kadunud. Istusin autosse ja läksin järgmisele reisile. Sedapuhku oli vaja ühel muldvanal mammil erametsast küttepuud maja juurde saada. Metsast majani oli ehk 400 meetrit. Mammi tuli üle põllu mulle järgi, vaatama, et ma ikka korralikult tööd teeks. Laadisin siis Fiskarsiga ja mammi pidevalt sebis ümber auto ja küttepuude virna. No ei saand mina aru, ise nii vana ja käib kepiga, vaevu liigub. Aga kuhu ma tõstuki keeran , seal juba mammi ees. Sain siis koorma peale ja ronisin mastist alla. Mammi kohe ligi ja räägib:" Kuule poja, ma ei tea se´st asjast midagi, aga ma arvan , et Sul esiratta mutrid täitsa lahti. Niimoodi Sa kaotad selle ratta küll varsti ära. Ma juba maja juures vaatasin, et ega Sa sellega metsa küll ei jõua."
No ja täpselt nii oligi. Tegin küll tarka nägu ja ütlesin mammile , et kõik on kõige paremas korras. Mammi läks minema ja mina hakkasin mutreid kinni keerama. No tõesti täitsa lahti olid. Ilmselt siis oli ka lukksepal vaja lõunale minna ja nii need mutrid pingutamata jäidki.
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 1 külali(st)ne