[Maccaroni]

Jaa. Putkupanev ratas on ettearvamatu ja ohtlik tegelane. Ma tean üht lugu, kus selline põrutas läbi ühe vanamemme kasvuhoone. Kuna ma seda ise ei näinud, siis tühja temast, aga võib ette kujutada, mis kasvuhoonest ja kurkidest sai.
Nüüd aga taas üks meenutus sõber Ivarist ja tema Mantast ühel varatalvel Tallinna vahel kulgedes. Autos olid tal tagaistmel miskipärast kiivrid, ja meil tuli muidugi mõte lolli mängida. Tõmbasime omale need astrokad pähe ja foori taga muidugi VRÕNN-VRÕNN, mis ajahambast puretud Manta sumpsi tõttu kõlas päris käredalt. Igatahes teenisime me arvukalt kaasliiklejate kohkunud pilke, KUNI...
Luisest alla tulles Tehnika ristis (see on tänapäeval küll ümber ehitatud) peatus meie kõrval kõige vasakpoolsemal, aga siiski esireas üks konksninaga tõmmu tegelane oma Zigulliga. Juba esimese VRÕNN-VRÕNNI peale hakkas mägede pojal roolis hirmus vasakule-paremale nihelemine pihta ja kehakeelest võis välja lugeda ainult üht - nüüd paneb joonele! Hetked hiljem, sajakonna meetri pärast sukeldus see Zigull aga traktorite poolt viadukti juurde kahe suuna vahele lükatud suurde värskesse lumehunnikusse niiet lumekamakaid lendas. Häda oli selles, et vasak rida sai seal lihtsalt otsa ja millegipärast otsustas vennike muude võimaluste asemel just lumekuhja valida. Ühesõnaga üks loll ees ja teised järgi.

---

Üks (õnneks minevikus) kogetud nähtusi imedemaal Eestis on niinimetatud "mini-bike" - linnaliikluses!

Olin selliseid riistapuid varemgi näinud Euroopas - näiteks vormeliradade ääres saavad lapsevanemad väikese raha eest lasta oma võsukestel nendega tiirutada. Kuid varakapitalistlikus Eestis leidis üsna mitmeid kaupmehi, ja mitte ainult kaupmehi vaid ka mõningaid täismehi, et see on just sobiv sõiduk liiklusmöllu sukeldumiseks. Ilmselt on tol ajal - umbes kümmekond aastat tagasi, meist paljud hirmuga vaadanud neid "kiirestiliikuvaid kükitavaid mehi", kel ainult peanupp sõiduautode kapoti tagant välja paistab ning ükskord nägin ka juhust, kui üks suur turske sell sellega Rocca-al Mare Statoili ulja kaarega sisse lennates kurvi välja ei võtnud ning ratas ühele ja mees teisele poole uperpallitades käbla käis - ILMA KIIVRITA kusjuures! Õnneks lõppes asi tal vaid väikeste marrastustega ning võttis oma bike näpuotsa nagu koti ja lonkas nurga taha häbenema.
Ja veel suuremaks õnneks, võttis aega mis võttis, keelas politsei selle lolluse ära. Alati polegi nii et võimalik ainult Venemaal.

[Daff]

Kuniks rataste kaotamine veel kuum teema siis ruttu üks lugu veel otsa kus peategelane mu hea kolleeg EPT päevilt.

