[Külahull]

Kirjade kirjutamisel ei ole mõtet jah, ainuke asi miks ma selle ideega välja tulin, oli see, et viia see teave viimse kui ühe eestlaseni ja anda aega natuke auru koguda ja ühtsustunnet tekitada. Samas anda lootust, et kõike saab muuta ja et võim on tegelikult meie endi kätes. Eestlane on pika vinnaga - sellist asja ei saaks läbi viia kohe homme...

Vaata, Eestis on tekkinud pikema aja jooksul selline olukord, mida on raske võtta väga lühidalt kokku, kuid ma proovin: Tavaline inimene mõtleb, et temast ei sõltu ju midagi- õige ka, ei sõltugi. Selleks, et tekkiks mingi kriitiline mass inimesi, on vaja ühtset ideed, mis ühendaks inimesi viimaks seda ideed ellu ja selle poole püüelda. Kriitiline mass inimesi tekkib vaid kodanikuühiskonnas, kus inimestel on piisav heaolu, mingil määral vaba aega ja ka soov oma energiat kasulikult kulutada. Hetkel on Eestis orjapidamine, kus inimene vehib nagu segane, et ennast ära elatada ja katus oleks pea kohal. Sellistes tingimustes ei jää inimesele aega just palju süvenemiseks kasvõi uudiste lugemisele igapäevaselt, et end eluga kursis hoida. See mass inimesi on nagu zombid, kes ei näe oma silmaklappidest kaugemale, sest kogu energia läheb vaid töötamisele. Sellist "bioloogilist massi" on väga kerge hallata ja enamasti võtavad nad uue maksu vms hinnatõusu vaid nägu virildades vastu ja sukelduvad veel rohkem töösse, et ots-otsaga kokku tulla. Nad lihtsalt ei jaksa mõelda millegile enamale.
Eestis on keskmine palk vist 900-midagi euri. Sõna keskmine peaks tähendama seda, et keskmise palga eest saaks inimene elada keskmist elu. Ehk küll mitte sõita just suur-kesklassi autoga, kuid siiski omada autot, käia normaalselt poes ja maksta muretult ära oma maksud, süvenemata sinna, et elektriarve äramaksmisel ei jää enam toiduks raha. Selline inimene hakkab nägema ka asju enda ümber ja soovib ka midagi muuta.
Eestis on lausa legendaarne suust sitaajamise oskus. Võid rääkida tõsise näoga mingit jumala lolli juttu, kuulajad ka muigavad, kuid näiliselt jäävad lõpuks nii rääkijad kui ka kuulajad rahule. Kui hakataks vahele segama piltlikult ja küsimusi esitama kasvõi päevast-päeva, siis oleks see poliitiku amet pisutki ebamugavam. Kui ennustada ükskord tuleviku poliitiku põrna pealt, siis jääks sitaajamist ka olulislt vähemaks...