[oltsberg]

Kahjuks ma väljendasin ennast interneti kasutamist puudutavas pisut segaselt.

Ma ei mõelnud otseselt internetti kui info saamise kanalit. Siin eespool mitmes postituses kirjas, kui lihtne on mõne hiireklõpsuga "hädast" pääseda.

Kohtusin mõned päevad tagasi ühe vanaprouaga. Temal on kena Žiguli, millega ta vanuse/tervise tõttu enam ei sõida. Pangem nüüd ennast tema olukorda. Temal pole kuskil hiirt klõpsutada, ei oskagi. Tema peab süstemaatilise regulaarsusega min 40km kaugusele ARK büroosse sõitma. Poeg kaugel Tallinnas, raske ema aidata. Et sellisest jamast pääseda, on lihtsam käega lüüa. Suunata objekt "keskkonnasõbralikku taaskasutusse". Ja jälle üks sigull maamunal vähem. Ma usun, et siinsed on taibanud, mis suunas asi läheb... Pikemas/laiemas perspektiivis ei võida kahjuks keegi...


Vahelduseks ka midagi lõbusamat "pantvangidraama" ("surnud hingede") kohta. Kas ja mil määral jõuab info urjadnikute paturegistrist liiklusregistrisse?

No näiteks kodanik Ats Aavikul pannakse seoses "rippuva" autoga kotid sahtli vahele. Tema väidab, et müüs auto aastal 2003 vanarauaks, mingit paberit ei ole (või on kadunud). Siis öeldakse: pastoi, brat! Valvas militsionäär Jüri Nikiforovitš Kessner koostas aastal 2005 kodanik Joppenpuhh, Illarile protokolli selle kohta, et too juhtis kõnealust autot, millel puudusid nii ülevaatus kui ka kindlustus.