Kolleegist, kelle Kamaz veoki alt ratas plehku pani. Kogu lugu oleks olnud ennetatav, kui juht oleks osanud märke lugeda aga ju siis saatus tahtis teisiti.
Alguseks sellele loole võiks lugeda hetke kui kolleegil tekkis tungiv vajadus vett lasta. Olles protsessi edukalt lõpetanud jalutas ta rahulolevana ringi ümber oma auto. Haagise kõrval maas märkas ta vedelemas ratta kiilu. Need on sellised naljakad vigurid millega kodarveljedega masinatel rattad alla kinnituvad. Selle asemel, et sellest kiilust läheneva õnnetuse märke välja lugeda, tegi kolleeg kellegi suunas sarkastilise märkuse: “näe, mingi jobu on rattakiilu ära kaotanud. No on ikka kloune meil.”
Selle kiilu ta võttis muidugi maast üles ja viskas üle porte ääre kasti, mustadeks päevadeks.
Sõit jätkus.
Mingi teeäärse maja juures märkab tüüp järsku ratast mis temast meeletu kiirusega mööda vuhiseb.
Kolleegi enda sõnadega: “nagu ma seda ratast nägin oli mul täpselt teada kes see jobu oli, kelle ratta kiil teeääres vedeles.”
Järgnes loomulik reaktsioon, pidurdus. Pilt mis nüüd avanes oli lausa ennenägematu.
Ratas võttis sihikule traataia, mille ta hetkega pikaks venitas ja maadmööda laiali määris nagu mingi kardina. Edasi põrutas ta marjapõõsaste vahelt toa poole ühtegi põõsast riivamata ja sisenes suurte säravate klaasakendega palkonisse läbi seina, mis maja kõrval ilutses. Peale viimast episoodi tekkis kolleegil paaniline vajadus jõuda koju nii ruttu kui võimalik ja kadunud rattast ei olnud tal enam sooja ega külma. See jäi majaperemehele, meenutamaks ennekuulmatut vandalismiakti.

[mlsluik]

Tuleb tunnistada et olen isegi kunagi ühest rattast ilma jäänud...

Muude "normaalsete" autode kõrvalt oli mul üks ratastega prügikast, Nissan Micra nimeks. Mootor oli 1.0 ja muidu muhe masin. Ainuke suurem lisa oli sellel masinal kärukonks mis pidevalt midagi sikutama pidi. Oli üks vilets päev, kui just vabanenud suurest ülekoormast sai tartust viljandipoole kimatud, pedaal vastu põrandat, treila järel. Miski ei vihjand sellele mis kohe juhtuma hakkab. Käis üks suurem raksatus ning "konservikarp" vajus lääbakile. Selge, ratas lendas minema... oleks siis lendand kuhugi võssa, aga ei. Ikka vastu ettejuhtuvat autot mis vastasuunast lähenes ja nagu sellest veel vähe oleks olnud, siis tegu oli mõned päevad vana Mercedesega...
Paberid korda aetud, lonkisin peasüüdlasele järele, oli päris kaugel põllupeal teine. Velg oli niivõrd kõver, et paljast kätega võis rehvi maha tõmmata. Ega mercedeski paremas seisus polnud. Otse vastu "sihikut" sai tabamuse. Lühidalt, stange, kapote, võred, kolm radikat, kannel jms pudi. Mingi aja pärast tuli teade kindlustusest, remont läks üle 120 000EEK.

Tagantjärgi mõeldes võtab juba muigama, hea et niigi läks. Plekki, seda meie elueaks veel jätkub, peaasi et inimesed terveks jäid.

[Talupoeg taluja]

No kas siin midagi naljakat on,see pole veel kindel aga 90- nendate alguses olin ka mina noor ja vihane vend. Sõitsin ringi GAZ-51-ga,millel polnud tehnoülevaatust ja ka tehniline seisukord jättis soovida. Otseselt midagi ohtlikku ei olnud aga noh..... See oli siis veel see aeg,kui politsei hiilis Zigullidega ringi ja ei teinud meiesugustest eriti väljagi....kuigi meil ikka väike hirm oli ja liikusime nädalavahetusel ja teatud ajal..... Kuna sai kõvasti heina tehtud,sai ka seda müüdud. Tuligi siis üks klient ja tahtis heina osta. Loopisin siis veokasti heinapakke täis ja sidusin ka köiega kinni. Autole panin järgi veel Tšetšeenia kaheteljelise käru. See käru oli isegi omaette nähtus,sest pidureid tööle ei saanud,kõik keevitused tulid lahti ja rattad loperdasid all. Samuti oli sellel kärul vigane pöörangusüsteem...ja hulgim vigu,millepärast TÜV oli välistatud.
Ka selle käru toppisin väikseid heinapakke täis. Koorem oli vägev,sest oli tehtud ka kõrgendused. Kaugelt vaadates oli kõik see autorong nagu suur heinakuhi......

