DKW esiveolised autod F-seeria
#41

Kui värv läheb matiks, siis järelikult bens seal mingit komponenti lahustab. Sama nagu õhuke plast pudel reageerib atsetooniga, läheb samuti matiks.

Mul oli kunagi pruun mosse, mis muutis värvi kokkupuutel veega. Pruunist sai oranz ja vastupidi, kui ära kuivas oli pruun jälle tagasi. Kui auto oli märg siis oli kena apelsin. Ja kui ainult tibutas, siis oli täpiline nagu lepatriinu. Esimest korda kui seda pulli nägin, ehmatasin päris ära. Ma ei mäleta mis see maaler pärast selle kohta sokkis, aga nii ta jäi, kuni minu käes oli.

Mis aaderdamisse puutub, siis mööbli restauraatorid peaks sellega kenasti hakkama saama.

Triumph GT6, Corvair Spyder, Datsun 280Z, BMW E21, VW Buss
Vasta
#42

Kui vana see värvikiht tal on?

Mul oli viimati ühe DeBeeri poolmati pinnakaga ülevärvitud autoga kahtlus, et kas üldse värviga on tegu - a´la küünega kogemata kraapisid, siis jäi vagu järgi ja pidurivedlikku ajasin talle kah peale - kees sekundiga üles; kiiremini kui värvieemaldiga oleks keenud.

Auto ülevärvi hind oli kah sihuke keskmine, et selle raha eest oleks nagu ikka värvi saanud, mitte guašši. (3800€)

Aga lõpuks kuivas siiski täitsa normaalseks ära. Mingi 6 kuud ehk soojas toas?
(kuigi alul oli auto kambrit saanud jne, kõik nagu samuti õigesti tehtud)

Nüüd on juba täitsa hea, bensiin ja brake cleaner ei tee talle midagi.

.
Vasta
#43

Auto on lõpuks valmis, tunnustatud vanasõidukina ning sel hooajal on selja taga rohkem kui 1000 km.
Värv ongi kapriisne ning kergesti kahjustuv, kuid sellega midagi paremat ette võtta ei saa. Vähemalt on end haritud värvikaitsevahendite osas ning oleme lihtsalt hoolikad ja ettevaatlikud.
Iga-aastasel DKW autode kokkutulekul Saksamaal Garitzis on käidud. 
   
Ka kohustuslik klõps Zwickau linnas DKW autode tehase kõrvale rajatud muuseumi ees. 
   
Kohalikud spetsialistid vaatasid ka auto üle. Eks pisimärkuseid ikka oli. Nüüdseks juba endine (pensioneerunud) Auto Traditioni töötaja Thomas Erdmann igatahes tutvustas autot kui tema juhendamisel valminut. Eks seegi ole märk, et sellise kaliibriga mehel on auasi selle auto kõrval olla. 
   
Igal korral, kui oleme Vahuriga DKW auto valmis saanud (2011, 2015 ja 2018), siis on märgata elavnemist ka teistes huvilistes, kuid kahjuks ennesõjaaegseid DKW autosid siiski tänavatele lisandunud ei ole. Majanduslikus mõttes on DKW taastamine igal juhul kahjulik tegevus, kuna taastamisele kulunud resurss isegi oma tööd arvestamata kipub olema suurem kui selle auto turuväärtus. Aga hobi ei peagi olema kasumlik, vaid pakkuma midagi hingele.

Taastatud armatuurlaud näeb välja selline. Küll oleks tore ka originaal leida. 
   
Lõpetuseks ka laenatud pilt Janek Pakassaarelt ühelt suviselt Vanatehnika Lustisõidult. 
   
Vasta
#44

Kas see Thomas ka tegekult juhendas?
Vasta
#45

(12-10-2018, 18:21 PM)Sm.Autojuht Kirjutas:  Kas see Thomas ka tegekult juhendas?

Absoluutselt. Kuna kodumaal teadjaid ei ole, siis Thomas Erdmanni kirjutatud DKW ajaloo raamatud, tema poolt Audi Tradition arhiivist saadetud ajaloolised fotod ja värvinäidised ning ka suusõnaliselt või kirja teel antud kommentaarid on olnud hindamatu väärtusega. See oli vähim tänu, mida sain talle avaldada, kui ta uhkusest pakatavalt sakslastele autot esitles ning juhtis tähelepanu originaaldetailidele, mida tavaliselt keskmine taastaja ei viitsi lõpuni uurida. 

