[viplala]

Rohkem olen hakanud raamatuid lugema, muusikat kirjutama, tööd tegema ja loodust naudin ka kordades rohkem, kui enne. Vanatehnikaga tegelemiseks on isegi aega rohkem.

Jube tuttav tunne, aga kuradi hea.

Mul käib pidevalt telekas taustaks. Kas Discovery või History. Ma isegi ei mäleta enam mingit päevapoliitilist jama, mida ma vaadanud oleks. Päeval kuulad mingit raadiot, sealt saad oma uudiste üledoosi. Kõik see fekaal käib ühest kõrvast sisse, teisest välja. Ja ikka on siga hea.

Äkki on sul õigus, selle vananemise kohalt aga äkki on teema hoopis vananemisest tingitud tarkusega. Las nad röögivad. Niikaua kui on võimalik rahulikult olla/oleleda, niikaua las tõmbavad end kasvõi ribadeks selles pasahunnikus.
Samas peab mingi hetk ka rusikatega vehkima, eriti kui su koju, järjekordse saama järele tullakse.

Inimkonnast ma arvan, et nad surevad lõpuks nagunii välja. Ei aita siis ei arm ega hirm. Ja vaevalt, et see juhtub inimkonna endi tegemistest või tegemata jätmistest. Loodus suudab enese eest seista paremini, kui inimene eales seda perse suudaks keerata. Ainus mida ta suudab, on enese elukeskkonna muutmine ebameeldivaks, koledaks, surmavaks.

Aga ka see on suuremalt jaolt riikides kinni, mitte inimestes. Inimestest ei sõltu tegelikult suurt midagi. Juhivad asju ju riigid, eliidid ja erinevad liigad. Inimene on tavaline lüpsilehm. Ka meil siin. Ja teha selle vastu pole suurt midagi.

Seega, lugege raamatuid või netti, nautige loodust, keppige, andke hundijala veele valu, tegelege hobidega... ühesõnaga tundke elust rõõmu, kuniks teile seda antud on.
Pärandage oma lastele lahendamiseks keerulise maailma ülesanded , või kasutage kondoome ja pärandage need ülesanded oma naabri lastele