Ja kõige hullem lugu oli selles,et ilm oli tuisune,teel kerge kiilakas ja tuul oli järjest tugevnemas. Paras tormine ilm.
Kaalutud sai Ekseko väravas ja sõit läks edasi mööda Viljandi ringteed Orika risti poole. Kes on siinkandis sõitnud,teab,et kusagil kilomeetri pärast Mustla mnt. ära keerates Orika poole hakkab pihta langusega paremkurv. No ja mina kui vana julge hakkasin aga oma Molotovile piitsa andma. Vaatasin,et kuuskümmend juba sees ja et annan ikka veel juurde. Mootori olin ju ka peale remonti hästi pöördesse saanud. Kuskil peale seda,kui olin saanud seitsekümmend sisse,tundsin,et käis mingi kõva kolakas ja hakkas nagu sõit käest ära minema. Sain kuidagi vingerdades hoo maha ja pidama. Hüppasin kabiinist välja. Ja vaatepilt oli vägev. Käru oli taga külili ja veokasti lõuad laiali nagu näljasel koeral... Kõik tee heinapakke ja sodi täis. Selle kiire sõiduga lõi siis veokastile tuule alla ja eks käru arvatavasti hakkas taga loperdama...... Õnneks oli pühapäev ja liiklus väike. Mis mul muud üle jäi,kui võtsin käru järelt ära,köitega sikutasin käru uuesti ratastele ja sai sodi koristama hakatud. Õnneks oli ka heinte omanik abis... viisime koorma vahepeal ära ja tulime uuesti mahakukkunud pallide järele. Käru koos mahakukkunud pallidega jäid teele........
Õnnelik õnnetus oli ja ei saanud sellest vist ka keegi eriti teada. Liiklus oli tol päeval väga hõre ja politseinikud ka sooja pliidi ääres....

[Tift]

"sõitsin oma setukaga..." kuigi setukaks oli mul tol ajal Žiguli 011. Tartus o kena mägi, nimeks Riia. Säält alla tulles saab keerata vasakule ja paremale ja üldse igale poole. No mina tahtsin minna vasakule. Istun siis ja ootan vasakule lubavat foorituld.... ootan....ja ootan.... asi tundus juba kahtlane, sest tundus, et teised suunad panevad juba teist tsüklit. Mõtlesin juba, et tänavasta vasakule enam ei lastagi..kui äkitse koputati ukseklaasile. Tegin selle lahti - auto kõrval meesterahvas, kes ütles väga rahuliku ja sõbraliku häälega:" Ega seda rohelist vasakule lähiajal ei tulegi, see foor on rikkis. Pane aga rahulikult käik sisse ja hakka tasakesi liikuma."
No nii ma tegingi. Sai vasakule küll.

Üksvahe töötasin piimapüti pääl, oli selline GAZ-53 baasil lõbus massin. Jällegi Tartus, tulles mööda Võru tn väljapoole, on vahepeal selline ristmik Kastani tänavaga. Sellele lähenedes pani minust vingudes mööda üks 05. Ikka nii lausa trügides ja siis pidurite tallates jäi punase tule alla seisma minu ette. No mul oli kah tegu pooliku pütiga pidama saada nii äkiliselt.... A ilm oli selline soe, päikseliselt äikeseline ja maas leidus suuri lompe. Üks ilutses kohe pärast ristmikku Sõbra tn. otsas. See 05 rebis kohalt minema ja siis võttis vasakule, et Sõbra tn otsast sisse keerata. Seisma jäi ta aga nii, et temast paremale jäi ilmatult hiiglaslik lomp. Sealt sõitsin täie pahinaga läbi mina, vesi lendamas laia kaarega kahte lehte nigu piirivalvekaatril . Tahavaatepeeglist nägin, et suur osa sellest veelehvikust lendas sisse nullviie lahtisest ukseaknast...!

Sellesama püti peal töötades tuli ette igast seiku. Eks otsad olid suht pikad ja linnade vahel sahmimine väsitav. Kui Põltsamaa poole asja oli, siis võtsid ikke mõne seelikukandja teeveerest pääle, lõbusam sõita ja nii.. Ühtäkki krt vaja põiele minna. No kuda sa hing ütled näitsikule, et oot, ma lähen viskan vett veitse .. No jätsin massina seisma, tõmmasin kapoti lahti ja näitsiku küsimise pääle, et mis lahti on näitasin talle tooreklapi nuppu ja käskisin seda tõmmata, hoida ja mitte mingil juhul mitte lahti lasta. Ise läksin nina ette ja ajasin asja ära .