Selle auto valmimine oli tore sümbioos Vahuri kuldsetest kätest, Thomase juhistest originaaldetailide osas ja ühe teise sakslase Winfried Kuhli varasematest õpetustest (tema valmistas eelmise DKW kere puitsõrestiku ning andis näidiseks originaalse katusesõrestiku, mis olid eeskujuks ka selle auto taastamisel). Rääkimata kohapealsetest abimeestest - plekitöid tegi Andres Kotenjev, kroomitööd Igor Brokk, katuse ja sisepolstri Kristian Malk. Üldse on oma abikäe selle auto valmimisele andnud veel paarkümmend inimest. 

Pjedestaali kõrgeimal astmel on aga kindlasti Vahur Sirk, kes üldse nägi algses roostetanud plekihunnikus perspektiivi ning auto tegelikult valmis ehitas. Selliseid mehi ei ole enam palju Eestimaale alles jäänud. Algmaterjali pildid on varasemates postitustes näha. Mina olin sel huvitaval sõidul pigem reisija rollis.
Vasta
#46

Alustava DKW huvilise jaoks on nüüd avalikult müüki pandud DKW F8 Front-Luxus - 4-kohaline kabriolett, mis väga sarnane käesolevas teemas käsitletud punase autoga. Veermik on juba täiustatud - keskpalkraami asemel on raam kahe põhitalaga ja seetõttu stabiilsem. Täiustatud on pidurid, tiguajamiga roolikarbi asemel hammaslatt rool, täiustatud ka esisilda. Kapotid ja iluvõre on ka saanud uue disaini. See mudel oli viimane enne sõja tõttu tootmise lõpetamist seeriatootmisse läinud esiveoline DKW ning sai aluseks pärast II maailmasõda nii IFA kui DKW esimestele mudelitele. 

Senine omanik on vähemalt 15 aastat kogunud autole juppe, mistõttu on saavutatud üsna hea komplektsus, et auto ka kokku ja sõitma panna. Väiksemaid ja spetsiifilisi detaile nagu tuled, ukselingid, armatuurlaua nupud-näidikud võib puududa, kuid täiesti komplektset nii vana sõidukit ongi raske leida või tuleb mängu panna oluliselt suurem raha. 

Kiirustage, DKW huvilised. 

http://forum.automoto.ee/showthread.php?tid=61364
Vasta
#47

Sinine A260 osales taastamistööde juhi Vahuriga Soomes SAHK (Suomen Ajoneuvohistoriallinen Keskusliitto, katusorganisatsioon Soome klubidele) 60. juubeli sõidul, mille raames toimus ka Soome tingimuste järgi restaureerimiskonkurss. Soomlased ei jaga esikohti, vaid hindavad klasside järgi. DKW kvalifitseerus koos lätlaste Aurea 600 (1926, taastaja Andrejs Rode) ning veel nelja kohaliku autoga kõrgeimasse klassi (ykkosluoka). Punktide keskmise maksimum 5, saavutati 4,9. Hindajaid oli ühtekokku 8 ning auto vaadati põhjalikult üle nii pealt kui alt. 
   
Vasta
#48

See Soomlaste komisjon on päris aksepteeritud asi. Ehk ikka väga tubli tulemus saada 4,9 5-est. Super töö igaljuhul.
Vasta
#49

Ila ajab jooksma see auto,ilus!!!

Opel Manta B 2x 1980:Toyota Celica Supra 1983
Vasta
#50

Viimases Autolehes ka väike tutvustus.

"Idiootidega pole mõtet vaielda - nad veavad sind enda tasemele ja lajatavad siis kogemusega" /Iid-Tõstamaa/
Vasta
#51

(21-06-2019, 09:31 AM)Walter Kirjutas:  Viimases Autolehes ka väike tutvustus.
Artiklit saab vaadata-lugeda siit. 

