[viplala]

Vastupidi, just praegu on hea võimalus, kuna rahvas on senistest tegijatest ja lubadustest väsinud, kuid ei ole veel lõplikult käega löönud. Paari aasta pärast võib olla hilja...

Tuleb meelde see viltuse kaela partei, ärapanijad või äraostmatud vms. Hetk oli täpselt sama, plakatid olid samad. Toodi värsket verd peole. Läks hetk mööda, ja värske veri hakkas haisema samamoodi nagu ülejäänud 101 liitrit vana ja roiskunud ollust.

Kui ikka miljoneid taskus ei värele koos kõva tahtmisega, siis ei tee eriti midagi ära. Samas aatelisi miljonäre kohtab ainult muinasjuttudes, aga muinasjutte me ei usu ju... onju?

Mu eelnevatest postitustest võib jääda mulje, et ma vihkan neid kõiki. Tegelikult mitte. Mõnes mõttes on tänane jõud end ka hästi näidanud. Me tulime siiski suht enam-vähem sellest kriisist läbi. Palju oli seal tänu õigetele otsustele, kindlameelsusele, ja ka pähe astumisele.
Kuid see ei vabanda mölakaks olemist. Sest samuti võib neid süüdistada juhtimisvigades, mis meid sinna suuresti viisid.

Hea tutvus, suhe, sõprus... nad kõik liidud. Et sellised liidud toimida saaksid, peab seal valitsema üksmeel, usaldus, ausus. Teisiti ei ole see võimalik. Aga kahjuks ei ole teisiti ka kombeks.

Inimeseloom on juba kord selline, et kui paluke suus, siis tahab uut. Mida rohkem, seda uhkem. Me ju võime siin arvata, et sodime sedeleid või proovime muuta midagi, kuid tõde on see, et me ei suuda eales kardinaalseid tuuli puhuma panna. Ainus mis on kindel, et kui me püüame, suudame parimal juhul säilitada seda, mis meile kätte on mängitud ja hoida seda, mis/kes kuuluvad meie lähedusse, ning tunda rõõmu pisiasjadest.

See ei tähenda muidugi, et proovima ei peaks

Riik on loodud inimese jaoks, mitte inimene riigi jaoks.
(“The World As I See It”, 1934, Albert Einstein)