[Basilio]

Mina võin putkupannud veoka rattast pajatada teiselt poolt vaadates.
Isal oli Tallinna mnt. (praegune VIA Baltica) äärde maja ehitamine parajas hoos ja maja ees ehitusliiva hunnikud, kus ka umbes 5-7a Basilio mängis. Päris teepervel siiski hunnikud ei olnud, nii umbes 10-15m vähemalt eemal.
Vot sinna hunnikusse, kus mina tavaliselt mängisin, jooksis GAZ-i või ZIL-i ratas ja lendas sealt nagu katapuldist veel kõrgele õhku. Õnneks olin ma just sel päeval kusagil ära, võimalik et vanaema pool. Muidu ma praegu siin ei pajataks. Oleks vaid pisike haud kusagil Uulu kalmistul...
Intsidenti nägi pealt isa, kes ka mulle seda ratast näitas. Autojuht kinni ei pidanud ega tulnud ka ratast otsima. Ratas seisis meie pool, kuni isa ühele tuttavale autojuhile ära andis.
See ei olnud nüüd teps mitte lõbus jutt, aga lohakus rataste ja rattamutrite kontrollimisel kippus siin teemas juba nali nr.1 positsioon võtma.
Ah jaa, tuli nüüd meelde, see mulle määratud ratas oli katkise veljega. Nii et lahtisi mutreid vist otseselt süüdistada ei saanud. Kas aga pragunenud ja lombakas velg ennast varem tunda ei andnud, seda teavad ehk siinsed spetsialistid paremini.

[tcumen]

.... lahtisest ukseaknast...!

Hea ütelus see "ukseaken".

Aga piimapüttidest.
Meie kandis oli piimapüttidel üks kummaline omadus. Nimelt juhtide ja laborantide eraellu sekkuda.
Vanemad mehed ehk mäletavad, et nõukaajal sõitis piimapütiga kaasa ka laborant, kes siis proove võttis. Kuidas vaja oli, kas siis puki otsas või igas farmis. Ja enamasti olid laborandid ikka nooremapoolsed traksis naisterahvad, kes pahatihti autojuhi pea nii sassi ajasid, et koostöö abieluga lõppes. Päevast päeva ninapidi koos, noored inimesed, ega see miski ime polnud.
Ise mäletan vähemalt kahte sel viisil tekkinud paari.
Aga arvan, neid on veel.

[Mossemees]

Eks naljakaid juhtumisi on omajagu olnud... Oli Eest Vabariigi algus, aasta oli arvatavasti '93. Olime omale maale GAZ 52 soetanud, et teha teoks need unistused, mis paraku mõned aastad hiljem julmalt ära nulliti. Ühesõnaga, oli plaan põlluvirtsahvtiga tegelema hakata. Heinategu parajasti käsil. Sõbrad-sugulased kõik koos, päeval tegime tööd, õhtul šašlõkki ja sauna. Heinamaalt koju oli u. kilomeeter maad mööda külavaheteed sõita. Tuleme siis. Hirmus suur heinakoorem peal, mina, tollal vaevu 14 aastat vana, roolis, kaks inimest kabiinis kõrval, veel paar tükki koorma otsas, üks paremal astmelaual peeglivarrest kinni hoidmas. Keeran võsa vahelt teele ja näen, vastu tuleb kohalik konstaabel oma null-neljaga. Tavaliselt võis teda sellel teel ehk korra suve jooksul näha. Nonii, pizdets, mõtlesin mina. Pole mul lube, pole autol ülevaatust ega kindlustust... Tõmbasin nii palju teeserva kui sain, sinivalge auto jõuab minuga kohakuti, mees vaatab aknast, muigab... ja sõidab oma teed. Ei tülitanudki. Kuigi põhjust oleks olnud ju enam kui küll. Oli Politseinik suure P-tähega, mitte mikrotsefaalne trahvimasin.