.pdf DKW parandatud.pdf Suurus: 568.17 KB  Tõmbamised: 337
Vasta
#52

(26-06-2019, 19:40 PM)indreksirk Kirjutas:  
(21-06-2019, 09:31 AM)Walter Kirjutas:  Viimases Autolehes ka väike tutvustus.
Artiklit saab vaadata-lugeda siit. 
Juba paber-artikli uurimisel jäi painama küsimus: mil viisil too imeline käigukang liigub? 
Nigu kellaosuti? Või peab kuidagi tirima?
Vasta
#53

(27-06-2019, 15:13 PM)Kadjakas Kirjutas:  Juba paber-artikli uurimisel jäi painama küsimus: mil viisil too imeline käigukang liigub? 
Nigu kellaosuti? Või peab kuidagi tirima?
Tirima ja pöörama, kui ma 40 aasta tagust kogemust õigesti mäletan.
Vasta
#54

2019. aasta hooajal said kõik kolm autot hulga kilomeetreid läbitud. 
A071 sai uue remonditud mootori ning sõitis kaasa Balti Kett 30 sõidu Vilniusest Tallinnasse. 
   
A190 jaoks oli veidi rahulikum hooaeg, olulisem sündmus oli osalemine Soomes SAHK 60. aastapäeva sõidul. 
   
A260 osales ka Soomes SAHK kokkutulekul, Riias Riga Retrol ning lõpuks sõitis ka Vilniusest Tallinnasse. Aastasse mahtusid veel esitlus Autolehes ning osalemine filmivõtetel (O2). 
.pdf DKW parandatud.pdf Suurus: 568.17 KB  Tõmbamised: 150

   

Ja lõpetuseks austusavaldus meistrile, kes need autod ellu äratas. 
   
Vasta
#55

Üks väike samm veel suurema originaalsuse poole on tehtud. Juba varem olin leidnud tagavararatta kattest ühe poole (sisemise). Nüüd õnnestus hankida ka teine pool. Kui keegi midagi sellist kusagil veel näeb, siis võib lahkesti teada anda. Neid läheb vaja ju kolmele autole. Lisatud vanal pildil on minu autost veidi hilisem mudel, millel juba uuema põlvkonna kodarrattad, kuid pilt on tehtud ilmselt enne 1938. aastat, kuna parempoolset tagatuld autole lisatud ei ole. Nimelt 1938. aastast nõuti kõigilt autodelt kahte tagatuld ning need paigaldati ka sellistele autodele, millel tehases sellist valmisolekut ei olnud. Hoian isegi sellist lisatuld riiulil ning võitlen dilemmaga, kas hoida autot 1935. aasta tehase konditsioonis või panna lisavarustus külge. 

   

   

Veel üks defitsiitne detail on otsimisel - laetuli. Abi on nii välisest poolest, kui siseosast. Äkki keegi on midagi sellist näinud.

           
Vasta
#56

Viis aastat aktiivset otsimist viis lõpuks sihile ning nüüd tagavararatta kate leitud, taastatud  ja autole kinnitatud. Kuni seda reaalselt auto küljes ei olnud, siis ei osanudki nii suurt puudust tunda. Igaüks saab ise võrdlevate piltidega hinnata, kas see auto välimust muudab ilusamaks või mitte.
       
Vasta
#57

Nagu kogu vanatehnikarindel, oli ka DKW-del vaikne hooaeg. Väiksemad lustisõidud ning virtuaalse suursõidu raames said kõik kolm korraga käima pandud.

       
Vasta
#58

Jagan killukest DKW-ajalugu eelmisest iseseisvuse ajast. 01.01.1940 seisuga loendati Eestis kokku 3618 sõiduautot ning neist arvukuselt viiendal kohal oli DKW ühtekokku 178 autoga (allikas http://eag.vanatehnika.ee/ew1940.html). 

Üks nendest autodest saabus Eestisse 1939. aasta teises pooles ning minu kätte jõudis selle auto omaniku käsiraamat.

   

Eks neid käsiraamatuid ole ennegi nähtud ning auto taastamisel sellest väga suurt tolku ei ole. Mõned olulised andmed nagu kontaktivahed, süütenurk ja kütusetase ujukikambris on veidi rohkem, kui tänapäeval. Põhjalikumaks taastamiseks on vajalik ikka töökoja käsiraamat (Werkstatt-Ratgeber) ja õnneks on selline ka Eestimaal olemas. Raamatu vahelt kukkus aga välja üks dokument, mile säilimine oli erakordsem ning pani mind kirjutama Saksamaale. Audi Traditioni tänaseks juba pensionil olev enne II MS valmistatud DKW autode uurija oli igatahes väga elevil. Sellised dokumendid käisid iga autoga kaasas ning nende koopiad jäid nii tehasesse kui edasimüüjale. Paraku on Saksamaal nendest dokumentidest vaid legendid ning ta nägi esimest korda oma silmaga sellist dokumenti. Toormepuuduses Saksamaa kasutas selliseid dokumente uue paberi tootmiseks.

