[Janka]

Minu mõtted, mida tuleb teha:
1) fikseerida ülevaatuseta autode hulk ja teavitada nende omanikke võimalusest teatud aja jooksul oma liikur lihtsustatud korras likvideerida. See haakub ka kindlustusega - nii saame lahti "surnud" liikureist;
2) enda hobi tarbeks lammutamisel ei tohi keskkonda reostada. Siit tekib kohe riigi tasemel võimalik probleem: kas jäätmejaamad suudavad võtta vastu tekkiva koguse? Palju seda tekib? Kuna enamus jäätmejaamu opereerivad KOV rahakoti toel, siis arvestades KOV nigelat tulubaasi, võib tekkida ka tasuta vastu võetava koguse piiramise vajadus teatud aja jooksul.
3) autode lammutamine ei tohi olla eesmärk (põhitegevus) vaid kõrvaline toetav tegevus. Ei tasu unustada, et sama erandi taha üritavad kohe pugeda ka ennast registreerimata toimetavad ettevõtlikud tegelased...;
4) kaotada ajutiselt arvelt maha võtmise piir 2 aastat. Õigem on nõuda omanikult ennistamiseks tegevust.
5) aasta peale viimast ülevaatuse tähtaega võiks automaatselt toimuda ajutine registrist kustutamine. Auto ennistatatakse kas omaniku soovi peale või tehnoülevaatuse läbimise järel automaatselt.

Ülaltoodud asjad ei nõua olulisi ümberkorraldusi kehtivas seadusandluses, lihtsalt mõned asjad tuleb kooskõlastada ja paaris põhimõttes kokku leppida.

Minupoolsed vastuväited.

1. Põleb soovist kaotada maamunalt kõik vanemad sõidukid.
Kuskohast on pärit kõik need vanaaegsed ülesvuntsitud iludused, mida uunikumideks nimetatakse?
Minu senise elukogemuse ja nähtu-kuuldu põhjal ikka ainult enamjaolt kuskilt heinte alt või kusiganes põõsast leitud ning sealt, unustatud paigast või kellegi surnud esivanemalt pärandina kokku korjatud.
Kui kõik, mis kuskile seisma jäetud nüüd ühtäkki likvideerida, siis tulevikus selliste leidmiste tõenäosus puudub või hakkab puuduma.

2. Kas keskkonna ministeeriumist ei ole juba ammu-ammu seda kõike vastavate seadustega reguleeritud? Milleks jälle uut luua, kui on olemas hästi unustatud vana, mis tuleb pöörata täitmisele, ehk siis viia asjaosaliste teadvus sellisele tasemele, et oma tegevusega keskkonda ohtlike jäätmetega ei reostataks?

3. Kuna tänane elu Eestis on nii persses, et enam muud moodi mõni seltskond ennast ära elatada ei suuda, kui rauaroobertit tehes, siis mina isiklikult ei näe selles mitte mingisugust probleemi ja ei kipu sellistelt tegelastelt leivatükki suust ära kiskuma. Nad on ju ka inimesed. Või pole? Alamklass äkki? Registreerimata? Elavad raamideta? Ja mis siis, kui elavad...
Tekitab kadedust? Ela ka

4. OK!
Nõuda ju võib, aga kui omanikul selleks vahendid ja tingimused puuduvad, kas siis esimese punkti põhjal ikkagi pressi alla?
Võib-olla leidub järeltulijate seas keegi, kes oma elu nii paremale järjele suudab elada, et kunagi paari-kolmekümne aasta pärast taastetöö ette võtab?

5. Nõus.

Mõelge edasi, seltsimehed. Pead tööle .