[Talupoeg taluja]

" Ega seda rohelist vasakule lähiajal ei tulegi, see foor on rikkis. Pane aga rahulikult käik sisse ja hakka tasakesi liikuma."

No minul oli sama jama aga Viljandis Jakobsoni-Tallinna tänava foori juures. Sõitsin oma puukabiiniga Fordiga ja jäin foori ette seisma. Passin ja passin,saba juba taga... Aga foor na naelakastile ei reageerinud. Saatsin siis eeskirjad kus see ja teist ja panin punasega sinna,kuhu vaja oli.

[Mossemees]

Austraalias pesitsedes soetasin omale ühe vahva "Subaroožetsi", täpsemalt '89. aasta L-seeria Subaru. Boksermootori tõttu oli selle mootori hääl salongis sapaka omale naljakalt sarnane. Eriti esimesel käigul. Aga mitte sellest ei tahtnud ma praegu rääkida. Nalja hakkas saama esimesel pikemal sõidul. Sõidan ma siis kusagil seal, nagu öeldakse, in the middle of nowhere, ja korraga üks kahe või kolme poolhaagisega road train jääb ette. Sõidan juba jupp aega tollel sabas, no ikka hea pikk rong, sellisest möödasõiduks peab piisavalt pikk jupp teed vaba olema. Sätin siis ennast juba möödasõidule ja rekkajuht vilgutab paremat (tee telgjoone poolset) suunatuld. No selge. Jätsin möödasõidu katki. Aga kedagi vastu ei tulnud, mingit ohtu ka teel ei paistnud ja eessõitja ka paremale keerata ei kavatsenud. Veidi aja pärast hakkan jälle möödasõidule sättima, eessõitja näitab jälle paremat suunda. Ma siis jätan jälle ürituse pooleli, hoian parajat distantsi... Lõpuks siis tuli ilus mitme kilomeetri pikkune sirge teelõik, kedagi vastu ei tule, ühtegi teeharu ka paremale poole ei lähe, neljas käik sisse, gaas põhja ja mööda. Alles hiljem sain teada, et Aussis tähendab parempoolse suuna vilgutamine sedasama mida Eestiski: näen, et tahad mööda sõita, tee on vaba, mine! Mina aga muidugi tõlgendasin seda kui vasaku (tee telgjoone poolse) suunatule vilgutust Eestis: ära sõida mööda, hakkan manöövrit sooritama või ees on oht.

[pontu6]

Naljakas on siis, kui peatud ristmikul foori ees ja sinu ees seisab veel üks masin. Tuli läheb roheliseks aga sinu ees olev masin ei liigu. Algul oled rahulik, aga kui midagi ei toimu, siis hakkad täpsemalt uurima milles asi. Ja selgub, et eesolevas autos polegi juhti. Pole mitte kedagi. Vot siis tunned kuidas tuju läheb huvitavaks. Tagurdada ka ei saa, sest sinu taga seisavad samuti autod, kes millestki aru ei saa...

[Tift]

Meie kandis oli piimapüttidel üks kummaline omadus. Nimelt juhtide ja laborantide eraellu sekkuda.