Tegemist on sisuliselt auto sünnitunnistusega, mis sisaldab ka komplekteeritust ja erivarustuse loetelu. Muuhulgas oli tehases 30.06.1939 ka juba teada, et auto eksporditakse Eestimaale kohalikule edasimüüjale Siegelile. Fakt, et tegemist oli välismaale mineva sõidukiga, on selles osas märkimisväärne, et välisturgude jaoks olid mõned sõlmed tehtud teistmoodi. Näiteks kohalikule turule tehti vedrupuksid rauast, kuid välisturgudele pronksist. Dokumendist saame teada, et tegemist on halli värvi DKW F8 Meisterklasse Limousine ehk kinnise kerega, kuid kõrgema varustusastmega autoga. 

   

Vanas reklaamkataloogist leiabki just sellise halli värvi auto pildi. 

   

Kahjuks on minu sügavam huvi eelmiste põlvkondade vastu ehk F5 ja F7. Auto välimus pealtnäha oluliselt muutunud ei ole, kuid see on sama hea nagu öelda, et kõik VAZ autod on ühesugused. Kere tagumine pool alates esiklaasist on põhiosas samasugune, kuid täielikult moderniseeriti 1939. aastal veermikku. Keskpalkraami asemel kahe talaga raam, uus pidurisüsteem (endiselt siiski trossidega), tiguülekandega rooli asemel hamamslattrool. Need muutused tõid kaasa ka uue iluvõre, kapotid ja esitiivad. Muutus ka radiaator ja käigukasti kinnitus. Moderniseeriti armatuurlauda ja tagatulesid.

Kahjuks ei ole praegu leidnud andmeid, mis sellest autost võis edasi saada. Omaniku käsiraamatust leiab vihje, et auto võis saada üsna edeva registreerimismärgi A-800. See on Tallinna number ning Tallinna sõidukiomanike nimekirjad on kahjuks hävinenud. 

   

Võib-olla kunagi saab selle auto osas veel selgust, kuid praegu ei saanud jätta kasutamata võimalust seda killukest meie oma autoajalugu jagada. Selline vana originaaldokument annab võimaluse kontrollida ka kaasaaegses kirjanduses esitatud väiteid ja tabeleid autode tehaseandmete kohta. Kõik klapib - alates raaminumbri markeeringu eripärast (esimene nr 3 tähistab Meisterklasse autot) ja lõpetades raaminumbri tabelis oleva valmistusajaga (sõidukid raaminumbri lõpuga X140137 kuni X144699 valmistati 1939. aasta juunikuus). 

Kui kellelgi tekkis nüüd huvi DKW autode vastu, siis DKW F8mudelipõlvkonna kõige luksuslikum neljakohaline kabriolett on müügis Tartus. Keresid lausa kaks ning tehnikat ka mitme auto jagu, kuid ühe auto kokkupanemiseks on seal kriitiline mass olemas. 

https://www.kuldnebors.ee/search/soiduki...string=dkw
Vasta
#59

Tsitaat:Omaniku käsiraamatust leiab vihje, et auto võis saada üsna edeva registreerimismärgi A-800. See on Tallinna number ning Tallinna sõidukiomanike nimekirjad on kahjuks hävinenud. 
https://drive.google.com/drive/folders/1...sp=sharing 

Huvitav, kas ongi nii lihtne siia lingi lisamine. Avaneb ainult neile, kellel on see link. Palun tagasisidet, kas link toimib.
Panin sinna kausta ühe ajakirja skännid EW aegsete autode omanikest. Autonumbreid küll pole aga ehk on kuidagi abiks. Ajakirja andsin mõned aastad tagasi Pärnu kuulsamale antikvaarile, Olav Esna oli vist ta nimi.

Инвалид информационной воины на фронте Пярну-Хииу. 
Tsiteerides John McCaini: "Venemaa on peamiselt bensiinijaam, mis teeskleb riiki"," rääkis Basse.
Vasta
#60

Link ise toimib, aga juurdepääs on praegu vaid lubatud isikutele. Et kõik näeksid, tuleb juurdepääsupiiranguks valida Anyone with link või Igaüks, kellel on link. Valiku saab kätte, kui jagamise aknas klõpsata alumises "mullis", kus algselt on näha Restricted või Piiratud.
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 1 külali(st)ne