Osa pütimehi seilasid linnade ehk tsehhide vahet, neil pold laborante ega miskit, rohkem nagu kaubavedu, vedel kraam - enamus oli ikka piimatooted, aga juhtus ka, et vahel sai oliivõli kalakombinaati veetud raudteetsisternidest.
Aga see selleks. Suurem osa pütte siiski vedasid majanditest piimakombinaati seda valget ollust. Seal siis manööverdati masin mahaandmispumba juurde. Enne torudega ühendamist löödi piim segajaga segamini ja laborant võttis proovid. Kuid enne seda maitses ka nii-öölda...keelega. Et kuidas maitse on... Ükskord, oli üks mudu viisakas vana see autojuht, kuid laborant muudkui kilkas, et kaalika-maitse ja kaalika maitse. Papi aga ei old asjaga sugugi nõus ja käratas laborandile:" Mis sa tüdrik siin seletad! Öö otsa riista suus hoidnud, nüüd ei tunne enam piima maitset!"
Koorem sai siiski vastu võetud, kuid nalja oli nabani!
No üitskõrd olin Tartumaa idapoolsete valdade metsades seilemas - vahel tuli sealt piimapunktidest vedelikku peale võtmas käia. Hommikul vara,nagu piimamehed ikka. Tegu oli märtsikuus, kella kuue paiku. Tee kulges läbi metsa, sinka-vonka, ilm oli kergelt sula ja tee kuradima libe, nigu klaas. Äkki ilmus käänu tagant üks memm, hääletas isuga. Võtsin ta pääle. Oli igavesti jutukas tädi, jõudis esimese kilomeetriga krt ära tüüdata oma kapsasupi-jutuga. Uinutas, niiöölda, valvsuse ja ühes kurvis viskas libe tee ja poolik pütt me suksu kenasti teeäärsesse võssa.. Hea, et kraavi polnd, lumi sula...ja rattad käisivad all ringi, sest libe oli. Memm vupsas autost välja nigu noor kits ning kadus võpsikusse. Ma mõtlesin, et näe, kas hakkas hirm või lõi kõhu valla... Aga paari minuti pärast oli tädi jälle platsis, kaenla all unik kuuseoksi. Neid rataste alla laotades veeresime kenasti jälle teele tagasi. A memm oli kuni Alatskivini kenasti kuss ...

---

Üks lugu veel. Olin kord ühe "püssi" omanik. See oli päris ülbe väljanägemisega Opel Kadett, luukpära, sinine metallik, väga hää minekuga asi. No kord kenal suvepäeva pärastlõunal seisin foori taga. Kõrvale ujus üks null-üheksa, roolis kergelt habetunud näoga nokamütsimees, kõrvalistmel teine samasugune. Vahtisid siis mind vai minu autot sihukese näoga, et noh, kutt, kas sel kärul ka mingit minekut on. No ma siis seal seistes andsin nats gaasi...ikka vrõnn ja vrõnn-vrõnnnnnõnnn... Asi läks aina suuremate pöörete pääle ja võis arvata, et rohelise süttides saab kuulda kahe masina ketsivilinat. Naabermassina kapoti all vingus kah mootorike päris tublisti juba...ja siis tuli rohelin...ja null-üheksa kargas kohalt minema nagu oleks teda mürsk tagant lükanud...mina aga panin rahulikult käigu sisse ja liikusin tasakesi oma teed...

[pen.skar]

Stroibati aeg oli kutse Klinis eriosakonna uurija juurde otsasaanud leitnandi pärast. Otsin asutust. Tänava kõrgemast otsast tuli Kraz ja kaotas ühe tagaratta. Mind see kiirust koguv vänderdaja ei kohutanud aga paar jalga jala ette sättivat mutikest olid vuh üle kolmemeetrise vanaaegse raudaia. Puhtalt üle teravate orade lausa lennata- on ikka inimesel peidetud võimed olemas.

[pontu6]

Pukseerimisega on kindlasti paljudel midagi naljakat juhtunud.
Esmalt üks kuuldud lugu. Sõitnud üks kongiga veokas Tartu maanteel ja näinud teeääres õnnetud zigulli meest nöörijupp käes. No otsustas aidata. Zigullil sai bens otsa, tarvis viis-kuus kilti edasi tõmmata. No egas midagi, auto sappa ja minekut. Tükk aega juba sõidetud ja Tallinn hakkas varsti paistma kui fuura mehel tuli äkki zigulli mees meelde. Kong oli masinal niipalju suur, et peeglitest ei näinud ja unustaski hädalise ära. No mis sa teed. Ei julge enam seisma ka jääda. Aga siiski tõmbas teeäärde ja läks vaatama mis taga toimub. Zigulli mees näost punane ja higine, aga elus. Vabandused ette ja taha ning keerati auto ühiste jõududega ringi. Veokas jätkas oma teed, kuid õnnetu hädaline pidi hakkama tagasi hääletama.

Endal oli kord juhus, kus samuti palusin veokal end pukseerida. Kuna olin tookord veel suht roheline, ei osanud kõiki olukordi ette näha. Nimelt polnud mul võtit süütelukus ja esimesel ristteel läks rool lukku. Ja seni kuni ma ehmatusest võtit otsisin lohistas veokas lihtsalt minu auto esiotsa õigesse suunda ja sõit jätkus.

Teine kord olin ise tõmbaja ja järgi lohises üks vana, pikalt seisnud ameeriklane. Oli vaja sõita Tallinna ühest servast teise ja ootasime hilist õhtut, et liiklus hõreneks. Sõit sujuski tõrgeteta seni, kuni märkasin Tondil trammi mis paistis hakkavat kohe teed ületama. Pidurdasin järsult ja pukseeritaval taga ei jäänud muud üle kui mulle kõrvale sõita. Läks õnneks.

[supp]

selle rooli lukku minekuga läks ca 10a tagasi üks tüüp saaremaal vast 7a reaalselt kinni, veetaval läks ka rool lukku ja pani vastasuunas laubaka ning laibaks, kinni läks vedava auto juht, sest vastutus lasub temal

[Daff]

Eespool oli juttu, kuidas rullnokad tünga ristmikul said. Üks tuttav pajatas analoogse loo. Ma igaks juhuks nimesid ei nimeta, et olla aus teiste vastu, kellega võis täpselt sama lugu juhtuda.

Üks lugupeetud Txxx linna kodanik, kel pea juba auväärselt hall, sai rullnokkadega naljatades sellise jamaga hakkama, et siga ka ei söö.
Tegevuspaik oli väidetavalt Axxxx ristmik. Taadil oli päris korralik auto mis nii mõnegi linnakodaniku huvi esile kutsus. Kõige suuremat elevust olid tunda aga siis kui mõni kolmene bemm rullnokkadega komplektis kõrval oli.
Nii ka seekord. Taadist vasakul võtsid positsiooni sisse noored kulid sajandivanuse bemmiga ja kõõritasid vaikselt taadi poole, ilmselge kavatsusega punase tule kustudes söösta paigalt nii et kummipuru lendab. Rullnokad olid taadi korrektsuses niivõrd kindlad, et nad foori poole üldse ei vaatand. Kogu tähelepanu oli koondunud vanapapi tegevusele.
Ja siis vanamees tegi liigutuse, mis paksu pahandust endaga kaasa tõi. Lasi järsku autot mingi pool meetrit edasi, see aga võrdus stardipauguga rullnokkade jaoks ja buumer sööstis punase tulega keset liikluskeerist, kutsudes esile meeletu liikluskaose. Hetk hiljem anti aga legaalne start rohelise tule poolt ja kuidas asi lõppes taat ei tea kommenteerida. Tal lihtsalt puudus huvi seda jama lähemalt uurida.

[pontu6]

Kunagi ise, bemmi hainina roolis, ootasin foori taga rohelist tuld ehk stardipauku, et kõiki võita. Kas ka teisi võistlejaid oli, polnudki tolajal nii oluline. Auto ees ületas aga tänavat väga ebakindla sammuga aasotsiaal. Kodanikul jäi teha veel viimane samm ja kohe oleks süttinud ka roheline tuli kui äärekivi poleks osutunud liiga kõrgeks. Teisisõnu selle asemel, et astuda kõnniteele kukkus parm ristseliti mulle auto ette nurjates sedasi ära minu kindla võidu. Aga kähku oli mees ka püsti. Ilmselt avaldusid siin samuti inimese varjatud võimed.

[weix1]

Aastaid 2 tagasi sai Hiiumaal sünnipäevapidu peetud. Pühapäeval tagasi mandril ja vaja hakata Tallinna poole madistama. Sõiduvahendiks oli tolmuks roostetanud tiivaäärtega Calibra ja ega summutigi polnud vähem ussist pureda saanud. Igatahes laiutas ühenduskohas massiivne auk ja teekonda vanal Opelil kaunistas valjuhäälne bass. Auto seisukord oli kaunikesti piiri peal ja sinivalges Skodas tööpäevi mööda saatvaid seltsimehi võis selline masin huvitada üsna tõenäoliselt. Enne Tallinna poole minemist sai üks mees Haapsalus maha visatud. Taebla kanti jõudes silmasin meelehärmiks just nimelt härrasid konstaableid ja nüüd tuli võimalikult vähe lärmi tehes neist mööda ujuda. Esimene katse õnnestus, kuid mõni minut hiljem heliseb telefon - " Kuule, mu seljakott su autos ! Ole meheks, too see mulle ära !"
Sa sinder, kamraad kuurortlinnast ei mõistnud õigel hetkel nobe olla. Ots ringi, jälle politseinike nina alt läbi, gaasipedaali ainult õrnalt silitada proovides.
Kott näppu, ots ringi ja 3ndale katsele. Nüüd olin jumala kindel, et kuskil on ka nende taluvuse piir. Hing kinni, valged sõrmenukid kramplikult rooli küljes ja lärisev Opel taas võmmidest mööda mühisemas.
Kuid ka seekord vedas ja laisa moega kordnikud ei teinud seegi kord välja.
Vast olid nad suure südamega too päev või lihtsalt rikkamate masinate peal väljas


Minu isa teab pajatada üht lugu samuti avastatud lennuvõimetest. Nimelt olla kunagi üks mutike kepi najal teed ületanud. Vana oli 52-ga allamäge tulnud, tagarehv pauguga puruks lennanud ja vanamoor tee pealt kadunud ja üle heki nagu noor sälk, kepp vaid tuules vihisemas.

[Basilio]

Oli Politseinik suure P-tähega, mitte mikrotsefaalne trahvimasin.

Kohe näha, et hea lugemusega kaasfoorumlane! Seadusemehe mikrotsefaaliks sõimamine on isegi minu jaoks uus tase! Pidin ennast ribadeks naerma!
Asjasse pühendamatutele kopipasteet ühest ulmejutu "Tumeda tähe poole" arvustusest:
"Tumeda tähe surma ja mustaks auguks muutumist on vaatlema saadetud parimatest ekspertidest koosnev ekspeditsioon, kuhu kuuluvad maalane, mikrotsefaal Quendar IV-lt ja adapteeritud naine Maaga võrreldes kahekordse raskusjõuga Prooküoni süsteemist, keda Silverberg kirjeldab kui monoliitset lihaplokki. Seltskond tülitseb juba teel sündmuskohta ning tõeline konflikt puhkeb siis, kui on vaja leida kolmikust üks vabatahtlik, kes nõustuks suunduma eluohtlikule missioonile sureva tähe lähedusse..."
Üks loogikaviga siiski on - see pagana mikrotsefaal oli üliitelligentne elukas. Keskmine liiklusvõmm aga... khmm!

[jos2]

Kõik on kaotanud rattaid, minul veel pole ratast kaotada õnnestunud. Aga kaotasin terve auto, treilerilt. Oli aeg umbes 2007-2008. Käisin sõitmas sellist vähe suuremat külakrossi sarja. Oli sügis, õhtupimeduses olin saanud LADA rallika valmis. Ajasin rallika treilerile ja pidin viima järgmiseks hommikuks valmis võistluspaiga parklasse. Treiler oli uue suure FORD TRANSITI järel, kust ei näe midagi peeglist, kas midagi treileril on või ei. Mõned kilomeetrid sõidetud keerasin suuremalt asfaltteelt kruusateele ja käis väike jõnks. Edasi sõites tekis imelik tundmus, et peaks vaatama treilerile. Saadana-oligi tühi! Nüüd läks kiireks, kiiresti karavan ringi ja otsima! Kujutasin ette, et rallikas teel külili ja keegi sinna otsa sõitnud vms. Lõpuks leidsin-oli tee tammist alla veerenud, õnneks polnud kraavi ja ratastel! Proovisin käima-läks! Pimeduses mööda põldu sõites leidsin koha kus tee tamm oli madalam. Vihaga sõitsin hüppega teele, õnnestus pimedas üllatavalt hästi. Ja uuesti teilerile, kinnitasin nüüd hoolsamalt. Ilmselt enne olid rihmad tulnud lahti. Õpetuseks tuli küll, alati kontrolli! Olen enne ja pärast vedanud tunduvalt kallimaid autosid kui LADA rallikas. Hea, et kadus just see. LADA ainuke vigastus oli see, et klaasipuhastid ei toiminud enam. Järgmisel hommikul olin stardis. Selline lugu minul.

Tervitades Joel